533 päeva projekti "Riskilaste toetusprogrammi rakendamine läbi noortekeskuste"

***   

1. september, tarkusepäev. Noortekeskus on üles pannud telgi, kus tutvustatakse noortele, milliseid tegevusi algav hooaeg keskuses endaga kaasa toob. Telki tuleb Noor koos sõbraga, kes varem ei ole noortekeskuses käinud. Kuigi tagasihoidlik, tekkis tal tegevuste vastu huvi ning kontakt noorsootöötajaga. Juba nädala pärast olid uued noored keskuses, alguses pelglikud ning hoidsid omaette, tundes uues olukorras ebamugavust, lahkusid nad väga kiirelt. Üks noorsootöötajatest kohtus sama noorega tänavanoorsootööd tehes uuesti. Saavutades uuesti kontakti ning järjepidevalt kohtudes tekkis noorel usaldus ja huvi noorsootöö vastu. Pidev töö viis välja selleni, et tänaseks on tegemist aktiivselt suhtleva vabatahtlikuga, kes viib läbi õpitubasid ja aitab kaasa ürituste organiseerimisel ja läbiviimisel. 

***

Tänaseks on EMP toetuste programmi "Riskilapsed- ja noored" projekt “Riskilaste toetusprogrammi rakendamine läbi noortekeskuste” kestnud 533 päeva. Selle aja jooksul on 68 partnerit andnud endast parima, et sarnaseid häid näiteid oleks tuua igast maakonnast ning noorsootöö oleks igale riskioludes noorele jõudnud lähemale.

Milliseid võimalusi ja meetodeid riskilaste projekt endas kätkeb?

Partnerid saavad rakendada huvitegevust, huvipõhiseid metoodikaid, mobiilset noorsootööd ja korraldada laagreid. Kõik osalevad võrgustikutöös, mille arendamise eesmärgiks on omavahelise koostöö hõlbustamine. Tegevuste planeerimisel peetakse oluliseks, et oleks tagatud sotsiaalpedagoogiline lähenemine, mille käigus arendatakse noorte sotsiaalseid oskusi. Kogu projekti kontekstis on olulisim, et noored, kes on riskioludes, ei jääks märkamata ning erinevad osapooled piirkonnas vahetaksid omavahel olulist informatsiooni. 

Kuidas noored leitakse ja kuidas neid kaasatakse?

Läbi aruannete on selgunud, et nooreni, kellega võrgustikutöö kaudu tegeleda, jõutakse kõige enam noorsootöötaja kaudu. Sellele järgnevad koolitöötaja, mobiilne noorsootöötaja ja sotsiaaltöötaja. Tihti on need olnud noored, kellel on raskusi koolis, kellel on sagedased põhjuseta puudumised või nt rakse kodune olukord. Partneritena loo lahendamise juures on kasutatud enim sotsiaaltöötajaid, lastakaitsetöötajaid, psühholooge, politseid ja noorteühingu esindajaid. Lugudele lahendusi otsides põrkuti noorte usaldamatuse teemaga, vanemate ükskõiksusega, probleemi eitamisega. Lahendusena suunati enim noori psühholoogi juurde  ning üsna paljud noored suunati huvitegevusse. Järgnesid tugiisiku rakendamine, projekti suunamine, vabatahtlikku töösse suunamine, laagrisse suunamine, toetusgruppi suunamine ning karjäärinõustamisele suunamine.




Huvitegevusse leitakse huvilised eelkõige teavitades facebookis, rohkelt kasutatakse ka plakateid  noortekeskuses. Lisaks on teavitamisel kasutusel plakatid kooliseinal, kuulutus kodulehel ja kohalikus ajalehes. Vähem tähtis ei ole info, mis jagatakse läbi mobiilse noorsootöö.

Huvitegevuses on arvestatud sellega, et lapsed ja noored õpiksid läbi tegevuste iseseisvust, uusi kogemusi. Omandaksid igapäevaeluks vajalikke teadmisi ja oskusi, teiste kaaslastega arvestamist. Huviringide läbiviijad on öelnud, et kindlasti õpivad noored läbi huvitegevuse uusi oskusi, kuid selle kõrval on kõige olulisem suhtlemisoskuse õppimine ja paranemine.




***

Kristjan on tagasihoidlik IT poiss, aga temas oli tehnikahuvi. Ta ei olnud eriti suur suhtleja, pigem hoidis tahaplaanile. Kui tehnikatuba avati, tegutses ta seal kui osaleja, kes oli alati kohal ja kuulas hoolega juhendajat. Koos putitati autosid, remonditi kodutehnikat, keevitati ja tehti muid töid. Nüüdseks on Kristjan võtnud tehnikatoa juhtimise enda õlule ja teeb seda naudinguga. Ta vastutab sealse elu-olu eest, otsib vahendid ja jälgib korda. Ta on mitmeid kordi öelnud, et see on parim, mis tema elus on juhtunud. Noormees on muutunud jutukamaks, julgemaks ja ta hindab väga, et teda usaldatakse. Usaldamine on tõstnud tunduvalt tema enesehinnangut ja andnud talle enesekindlust. Läbi projekti on tagasihoidlikust hiirekesest kasvanud välja asjalik noormees, kes saab rakendada omi oskusi ja seda teistele edasi anda.

***


Mobiilse noorsootöö alategevustest enim on rakendatud tööd internetis. Sellele järgnevad töö teises piirkonnas, töö noorte kogunemiskohtades ning tänavatöö. MoNo rakendajad on saanud teha järeldusi, et läbi järjepideva töö võtavad noored julgemalt osa erinevatest ringide tegevustest. Noored on saanud aimu, mida tehakse noortekeskustes ja et see on alternatiiviks tänaval olemisele. Noored on avatumad, julgevad tere öelda ja naeratavad. Suurenenud on  noorte aktiivsus ise kontakti võtma. 

Töös ette tulevate takistuste ja probleemidena märgiti muuhulgas, et probleemina nähakse alkoholi ja tubakatoodete kerget kättesaadavust. Suurtes piirkondades on mainitud probleemina, et noored soovivad olla pigem kesklinnas, kus on kaubanduskeskused, kuid noortekeskused on äärealadel ning sinna ei viitsita vahemaa pärast tulla.




Huvipõhise metoodika rakendamisega on tänaseks enamus rakendajad alustanud. Metoodikate valik on jaotunud seikluskasvatuse, draamapedagoogika, konfliktilahendamise programmi ja disainmõtlemise vahel. Noorte valikul gruppidesse on arvestatud noorte endi sooviga, arvestatud võrgustiku liikmete ja koolitöötajate ning lastevanemate soovitustega. Huvipõhiste metoodikate rakendamisel on sarnaselt huvitegevusega peamiseks eesmärgiks sotsiaalsete oskuste arendamine ning suurepäraseid võimalusi selleks pakuvad kõik neli metoodikat. Eesmärkide saavutamiseks on noortele korraldatud noortele väljasõite, tekitatud uusi olukordi, kus noored saavad end proovile panna. Korraldatud töötubasid ja erinevaid mänge, kus noored said proovida lahendada eriilmelisi ülesandeid ning arendada koostöö-oskusi.




***   

Konfliktilahendamise programmi lõppedes peetud vestlus noorega.

Noor: „Tead millega ma täna hakkama sain?“ 

Noorsootöötaja: „Nooh?“

N: „Mul oli täna ühe poisiga konflikt. Ta hakkas mind norima ja tõukas mind. Mul oli tahtmine teda vastu tõugata või isegi lüüa. Aga ma ei teinud seda. Mul tulid meie tunnid meelde ja ma siis proovisin neid asju kasutada, mis sa õpetasid. Suutsin maha rahuneda ja ütlesin talle, et ma ei viitsi temaga jaurata.“

NT: „Tubli! Ja mis edasi sai?“

N: „Ta läks minema. Ma arvan, et ta tahtis, et ma närvi läheksin. Aga ma nii püüdsin.“

Tegemist on noore poisiga, kes alatihti kaklustesse satub, on harjunud sellega, et „tema on alati süüdi, sest…“ ja kes esimesed paar nädalat üritas tundides oma rida ajada. Näiteks viskas ta end põrandale pikali ja keeldus kaasa töötamast, lootuses, et ehk visatakse tunnist välja. Ei visatud. Ajasime mõlemad vaikivalt oma jonni, kuni tunni lõpus võttis ta täitmist vajavad ülesannete lehed ja tegi tunnitöö ära. 

Kõige enam aitas aga tunnis kaasa hea sõna ja kiitus pingutuse eest. 

Siinkohal kutsun üles ka teisi programmi läbiviijaid, noorsootöötajaid, õpetajaid ja lapsevanemaid märkama neid pingutusi, mida noored teevad. Ega alati ei tulegi kõik lõpuni hästi välja. Mõnikord tulebki ainult pool pingutusest välja – tunnusta seda ja suuna oma noort nii, et ta mõistaks, kuidas järgmine kord edukamalt läheks. Nad teavad küll, mis ja kuidas, aga mismoodi vajab teine kord juhendamist.

***

   

Laagrisse osalejate leidmiseks on kasutatud enim koostöövõrgustikku. Samuti on laste ja noorte leidmiseks kasutatud nii avatud kutse kui ka sotsiaalosakonna ning noorsootöötajate endi abi.

Laagri tegevuste eesmärkidena on korraldajad nimetanud koostöö oskuste arendamine, pingetaluvuse suurendamine, fantaasia arendamine ja sotsiaalsete oskuste arendamine. Tegevustena nende eesmärkide täitmiseks on noortele korraldatud matkasid looduses, sportlikke võistlusmänge, meeskonnamänge, seikluskasvatuslikke mänge ja palju muud, kus tähtsaimal kohal meeskonnatöö ja sotsiaalne suhtlemine.

***  

„Laagri läbivaks teemaks oli ajakirjaniku töö. Iga päeva õhtul kirjutasid noored päeva tähtsündmustest artiklid, mis viimasel päeval ka ajalehte jõudsid. Lisaks valmis laagri raames ka uudistesaade, milles noored täitsid reporteri ülesandeid. Laagri raames õppisid noored telki püstitama ja laagrit üles seadma, ronisid seikluspargis, külastasid AHHAA 4D kino, käisid kalal, õppisid lõket tegema, tutvusid tuletõrje ja päästeameti töökorraldusega ning õppisid esmaabi andma, seiklesid kanuudega. Laagri läbivaks sotsiaalseks teemaks oli kaaslase märkamine, erinevuste mõistmine ning nende aktsepteerimine.“ 

***  

Noortekeskuste külastused ja vestlused projekti rakendajatega on näidanud, et projektis osalemist peetakse kogukonnale heaks võimaluseks, mis lisaks väga vajalikule lisaressursile on pannud töötajad looma võrgustikke erinevate osapooltega, kes kõik laste ja noorte eest seisavad. Üheskoos laste ja noorte heaolule õlga alla pannes on tegevustes õnnestumise tõenäosus kordades suurem.

Projekti lõppemiseni on veel ees ootamas 198 päeva täis tegusid, mille käigus luuakse uued ja huvitavad jätkusuutlikud lood.

Pildimaterjal: Siimusti ja Jõgeva noortekeskused

Kas noorte arvamusel on ühiskonnas kohta?

Suhtlusvõrgustikus märkasin hiljuti vestlust, kus üks postitaja kurtis jalakäijate hoolimatuse üle, millele järgnes kommentaar, et noored ei austagi kedagi. Vestluse edenedes selgus, et hoolimatult käitujad ei olnud noored, vaid keskealised naised. Neid hetki on paraku rohkem kui üks, kus eelarvamused noorte suhtes on võimsamad kui tegelikkus. Valmisolek tegelikkust tundma õppida aga kesine.

Riiklikul tasandil tundub olevat noorte usaldusega hästi – meie peaminister on noor mees, valimisiga alandati, noorele on loodud erinevaid võimalusi enesearenguks, mitmesugused haridusprogrammid toetavad kodanikuharidust, õppetegevus noortekeskuses ja koolis on keskendunud aktiivseks kodanikuks kasvamisele. Kohalikud ja rahvusvahelised uuringud kinnitavad, et Eesti noorte teadlikkus ühiskonnaelust on kasvanud ja nad toetavad aktiivse kodaniku põhimõtet, on valmis osalema kooli ja kogukonna ühistegevustes.

Kas aga noorte teadlikkuse kasv sammub ühes rütmis ühiskonna valmisolekuga noortega arvestada, kui endiselt kurdetakse, et koolis ei arvestata õpilasesinduse ettepanekutega, kohtumised omavalitsusjuhtidega on pigem formaalsed kui sisulised jne?

Noore enda jaoks on oluline tema igapäevamaailm, kus väljendub kõik see, mida ta on õppinud. Teda ümbritsev kogukond on see, kust ta otsib vastuseid ja kogemusi. Ka osalusdemokraatias.

Selles olustikus peaks aga iga spetsialist või kogukonna vedur endalt nüüd küsima, kas ta on märganud enda ümber kohalikke noori selliselt, et jaganud nendega juhtimis- ja otsustamiskogemust, või on olnud eelarvamuste kammitsas, arvates, et noortel pole piisavalt teadmisi ja oskusi, andmata võimalust õppida, olemata toetavaks suunanäitajaks? Kas igapäevane kohalik reaalsus võimaldab noortel oma teadmisi ja oskusi rakendada, tunda end täisväärtusliku partnerina otsuste tegemisel, tunda rõõmu kaasatusest ja innustuda kodukoha tegemistest? Kuidas seda võimalust parendada?

Meil on täna paarsada omavalitsust ja veel enam erinevaid kogukondi. Olen kindel, et nende seas on piirkondi, kus noortel pole võimalust olnud luua oma noortevolikogu; lisaks neid, kus neil pole oma ressurssi, jõudu ja tuge viia ellu ideid; veelgi enam neid, kus noored ei ole kaasatud paikkonna arendusplaanidesse ja otsustusprotsessidesse. 2013. aasta kohalike omavalitsuste valimisnimekirju ja tulemusi vaadeldes selgub, et noorte kaasatus ka kohalike omavalitsuste valimisse on tagasihoidlik, mõnede eranditega näiteks Rõuges ja Tõllistes. Noorte usaldamine kodukoha asjade üle otsustamisse toetab aga noorte kasvamist vastutusvõimelisteks otsustajateks.

Noori ühiskonnaelu korraldamisele lähemale tuues ootavad ees vaid positiivsed emotsioonid. Selles on palju uusi värskeid mõtteid, põnevaid tõlgendusi varem tehtule, nooruslikkust ja rõõmu kogukonna tulevikuperspektiividest. Töös noortega on stiimuliks homne rõõm: alustades lihtsamatest õnnestumistest, lõpetades suurema vastutuse ja kohusetundega. Üheks näiteks on Rõuge, Haanja ja Varstu vallas Võrumaal käiv projekt „Hooliv kogukond”, mis on oma tegevusega lähemale toonud paikkonna noorte ja täiskasvanute vaated ning arvamused. Noored on saanud võimaluse jagada oma hinnanguid kogukonnas toimuvale ja välja tuua oma vajadused, lisaks saanud toeks rahalise ressursi ja toetavad täiskasvanud, kes aitavad parandusplaane ellu viia.

Kogukondlikke plaane tehes ei ole tarvis eelarvamuslikult mõelda, et noortel pole kogemust või informatsiooni, mille toel otsuseid teha. Noor tajub ja kogeb tänast maailma noore inimesena. See on ainulaadne ja äärmiselt väärtuslik. Noored on indikaator, mille abil hinnata ja analüüsida täna toimuvat, varem tehtu tulemusi. Noorte arvamused, et talle oma kodukohas kas väga meeldib või ta vajab noortekeskust, on mõlemad tõsiselt võetavad, mille järgi tehtu tulemust hinnata või uusi plaane seada.

Minu isiklik kogemus näitab, et mida varem anda noorele otsustusvõimalus, hoida kursis kogukonnas toimuvaga, arutada päevapoliitilisi küsimusi, seda kiiremini saavad talle selgeks ühiskonna seosed, kasvab julgus otsustada ja vastutada, eest vedada olulisi projekte. Tean gruppi noori, kes täna Erasmus+ programmi toel analüüsib seniseid valimisreklaame ja koostab poliitikutele soovitused, kuidas noortele poliitilised sõnumid selgemaks teha ja lähemale tuua. Kuulda on ka noorte endi kasvavast huvist uutel valimistel kandideerida.

Üleskutse kõikidele kogukondadele on märgata noorte kodanikuks olemise häid teadmisi ja anda neile kogemusi, mis toetavad vastutavaks põlvkonnaks kasvamist. Igas piirkonnas on külakogud, külaseltsid, komisjonid ja töörühmad, mille töös osalemisel õpib noor tundma oma kodukohta, panustab ideede ja tegudega, kuni sidusus on kasvanud nii tugevaks, et raske on lahti lasta. Muide, piirkondades, kus on noorsootöö välja kujunenud, on ka usaldus noorte vastu suurem.

Keskkond, kus noor kasvab, kujundab tema olemust. Kui kogukonna eesmärk on toetada avatud, väärtustatud ja ettevõtlike noorte kasvamist, siis iga tegu selles kogukonnas peab seda ka silmas pidama. Hoolivuse objektiks olemine õpetab ka teiste eest hoolitsemist. Noortel tuleb õppida elama koos teiste inimestega, luua positiivseid omavahelisi suhteid, hoolida teistest inimestest, nende mõtetest ja eludest. Olles hoolimise objekt, õpib noor ka ise hoolima teistest.

Nii võrsuvad meie ühiskonda tulevased juhid, kes oskavad arvestada. Noortekeskselt tegutsedes ja nende tänaseid ja homseid rõõme silmapiiril hoides suudame saada oodatavaid tulemusi, keskenduda noore tegemisse, õpetada oskusi, mille toel kasvab inimene, kes on aus, ettevõtlik ning teab, et ühiskonda hävitavad teod või sotsiaaltoetused ei ole lahendus.

Arvamuslugu on ilmunud ERR-s seoses Paides toimunud Arvamusfestivaliga. http://uudised.err.ee/v/arvamusfestival/4a6da58c-7cee-4fd7-8793-e853cadf4b3e/kerli-koiv-kas-noorte-arvamusel-on-uhiskonnas-kohta

Teada või katsetada?

Olen koostööusku inimene ja seetõttu on oluline aeg-ajalt kiigata ka noortevaldkonna peamiste koostööpartnerite tegemistesse. Nii juhtuski, et sattusin esmaspäeval teadlikult Tartusse, kus toimus "Teada või katsetada: strateegiad, mis klassiruumis tegelikult töötavad"konverents. Haridusvaldkonna ehk noorsootöö sidusvaldkondade tundmaõppimine annab lootust, et ka nemad soovivad meie asjadest rohkem teada saada.

Tartu linnapea, Urmas Klaas arvas, et hea õpetaja on see, kes oskab end panna õpilaste olukorda ning leida nendega ühise keele, et paremini mõtestada nende elu-olu ja vajadusi. See on kaasava hariduse alus. Rõhutaksin juurde, et see ei ole oluline arvestada ainult hariduses vaid igal pool, kus töötatakse otse inimestega sh noorsootöös.

Tiina Kivirand HTMist andis ülevaate HTM kaasava hariduse seisukohtade ja stardipositsiooni kohta. Uus koalitsioon on võtnud endale eesmärgiks antud teemat edasi arendada. Esmalt tuleb selgeks saada, mis on kaasav haridus Euroopa mõistes? Kaasav haridus on elukohajärgses haridusasutuses kõikide õppurite akadeemilisi ja sotsiaalseid vajadusi arvestava kvaliteetse hariduse tagamine süsteemse lähenemise kaudu. Siinkohal on suur rõhk erivajadustega õpilastele. Tulemuseks peab olema akadeemiline, sotsiaalne ja emotsionaalne rahulolu. Sotsiaalse rahulolu all on arvestatud ka ühte noorsootöö tegevust- huvitegevuses osalemise võimalusi.

Mis täna seda kõike on takistanud? Suhtumine,  mõtteviis, oskusteabe puudumine, ei ole tagatud füüsiline ligipääs, teenuste vähesus ja kättesaadavus. Riigi ja KOV tasandil ei ole täpselt paigas, mis on kelle vastutada. Kuidas siis selle teemaga ikka edasi minna? Hetkel nähakse haridus-, sotsiaal- ja tervishoiu valdkondade paremat sidusust ja rahastamist. Loodame, et noorsootööd nähakse hariduse üldnimetuse all!

Huvitava ettekandega esines Aare Toomela Tallinna Ülikoolist (kultuuri ja neuropsühholoogia professor), kes rääkis õpilastest ja nende keskkondadest. Kooli eesmärk on õpilaste vaimse arengu potentsiaali maksimaalne realiseerimine teatud teadmiste ja oskuste kogumi omandamisel.  Vaimse arengu olemuseks on organismi võime avastada ning mälusse talletada nähtu, kuuldu, kogetu just temale sobivas keskkonnas.

Keeruliseks läheb see siis, kui teada, et keskkond on suhteline mõiste. Keskkond on asja ümbritsev maailm, kus igal asjal on teistest erinev keskkond. Seega mõjutada kellegi keskkonda peab esmalt teadma, mis on selle noore või õpilase keskkond, mis tema elu mõjutab. Hea oleks ka teada, et mitte iga keskkonna komponet ei mõjuta sest on olemas mõjuv ja mõjutu keskkond. Oluline märksõna ka meie igapäevases töös. Ükski noortekeskus ei tööta, kui selle sees olevad töötajad ei erista noorte erinevaid vajadusi, soove ja keskkondi. Elusorganismid, nagu me oleme, suhestuvad maailmaga olemasolevate retseptorite aktivatsioonimustrite piirides- eristame oma-ilm ja võõras-ilm.

Oluline on teada, et keskkonnad omakorda jagunevad kolmeks. Psüühikaga organismid, nagu me oleme, suhestuvad meelte vahendusel maailmaga individuaalse kogemuse alusel ja organiseerivad oma käitumist ainult selle kogemuse piirides. Seetõttu ei saa ka noortelt oodata midagi, mis kogemus neil puudub. Me eristame käitumiskeskkonda (s.o. psüühiliselt kogetav)  ja reaktiivset keskkonda. Osa organisme loob ise keskkondi, millega teise psüühilist seisundit muuta- eristame sotsiaalset ehk kattuv ja individuaalne ehk mittekattuv keskkond. Just siinkohal on õpetajatel ja noorsootöötajatel sarnane eesmärk. Me püüame mõjutada noore sotsiaalset ja individuaalset keskkonda. Osa sotsiaalsest keskkonnast on kõnepõhine- eristame kultuurikeskkonda ja signaalkeskkonda.

Seega saab hariduse eesmärk olla arengut toetava- s.t. kindlal viisil organiseeritud- keskkonna loomine. Ja eks seda põhimõtet kasutame ka meie igapäevases töös. 

Nii nagu õpetajad ei saa ka noorsootöötajd noortele teadmisi ANDA ega JAGADA sest me ei saa ehitada neuronite vahelisi seoseid. Saame luua raamistikke, erilisi keskkondi igale noorele just nende vajadusest lähtuvalt. Õpetada ei saa, õppida saab! Õppimine on õpilase nähtus! Meie peegeldame vaid valgust ja loome õhuvõnkeid.

Kui laps sünnib puuduvad tal kogemused. Seega tuleb teda õpetada erinevalt. Kuna iga laps kasvab erinevas keskkonnas, ei saa eeldada, et kooli või noortekeskuse keskkonnas saaks neid toetada ühtemoodi.

Õpetav keskkond on seega niisugune, mis vastab õppija antud hetke arengupotentsiaalile.

Kuidas saavutada õpetamiskeskonna loomine? Esineja arvas, et noored tuleb ära diagnoosida. Siinkohal ei ole diagnoos nn silt, mille kaudu noor sildistatakse ja surutakse kasti või määratakse toetusprogramme. Diagnoos on teatud nähtuse loomuse ja põhjuse väljaselgitamine. Kreeka keelest lähtuvalt arukas eristamine. Õpetaja võiks/peaks iga õpilase õpetatava valdkonna arengupotentsiaali ja arengu takistuste loomuse kirjeldama ehk diagnoosima ja vastavalt diagnoosile arengut toetava keskkonna kujundama.

Väljapääsuks on hierarhilise ja süsteemse tugivõrgustiku kujundamine. Võrgustiku komponentidel on erinevad, üksteist täindavad rollid. Esineja soovitas õppida tervishoiust, kus õpetatakse inimest, kuidas realiseerida maksimaalselt oma tervisepotentsiaal.

Esineja viitas, et tänasel päeval on suur osa õpetajaid esimesel rakendamise tasandil, kes ei tea täpselt, miks midagi tegema peab ja kuidas otsustada, kes millist tuge peaks saama ja seega toetab retseptide algoritmidele. Ehk on samal pulgal haiglas töötavate õdedega, kes sobivad llihtsamate protseduuride läbiviimiseks. Õeks olemine ei ole siinkohal alaväärne töö vaid viitab sellele, et nende töö spetsiifiast lähtuavalt on neil olemas teised struktuurid, kes otsuseid nende eest ära teevad.
Õpetajad peaksid olema aga tasandil, kus teab tavajuhtudel, miks midagi tegema peab ja kuidas otsustada, kes millist tuge peaks saama. See on vajalik tavaliste ja ebatavaliste juhtumite eristamiseks. See eeldab head laia teaduspõhist erialast ettevalmistust. Olemas ka peendiagnostika, kus õpetaja eristab omakorda erijuhte, miks midagi peab tegema ja kuidas otsustada, kes millist tuge peaks saama. Samal ajal toimivad paralleelselt eridiagnostika, sest igaüks ei pea oskama nt ajupilti lugeda, suunatud abitegevused (nt liikumisravi), süsteemi tervikuna funktsioneerimise jälgimine (välishindamine), uute diagnostikaviiside väljatöötamine (eeldab teoreetilist lähenemist, ülikoolide teema), uute tegevusviiside väljatöötamine (analüüsist lähtuvad järeldused). Iga lugeja saab ise mõelda, mida see kõik tähendaks noorsootöösse kohandatuna ja tõlgituna.

Seega sobivaika keskkonna loomiseks on  vaja diagnostikat ja õigeid lähenemisviise. Õpetaja enda kogemusele toetumisele võib olla ekslik. Vaja on tõenduspõhist lähenemist. Ei piisa ka tava- ja erikooli võrdlemisest kuni me ei tea, mis tegur põhjustas ühe noore õppeedukse paranemise või halvenemise. Eriline õpetamine vajab erilisi spetsialiste. Vahel tuleb luua ebatavaline keskkond, tavakeskkonnas iga abi ei toimi.

Õpetamise aluseks on seega õpilase arengupotentsiaalile vastava sotsiaalse ja kultuurikeskkonna organiseerimine, diagnoosimise oskus,  koordineeritus, tõenduspõhine ja süsteemne lähenemine.  Usun, et siinkohal saab palju paralleele tuua ka noorsootöösse. Me vajame samamoodi erinevaid otsustustasandeid, erinevaid rolle, spetsiifilisi metoodikaid jne. Ilma süsteemsuse, tõendusepõhise lähenemiseta oleme ka meie vaid tegelased, kes ei tea täpselt, miks midagi tegema peab ja kuidas otsustada, kes millist tuge peaks saama ning lähtume lihtsalt tavapärasest kõhutundest!

Usun aga, et see ajastu on nüüd möödas ning noorsootöösse liigub aina enam valdkonna tegijaid, kes tegutsevad noortega eesmärgistatult, mõtestatult ja eelkõige noorele sobivas keskkonnas!

Oli kasulik ja silmi avav seminar! Teise peaesineja mõtted püüan paberile saada juba järgmiseks nädalaks!

Noore käitumine ühiskonnas on vastus tema tänasele olukorrale

Noore käitumine ühiskonnas on vastus tema tänasele olukorrale. Just sellise mõttega tulin koju 27-30. aprillil Brüsselis toimunud Euroopa Noorsootöö Konventsioonilt. Loomulikult ei ole see ainuke mind kummitav mõte aga pani mõtlema küll.  Kas selles võib olla terake tõtt? Ei ole harva see juhus, kui noorte käitumist meedias või erinevatel kohtumistel/konverentsidel üles tõstatakse. Nende passiivsust ühiskonnas toimuva suhtes või hoopis oskamatust oma esimeses töökohas koheselt käituda. Tavapäraselt müüvad negatiivsed pealkirjad enam, kui positiivsed. Mida see ühiskonna kohta ütleb?

Paar päeva tagasi, kui osalesin Euroopa Komisjoni noorsootöö ekspertide kohtumisel Brüsselis, kohtusin ühe ettevõtjaga. Ta oli ise noor aga noori tööle ei tahtnud võtta sest nende käitumine ei vasta tihti tema ootustele ja vajadustele. Tekkis küsimus, kes peab ühiskonnas võtma selle vastutuse, et noori siiski vaatamata nende  kogenematusele toetatakse ning nad ei ole vahendid kellegi teise eesmärgi täitmisel? Sh ühiskonna. Eraettevõtluse ja noorsootöö eesmärgid ongi erinevad,  mõlemal on oma loogika. On selge, et ettevõtjate silmis ei ole vahet, kas noorele tagab vajaliku kogemustepagasi noorsootöö või mõni teine valdkond. Aga keegi peab ju noort toetama? Samas nimetas ettevõtja, et noorsootöös saadavad kogemused ja oskused on hindamatu väärtusega, kui noored ainult oskaks neid ise enam esile tuua. Mõtlemiskoht meile.

Konventsioonilt jäi mind kummitama üks RISKIFAKTOR. Erinevate globaalsete väljakutsete lahendamisel nähakse noorsootööd teiste valdkondade poolt tihti, kui instrumenti, asendustegevust, teiste valdkondade aukude täitmist ja mängumaad. Siinkohal meenub mulle üks mõte- kui me teeme noorsootööd selleks, et ühiskonnas muutusi luua, võime ebaõnnestuda. Kui keskendume noorele tuleb muutus nagunii. Noorsootöö on oma väärtustega iseseisev valdkond, mis eristub paljudest teistest nn avalikus ruumis toimivatest tegevustest. Noorsootöös püüame me noort toetada AINULT TEMA vajadustest lähtuvalt ja loome tema ümber uue süsteemi. Nn tailor-made ehk rätsepa lähenemine. Me ei pea ühte väljakutset teisest olulisemaks. Nii ei ole me ka tööriist või käe pikendus mõnele ühiskonnas toimuva probleemi lahendamisel. Teineteise valdkondi austades on võimalik koostööd teha nii, et keegi oma identiteeti kaotaks. Koostöö on vastastikune. Kui me tahame, et meilt õpitaks tuleb seda ka vastupidi teha.

Ja noorsootöö identideedist siis konventsioonil räägitigi. Ise osalesin konventsioonil lisaks peaettekannetele 6-s erinevas töötoas/visiidil. Suur osa töötubasid kordasid varasemalt kuuldut- vajame proffessionaalseid noorsootöötajaid, korrati noorsootöö edukuse faktoreid, rõhutati vähemate võimalustega noorte kaasamise tähtust noorsootöösse ja noorsootöö rolli globaalsete väljakutsete lahendamisel. Kordamine on samas loomulik sest erinevates riikides on noorsootöö areng erinev ja protsessi loogikast lähtuvalt ongi tavapärane, et mitmed riigid täna räägivad sellest, millest Eestis räägiti ehk aastaid tagasi. Mõnes töötoas jäi mulle aga mulje, et vanad noorsootöö riigid on protsessi loogika ja erinevate riikide erinevad ajaloo- ja kultuuritaustad ära unustanud ja lootsid, et common ground ehk ühised põhimõtted on need, kuidas neil asjad käivad ja millesse usuvad. Ei saa võrrelda võrreldamatut ehk nt Inglismaad ja Rumeeniat, kus ühes on noorsootöö toiminud 100 aastat ja teist, kus noorsootöö alles lapsekingades.  

Esimene asi, mis konventsiooni töötubades selgeks sai oligi arusaam, et ÜHTE noorsootööd EI OLE Euroopas olemas. On erinevad noorsootööd, mis täidavad peaaegu sama eesmärki. Just täpselt, peaaegu. On riike, kus noorsootöö on väga tihedalt seotud religiooni või poliitikaga. Seetõttu ei ole see kõikidele avatud või vaba tahte alusel. Vähemalt ei toeta see avatud noorsootöö põhimõtteid. Mis on õige ja mis vale jätan siinkohal lugeja otsustada.

Kolme tiheda päeva jooksul sai selgeks, et on siiski olemas teatud PÕHIMÕTTED, milles me kõik olime nõus. Kõige olulisem on ehk see, et noorsootöö tegijad liidavad üheks suureks pildiks suure koostööpartnerite (valdkondade) võrgustiku, kus noorsootöö roll on jälgida noore suhtes suurt pilti ehk toimib nn holistiline lähenemine. Noorsootöö aitab luua vundamenti, millele noor saab ehitada ise üles oma soovidest lähtuva teekonna.

Mis veel sai selgeks? Noorsootöö on noorele lähim VABATAHTLIKUL osalusel toimiv madala lävepaku põhmõttel toimiv tegevus. Nimelt on avatud noorsootöö kaudu pakutav kõige vähem tingimusi esitav. Osalemiseks ei ole vaja tunde pabereid täita nagu üks ekspert nimetas, või  oma sobivust tõestada, sobib see, kui astud uksest sisse ja tahad midagi põnevat ette võtta. Arusaam selle põneva seost millegi uue õppimisega selgub alles siis, kui noorsootöötaja aitab tal oma tegevusi analüüsida. Viimane teema ongi päevakorda tõusnud alles viimastel aastatel sest noorsootöö väärtuse (oma brändi loomine) tõestamisel vajame tõendeid ja statistikat. Nii vähendame spekulatsioone ja saame toetuda tõenditele. 

Noorsootöö on RIKAS, rikas oma võimaluste poolest, rikas oma tegijate poolest, rikas oma meetodide poolest. On hea meel, et mitmed teised valdkonnad on seda märginud ja kasutavad ka oma tegemistes noorsootöö lähenemisi. Siinkohal võiks hea näitena välja tuua Eestis aina aktiviseeruvat koostööd noortekeskuste ja koolide vahel. Õppekava toetamine ei ole ehk noorsootöö peaeesmärk aga ühiselt õpetajatega koolititundide rikastamine on kindlasti üheks oluliseks koostöökohaks. Noorsootöö ekspertteadmise ja lähenemise viimine kooli rikastab kõiki kolme osapoolt (haridus, noorsootöö ja noor ise).

Nagu ma eelpool nimetasin fokusseerib noorsootöö NOORTE VAJADUSTELE ning konkreetse noore tugevustele, tagades sellega alati positiivse lähenemise. Noor jõuab endas selgusele läbi tegemiste, eksperimenteerimise, katsetamise. Ma ei taha väita, et noorsootöö oleks nagu üks suur labor aga usun, et noorsootöö kaudu tehtud tegemised õpetavad oma valikutest õppima. Oluline, et analüüsitakse oma tegemisi ja õpitakse neist. Noorsootöös ei panda hindeid ja seega saab noor end vaid iseenda arenguga võrrelda. Teha enda elu TOP-pe vaid enda saavutustest!

 

Noorsootöö on eriline veel selle pärast, et toimub INIMESELT INIMESELE õpe. Kus veel on noored ühe tegevusega selles ulatuses kaasatud kui noorsootöös? Ideest analüüsini, otsustest reaalsete tegudeni, mõttest vastutuse võtmiseni! Me ei räägi siin vaid mänguväljakute loomisest vaid kogu valla arendustegevusest. Osalus, osalemise õppimine. Passiivsest aktiivseks. OSALEMINE on ka ühiskonna alus.

Meenutades veel korraks mõned päevad tagasi kuuldud ettevõtja sõnu, kuidas noored ei ole tihti motiveeritud, ei ole alati õhinaga asja juures või on antud töökoht tema elu esimene vastutus, siis on hea meel lauale panna väide, et noorsootöö aitab just seda kõike vältida ehk toetab positiivselt noort tema teekonnal näiteks tööhõivesse. Kas olete märganud noorte nägusid, kui nad on tundnud eduelamust? Vastutuse koorem on vahetunud ÕHINAPÕHISE sooviga veel proovida. Noorsootöö kaudu saadud samm sammult vastutuse võtmine on muutmas noori aina enam enesekindlamaks, õpetab neile igapäevaseid sotsiaalseid oskusi (kasvõi tere ja head aega soovimine, viisakust), tekitab soovi võtta aina enam keerukamaid ülesandeid jne. Probleemide lahendamine muutub igapäevaseks ja tööintervjuul esitatud küsimused saavad vastatud analüüsitult ning enesekindlalt.

Aga ära ei saa unustada peamist tegurit noorsootöös. Inimesed, kes iga päev noortega töötavad. NOORSOOTÖÖTAJAD. Proffessionaalsed noorsootöötajad. Euroopas olevat 1,7 miljonit noorsootöötajat. Siin ei loe kas ta saab selle eest tasu või tehakse seda vabatahtlikkuse alusel. Oluline on kompetents. Sellele aitab kaasa ühtne arusaam noorsootöötaja pädevuste ja oskuste kohta, koolitussüsteemide ja nõustamise tagamine, noorsootöötaja väärtustamine nii võrgustikes kui ka teistes toetavates tegevustes.

Siinkohal ei taha ma jätta vale muljet, et noorsootöö tegemise eest ei pea töötasu maksma. Vabatahtlikul tegevusel on oma oluline osa aga vaid lisaväärtuste loomiseks ja mitte baastegevuste tagamiseks.

Kogu Euroopa liigub noortega individuaaltöö lähenemise suunas (juhtumipõhisus). Saades palju komplimente Eesti noorsootöö arengu suunal,  tean, et Eesti keskmine noorsootöötaja on oma teadmiste ja koolitustaseme poolest Euroopa TOP 7 seas ehk ta teab juba täpselt, kuidas noorega töötada. Mitte küll veel kõik sest kahjuks ei ole KOVid veel võrdses seisus noortele suunatud vahendite ja tegevusvõimaluste poolest. See tekitab ilmselt ka probleeme noorsootöötajatele osalemaks erinevatel arengukoolitustel. Siinkohal on suur roll täita ka Eesti ANKil, kes püüab oma tegevuste kaudu seda siiski kõikidele võimaldada.

Kui nüüd tulla tagasi alguse mõtte juurde, kus ühiskonna suhtumisele järgneb alati noorte vastus nende käitumisega siis on hea meel, et vastuvõetud deklaratsiooni kokkuvõte väljendas selgelt, et noorsootöösse mitte investeerimine on vastutustundetu samm tänase ja homse ühiskonna eest vastutava generatsiooni ees. Kui noor ei oma teatud teadmisi või kompetentse, võtavad nad otsuse vastu alati hirmust ja teadmatusest lähtuvalt. Selline lähenemine ei meid ega ühiskonda vist edasi ei vii? Mis teie arvate?

Blogis (3x) on kasutatud EYWC 2015 ametlikke pilte. 

Euroopa Noorsootöö Konventsiooni kohta loe lisa: http://www.eywc2015.eu/

Eesti ANK üldkogu...mis on hetkel ja mis saab edasi

Hommikupäike tervitas rohkem kui 50 noorsootöötajat Värska sanatooriumis, alguse sai päev, mil toimus järjekordne Eesti ANK üldkogu.

Kerli Kõiv andis ülevaate NEET- noorte toetamise programmi hetkeolukorrast ning edasistest sammudest. Jagas lahkelt vastuseid tekkinud küsimustele ja kinnitas, et lõpliku info laekumise korral on ta valmis leidma muredele ja kitsaskohtadele lahenduse.

Eesti ANK tegevjuht Heidi Paabort pani meenutama nii mõnegi pikaaegse liikme ja kõrvu kikitama värskemad liikmed Eesti ANKi tegevusest ja mõjust täna ja homme, rõhutades sealjuures liikmete ehk noortekeskuste panust Eesti ANK kujunemisel ja mõju saavutamisel tänapäeval ja ka tulevikus.

Tänaseks kuulub Eesti ANK 32 erinevasse võrgustikku, jõudsasti on suurenenud tegevmeeskond ja juhatus on toime tulnud mitmekülgsete ülesannete ja väljakutsetega.

Pille Rokk viis osalejad kurssi enesehindamise ja logiraamatu mudeliga, julgustas liikmeid enesehindamist oma keskuses läbi viima ning kindlasti tagasisidet andma.

Rõõm on tõdeda, et pea igal üldkogul on Eesti ANKil hea meel võtta vastu uusi liikmeid ning sel korral liitus meiega Luunja ja Kiviõli noortekeskused.

Päeva pingelisem ja põnevam hetk saabus uue juhatuse valmisega. Sel korral olid end üles seadnud 8 kandidaati, nende seas 3 endise juhatuse liiget ja 5 uut tulijat Eestimaa eripaigust. Hääletuse tulemusel selgusid uued järgmised Eesti ANK juhatuse liikmed: Kerli Kõiv, Kristi Kruus, Tiina Sinijärv, Margit Udam ja Marek Mekk. Palju õnne ja indu kaheks aastaks.

Need on vaid osa pikast ja informatiivsest päevast. Kõikidel liikmetel on võimalus kuuldud infot lugeda Eesti ANK facebooki lehelt, samuti on kõik kuuldu ja oluline leitav liikmete meilikastis.

Värskendav on osaleda ikka ja jälle Eesti ANK üldkogudel, sest ringreisil nähtu ja üldkogul kuuldu annab alati mõtteid, ideid ning võimaluse toredaid kolleege üle Eesti taas näha.

Mõnusat kevadet täis vingeid tegevusi ja kohtumiseni järgmisel üldkogul või siis ühistes tegemistes, põnevatel koolitustel või lihtsalt kuuma teetassi taga. :)

Ivika :)

Ei saa läbi ringreisita...

Ajal mil koolijüts voodis teist külge keerab, on mitukümmend noorsootöötajat ampsanud hommikupala ja nautinud aromaatset kohvi päikesetõusu saatel ning alustanud teekonda Tartusse, et osa saada Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse kevadisest ringreisist ja üldkogust Värskas.
Usun, et see on noorsootöötajate seas oodatud sündmus, see on võimalus saada kokku kauanägemata kolleegide ja mõttekaaslastega. See on aeg teadmiste, kogemuste ja uute mõtete jagamiseks, see on aeg iseendale.

Oma teekonnal mõtlen, kas tõesti on veel nägemata noortekeskusi või rääkimata muresid ja jagamata rõõme. Tänapäeva muutuvas eluolus muutuvad paigad, keskused, muutuvad inimesed,  nende mõttemaailm. Ja just eelseisvate päevade raames saamegi näha uut, kauanägemata, avardada mõttemaailma, teha häid ja vajalikke otsuseid ning tunda rõõmu nendest imepärastest inimestest noorootöömaastikul.

Mina olen Ivika ja jagan teiega neil kahel päeval kuuldut, nähtut ja kogetut :).

Targad vaimud Tartusse omi tegemisi tegema jäetud,  oleme seigelnud kauni Lõuna-Eesti maastikul ja heitnud oma uudishimulikud pilgud kahele noortekeskusele.

"Ma tahaksin kodus olla..." iseloomustab Roiu noortekeskust, sest sealse armsa noorsootöötaja ja hubase keskkonna sõbralik vastuvõtt paneb just antud laulusõnu meenutama. Roiu on hea näide, kuidas kasvatada tolerantsust ja mõistmist nii noortes kui ka täiskasvanutes. See on kodu otseses mõttes ja usun, et Roiu noored on rõõmsad ja hoitud.

Kui öelda sõna "mõis", siis silme ette kerkib suursugusus, kunstihõng ja kerge aukartus. Ahja noortekeskus ongi kui noorte oma mõis, kaunite võlvide, noortepärase suursugususe ja mõisaliku õhkkonnaga. Perenaine Piret kostitas teelisi maitsvate pannkookide ja kosutava mahlajooga. Seega seltskond on valmis uuteks kohtumisteks.

Uued mõtted uutes sihtpunktides. :)

Erinevused rikastavad maailma, seda võin ma hetkel nähtu ja kuuldu põhjal kindlalt öelda. Iga noortekeskus on ainulaadne, omapärane, see on koht, kuhu noored ikka ja jälle tagasi tulevad.
Vastse-Kuuste noortekeskus võlus oma laheda ruumiga, kuhu mahtus kõik, mida hing ihaldab. Väheste meessoo esindajate kõrvu teritas robootikaringi võimalused, sest see ju poisse just paelubki.
Lõunapaus Põlvas, millele järgnes seedimispaus Põlva noortekeskuses, mis esimesel sammul oma omapärasusega pahviks lööb. See on keskus, kus täna kohtame esimest korda noori ja nende nägudest kumab rahulolu ja rõõm. Naeratus särab ka kõikide töötajate nägudel.
Kanepi Annikast on saanud Põlva Annika ja hirmus vahva oli teda taas näha. :)

Aeg on otsas ja sõit jätkub... :)

Päev on salamisi õhtusse jõudnud ja seltskond noortemeelseid on end mugavalt Värska sanatooriumis sisse seadnud. Kerge lõdvestav suplus basseinis, et homme taas olla valmis kõike uut ja vajalikku ammutama.

Ent enne sanatooriumi külastasime Veriora noortekeskust, mille omapärane arhitektuur imestama pani. Viimane peatus leidis aset Värska noortekeskuses, kus meid tervitasid viisakad ja armsad noored, demonstreerisid slackingut ja olid uhked oma vinge kinoruumi üle.
Mida öelda, mida mõelda pärast pikka ja huvitavat päeva?!?  Mul on hea meel näha, et noortekeskused erinevais Eesti paigus on niivõrd erinevad, sest see ongi see omapära ja rikkus,  mis noorsootöömaastikku täidab. On muresid, kuid ilusad ja vahvad kogemused kaaluvad halva üle.

Ja homme...teeme me suuri otsuseid, et olla valmis kõigeks uueks, arendavaks ja jätkusuutlikuks.
Mõnusat õhtut!