Teisipäev, 4. august 2020

Minu aasta vabatahtlikuna Portugalis - Anu lugu

Möödunud aasta kevadel otsustasin lõpuks oma julguse kokku võtta ja teha elus üks korralik kannapööre. Nimelt astusin esimesed sammud selleks, et oma ammune unistus teoks teha - veeta aasta mõnes Euroopa riigis vabatahtlikku tööd tehes. Lumepall veerema lükatud, kõigest kaks kuud hiljem istusin juba lennukil suunaga Portugali.
Minu Euroopa Solidaarsuskorpuse projektiks oli olla järgmised 12 kuud vabatahtlik Portugali Punases Ristis linnas nimega Sao Joao da Madeira. Portugalist ei teadnud ma eelnevalt suurt midagi, kuid idee olla vabatahtlik sellises tuntud ja olulises organisatsioonis nagu Punane Rist, oli minu jaoks üks peamisi põhjuseid, miks just selle projekti kasuks otsustasin (ja muidugi ka idee soojast ja päikeselisest riigist). Seadsin isiklikuks eesmärgiks selle aasta jooksul panna ennast proovile ja katsetada erinevaid töövaldkondi, näha mis mulle huvi võiks pakkuda, näha milleks ma võimeline olen tehes midagi, millega varem kokku puutunud pole. Võib olla isegi leida uus suund ja/või töövaldkond elus. Nüüd, tagasi vaadates, arvan, et on hea oma vabatahtlikku projekti alustada ootuste, lootuste ja eesmärkidega, kuid samas olla avatud võimalusele, et kõik ei pruugi nii minna, nagu oma peas ette olen mõelnud. Projekti vältel on see olnud ka üheks minu suurimaks proovikiviks.
Esimesed kuus kuud möödusid väga rahulikult ja vaikselt. Projekti algus jäi suvekuudesse, kus organisatsioonis palju tegemist polnud. Lisaks sellele oli terve august minu kohalik Punane Rist suvepuhkuseks suletud. Õnneks sain seda aega kasutada Portugalis ringi reisimiseks ning kindlasti oli see abiks, et lähemalt tutvuda Portugali kultuuri ja inimestega ning nautida ka seda mõnusat Portugali suve. 
September algas uute ootuste ja lootustega. Mina ja minu kaasvabatahtlik Hispaaniast püüdsime taaskord sisse elada organisatsiooni ellu ja olla abiks kõigega, milles abi vajati. Meil ei olnud konkreetset päeva- või nädalaplaani ning üsna suures mahus saime ise oma tegevuste üle otsustada. Hispaania vabatahtliku jaoks toimis selline süsteem suurepäraselt, minu jaoks oli see aga veidi raskem. Oleksin soovinud, et just alguses oleks organisatsioonil olnud omalt poolt pakkuda rohkem projekte ja tegevusi, millesse vabatahtlikke kaasata. See oleks meile suuresti abiks olnud, nägemaks kuidas organisatsioon täpsemalt toimib, millistele valdkondadele edaspidi oma projekte võiksime suunata, jne... Selle aja jooksul õppisin aga üsna hästi ise oma aja ülemus olema, oma päevasid planeerima, endale tegevust leidma ning ka eneseregulatsiooni.

Peamisteks tegevusteks olid abistamine meie organisatsiooni taaskasutuspoes, igakuiste toiduabipakkide valmistamine ning laiali jagamine ja portugali keele õppimine. Lisaks otsustasin oma organisatsiooni paremaks tundma õppimiseks osa võtta sissejuhatavast online kursusest Punase Risti kohta. Koos Hispaania vabatahtlikuga algatasime ka ise paar projekti, millest  minu isiklikuks lemmikuks sai inglise keele tundide andmine ühele immigrandi perele Lõuna-Sudaanist, keda meie organisatsioon toetas. Lisaks külastasime keskkooli klasse, et neile lähemalt Euroopa Solidaarsuskorpusest rääkida ning minul oli imeline tunne, kui hiljem mõned õpilased meilt rohkem informatsiooni palusid. Tundsin, et muudan noorte inimeste elusid, kui neile sellisest suurepärasest võimalusest, nagu vabatahtlik teenistus, räägin.

Teisel poolaastal saabus organisatsiooni juurde kaks perekonda Süüriast ning sellega ka palju rohkem tööd meile, vabatahtlikele. Saime endale rohkem konkreetseid ülesandeid ning üheks peamiseks tööülesandeks saigi abistamine uute immigrantide perede Portugali ühiskonda lõimimisel. Iganädalaselt andsime neile portugali keele tunde ning need hommikud ja koos veedetud aeg on miski, mida ma iial ei unusta. Lisaks saabus jaanuarist meie organisatsiooni veel kaks ESK vabatahtlikku ning tänu sellele ka uut hingamist ja ideid projektide osas nii töö kui ka koduses keskkonnas. Ka lakkamatu vihm Põhja-Portugalis (jah uskumatu, aga Portugal polegi päike ja suvi aasta läbi) hakkas sel ajal veidi taanduma, nädalavahetustel oli vahel päikest näha ning see andis võimaluse taaskord Portugali avastamiseks. Kõik see kokku andis mulle uut hingamist, positiivsust ning elevust, nägemaks mis sellel aastal veel mulle pakkuda on ning siis juhtus ei midagi muud, kui ülemaailmne koroonakriis…
Mul on nii selgelt meeles, kuidas sõpradega, kes samuti Portugalis vabatahtlikud olid, veel päev enne ametlikku lockdowni omavahel Portos päikeseloojangut nautides rääkisime, et muretsemiseks pole põhjust, et suure tõenäosusega on kõik kahe nädalaga möödas. Tegelikkuses istusime kaks kuud kodus, õues jalutamas tohtisime käia, kuid kõik pargid ja kohad, kus vähegi loodust ja meeldivat keskkonda oli, olid suletud. Iga nädal teatas mõni sõpradest, et pöördub tagasi oma koduriiki ning isolatsiooni lõpuks olid enamus minu sõpradest Portugalist lahkunud. Ma olen äärmiselt tänulik, et need kaks kuud kodus möödusid mul koos Kreekast pärit vabatahtlikku Eiriniga ja mitte üksi olles. Ma arvan, et selle aja jooksul olime teineteisele suureks toeks ja abiks ning ilma temata oleksin ma kindlasti tagasi Eestisse pöördunud. Hommikuti tegime Zoomi keskkonnas koos teiste vabatahtlikega hingamisharjutusi ning jagasime oma uudiseid, päeviti üritasime koos Eiriniga interneti vahendusel tööd teha ja endale mingitki tegevust leida ning õhtuti elasime kaasa erinevatele tegelastele Netflixis.
Punane Rist avas oma uksed 1. mail ning kuigi alguses polnud meil tööd palju, siis vähemalt oli meil uus rutiin, kus saime kodust väljuda ning keskkonda vahetada. Juuni ja ühtlasi ka minu viimane kuu vabatahtlikuna oli aga üks kiiremaid ning huvitavamaid kuid minu vabatahtlikku aasta jooksul. Taasalustasime portugali keele tundide andmist, kuid sel korral saime ka kohalikud noored vabatahtlikud projekti kaasatud, reisisime koos Süüria perega Portugalis ringi, korraldasime vabaõhukino õhtu meie organisatsioonis, alustasime uue rahakogumisürituse korraldamist ning tundsime rõõmu heast ilmast ning võimalusest olla aktiivne. Kuigi koroona isolatsiooni lõpus olin ma peaaegu alla andmas ja valmis koju tagasi pöörduma, siis olen ma väga uhke enda üle, et ma seda ei teinud ning oma vabatahtliku teenistuse lõpuni tegin.
Ma arvan, et sõltumata riigist või organisatsioonist, kuhu keegi vabatahtlikuks satub, käib iga vabatahtlik läbi väga suures mahus erinevaid emotsioone. Selle aasta jooksul oli mul hetki, kus oleksin tahtnud oma asjad pakkida ja oma vana elu juurde viivitamatult tagasi pöörduda, oli hetki, kus ma lihtsalt kulgesin, märkamata enda ümbrust ning oli hetki, kus rõõm ja õnnelikkus minu sees olid piiritud. Olen õppinud, et ükski emotsioon pole halb ning kõik on pidevas muutumises. Miski pole jääv, halvad hetked mööduvad ning häid hetki tuleb nautida ja meeles pidada. Muutused elus on head, sest kunagi ei tea, mis nurga taga ees ootamas on ning see ongi see, mis elu põnevaks teeb.