Teisipäev, 28. jaanuar 2020

Minu praktikakogemus Eestis

Bashir Elyas
Itaalia/Egiptus
American University of Rome


Kui kohtusin Eesti ANK esindaja Kerliga eelmisel suvel Roomas ei teadnud ma isegi seda, mis on täpselt Eesti pealinna Tallinn nimi. Kohtusime veelkord Slovakkias tänu Erasmus+ programmile, kus rääkisime täpsemalt Eesti ANKist kui organisatsioonist ning kodanikuühenduste ja riigi koostööst Eestis. Kuna ma õpin globaalpoliitikat ning rahvusvahelisi suhteid ülikoolis, siis oli see mulle väga huvitav teema. Kerliga vesteldes tõstatuski küsimus, et miks mitte teha oma praktika Eestis, et seda lähemalt tundma õppida.

Saabusin Eestisse jaanuari alguses, kohtusin erinevate organisatsioonidega - Eesti Noorsootöö Keskus, SA Archimedes Noorteagentuur, Eesti Pagulasabi, Eesti ANK. Kohtusin Siseministeeriumi, Haridus - ja teadusministeeriumi ning Rahandusministeeriumi esindajatega. Külastasin noortekeskusi Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Eestis, külastasin kohalikke koole, esinesin noorte koolitusel, võtsin osa Rõuge vallavolikogu hariduskomisjoni tööst, tutvusin kohaliku omavalitsusega, külastasin Riigikogu Tallinnas. Riigikogus oli võimalus kohtuda erinevate poliitikutega. Samuti osalesin Tartus toimunud Hariduskonverentsil. Praktika lõpetas kohtumine riigihalduse ministri Jaak Aabiga.

Praktika jooksul saadud kogemus pani mind imestama kuivõrd tehnoloogiliselt arenenud on Eesti ning kuivõrd tugev on usaldus ja koostöö riigi ja kodanikuühenduste vahel. Õppisin, et Eestis on kodanikuühendused riigi poolt toetatud, mis loob rahvale palju erinevaid võimalusi erinevates valdkondades. Sain kogemuse tööst noortekeskuses ning kuidas noortekeskused aitavad noortel arendada oma võimeid ja andeid läbi erinevate tegevuste. See on minu hinnangul väga väärtuslik, et erinevas eas noortega tegeletakse nende enesearengu aspektist, et noorte tulevik oleks täisväärtuslik ning ühiskond ja kogukond seeläbi areneks.
Seda kõike kogesin oma praktika ajal Eestis. Olen väga rõõmus, et sain siin olla, kuigi lühikest aega, aga ka selle lühikese aja jooksul kogesin ma nii paljut. Ma tundsin end väga lähedasena nende inimestega, keda kohtasin ning ka kogu kultuuriga, millest sain osa. Ma ei oleks kunagi tajunud noortekeskuste ja kodanikuühenduste nii suurt mõju noore inimese arengule kui ma poleks saanud seda nii lähedalt kogeda siin Eestis. Samuti nägin kuidas on võimalik riigi ja kodanikuühenduse vastastikune usaldussuhe. Lõuna - Euroopa riikides on väga haruldane kui saame kohtuda ministrite või parlamendi liikmetega. Aitäh teile, kes mind vastu võtsid ja kellega kohtusin!


 

Pühapäev, 26. jaanuar 2020

Eesti ANK kogemused 4-päevasest töönädalast. Osa 2.

Teise töönädala võtab kokku Heidi Paabort. 

Simon Sinek on öelnud, et, kui ütleme inimesele, mis ta tegema peab, saame me lihtsalt töötaja, kui me usaldame inimest, et ta teeb oma tööd, saame liidrid.
Eesti ANK on avastuspäeva piloteerinud kolm nädalat. Kui esimene avastuspäev tuli paljudele meist justkui liiga ruttu, siis järgmised enam mitte. Seega olid mitmed meist (lisaks mulle ka Kerli ja Carolyn) seda teadlikumalt planeerinud ja mõtestanud, mis võimaldas mitte korrata eelmiste kordade vigu ehk püüdsime vältida faktoreid, mis meie tähelepanu hajutaks. See muidugi ei tähenda, et see alati õnnestub. Carolyni neljapäevane avastuspäev oli üks ehe näide sellest, kuidas ta plane tegi ja nagu ta ise kirjutas: “Siis kõikvõimas naerab nende üle”. Mõnikord lihtsalt ei lähe asjad nii nagu planeerid, kuid sellegipoolest oli Carolyni päev täis avastusi. Sellest tekib mõte, et, kui palju annab avastusi ette planeerida? Lisaks ei muutu ka harjumused üleöö. Minu esimene lõks ja tähelepanu hajutaja oli harjumus, mis viis mind hommikul laua taha ja lasi avada nii Facebooki kui ka postkasti. Kerli selle päeva kogemist toetas aga juba suurem teadlikkus ja valmisolek arengupäevaks sest ta oli oma tööelu korraldanud juba selliselt, et sel päeval ei tohiks praktilisi tööprotsesse sisse tulla.  

Üks asi korraga
Kuna ka minule endale meeldib väga keskenduda ühele asjale korraga ja osalesin vahetult enne avastuspäeva väga huvitaval konverentsil, kus oli koos 300 haridustöötajat ning teemaks oli “Õppimise aeg”, jätsin teadlikult arvuti koju, et vähendada ka kiusatust see seal avada. Nii sain 95% keskenduda toimuvale. 5% puhul siiski sai kohvipauside ajal telefoni kaudu meili piilutud ning ka märgatud, et saabunud on kaks kirja, millele vastamine on avastuspäeval oluline. Seega tuli need kaks kirja siiski ka avada ja ära saata. Nii sain paremini keskenduda eesootavale. Ei teagi kas tegemist on nn aju trikiga, et leida vabandusi, et ma tunneks end hästi, kuigi ma kokkuleppest ei suutnud kinni hoida ja töökirjad teele panin või pigem teadlik lähenemine, et ma võin, kui soovin ka avastuspäeval justkui heast tahtest ikka tööasju ka ajada. Osaliselt on see seotud ilmselt ka meie ühiskonnas paljuräägitud FOMO-ga, justkui hirmuga, millestki välja jääda. Kuuluvusvajadus on üks suur tegur, mis paneb meid tegutsema ja mitte alati kõige mõistlikumal moel. Kas sellest, kui ma avan postkasti ja vastan kirjadele, ei olegi mu päev enam avastuspäev vaid tavapärane tööpäev?
Carolyinil oli sel päeval planeeritud teha selle nädala ainus pikalt magamise päev, ärgata pool 10, lugeda eelmisel nädalal võetud raamatut, kohtuda Riinuga, et panna paika nädalavahetusel toimuva koolituse plaanid ja uurida rahvusvahelise projekti GreenIdentity kohta täpsemat tausta. Paraku realiseerus see vaid osaliselt. Nimelt hajutas Carolyni tähelepanu arvuti (või oli sisetunne?), et uurida ülikooli õppekava sest ülikooli lõpp on käega katsutav ning avastas, et just avastuspäeval on tal vajadus sõita Viljandisse eelviimasele “Pärimustantsu praktikumi” loengusse. Nii tunnetas Carolyn, et plaanid ei pruugi realiseeruda ka siis, kui varakult planeerida. 

Eksperimenteerimine
Kõik need tunded, kus teed plaane aga need ei realiseeru, tekivad eelkõige sel põhjusel, et avastuspäev on meie jaoks oluline ja oleme ühenduses teinud ühised kokkulepped. Aga kui me ei suuda seda 100% järgida, kas me siis oleme justkui läbi kukkunud? Feilimine, nagu noored armastavad end väljendada, on üks huvitav termin. Feilimine, ebaõnnestumine, alt vedamine, mittehakkamasaamine on justkui miskit negatiivset, mis on juurdunud ja kaasa tulnud koolist. Mis need hinded siis ikkagi mõõdavad? Läbikukkumist? Teadmiste mahtu? Kuhu jääb teadlik võimalus vähemalt katsetada ja teha järgmine kord paremini? Me tahame feilimist justkui vältida, et mitte tunda end halvasti. Samas on eksperimenteerimine ju seotud otseselt õppimisega. Peegeldad arusaamu ja saad järgmisel korral ehk teha paremini. Miks me kardame eksperimenteerida? 
Avastuspäeva juurde tagasi tulles avastasin kohe hommikul, et ma polnud eelmise avastuspäeva mõtteid kirja pannud. Ka teised katsetajad meeskonnast veel otsivad rütmi, kuidas kogetud tundeid ja analüütilisi mõtteid kirja panna. Kuna mina panin oma mõtted kirja nädal hiljem, tekkis mõte, kas ma analüüsisin nüüd tehtut erinevalt sellest, mis ma kohe oleks kirjutanud. Ilmselt küll. Milline oleks siis parim lahendus? Hetke tunded siis ja selle päeva mõju hiljem? Ilmselt ongi mõistlik katsetada. Kuna iga avastuspäev või see, kuidas me oma uute põhimõtete sõnumeid püüame laiemalt avalikkusele teada anda, mõjutab ka automaaselt seda, kuidas sellesse edaspidiselt suhestume ja tehtut hiljem analüüsime. Ka meile endale tekitab see piloteerimine mitmeid küsimusi ja tundub, et ka teistele. Kerli toob oma avastupäeva reflektsioonis välja meie 4 päeva töö- ja avastuspäeva teemal ilmunud artikli Delfis ja peegelduse, et ta ei soovi artikli kommentaaridesse süveneda, sest on eeldatav, et seda teguviisi ei pruugi ühiskond veel mõista. 

Miks kardame pausi?
Mina otsustasin teadlikult esimesed 30 siiski läbi lugeda. Mitusada jäi aga lugemata. Kommenteerijad on seinast seina, kes toetab, kes mitte. Mittetoetajate seas nähakse seda kuidagi mittemidagitegemisena ja selle eest siiski raha vastu võttes. Ka reedel (24.01.20) ETV+ toimunud intervjuus, kus meid esindas noorsootöötaja Anna Konovalova, küsiti saatejuhi poolt ühe küsimusena, et kas see pole mitte lihtsalt vaba päev? Kuna meie ühendus toimetab kodukontorites, oleks ju lihtne näha avastuspäeva nn vaba päevana, kus saad kodus ära teha kõik, mida varem pole jõudnud. Olen ju kodus üldjuhul üksi. Paneksin muusika mängima, topiksin nõud masinasse, korjaksin laste asju kokku ja käivitaks pesumasina. Ehk jooks ka ühe kohvi ja puhkaks korra? Siinkohal tulebki mängu enesejuhtimine. Täiskasvanud inimene peaks seda ju suutma. Aga, mis juhtuks siis, kui näha näiteks seda 20 minutit hoopis nn teadliku PAUSINA.  Haridustöötajate konverentsil tõdeti, et pausi võtmine ei ole inimestele omane. Paus assotsieerub justkui logelemise, laisklemisega. Mäletan hästi oma vanema tütre humoorikat ütlemist, kes suvel minu tegemist jälgis, et “Oi, ema, sa istusid isegi 5 minutit ja ei teinudki mitte midagi”. Pausi tegemine on oluline. Paus liikudes aga veelgi parem sest siis aju puhkab. 
Kerli peegeldab eeldatavat vastuolu ühiskonna poolt järgmiselt: “Kuna me tavatööpäeva pidevaid ümberlülitusi lugemise ja kuulamise tsoonist praktilise töö tsooni on muutunud, kus lugemine, kuulamine, enesearendamine ja töö mõtestamine jääb ühele päevale ja töö praktiline protsess teistele päevadele ei muuda ju ülesannete sooritust vähemefektiivseks, pigem loodame, et ikka paremaks. Igalt ametilt oodatakse edasiminekut, arengut, paremat kvaliteeti. Millal selle tagamine peaks siis toimuma kui mitte koolituste, enesearengu ja tagasisidestamise ja edasisidestamise protsessis.” Olen Kerliga absoluutselt nõus. Meenub ühe hea sõbra  ja kolleegi (tervitused Irenele) ütlus, keda jälgis üks praktikant, et terve päeva tormad ringi, millal sa üldse mõtled ja mõtestad?”

Märgid loodusest
Maagilisel kombel viis see mind lähemale minu järgmisele avastusele. Nimelt jätkasin tookordset avastuspäeva netis surfamisega. Kuna raamatuid olin juba koju toonud ja lugenud, mõtestasin kas kinos käik võiks ka avastuspäeva alla kuuluda. Kummalisel kombel olime sel päeval kõik hakanud looduse ja keskkonna peale mõtlema. Kas avastuspäeva AVASTUS võiks olla inimese alateadlik soov olla loodusele lähemal? Annab see meile energiat? Minu leid loodusega oli alles esilinastunud Fred Jüssi dokumentaalfilm “Olemise ilu”. Nähes selle kokkuvõtet sisust, pani see mind otsima võimalust seda vaatama minna. Tänaseks olen seda ka teinud. Filmil oli meie töönädala muutmise plaanidega teatud seos sest tänases maailmas räägitakse palju edukusest ja töörabamisest. See film oli nn hümn aeglasemale elule, et käies mööda salaradu, saad olla iseendaga. Kui enda tass on tühi, pole võimekust ka teiste omi täita. Film oli ka ood Eesti loodusele, mis pani mind tahtma rohkem aknast välja vaadata ja loodusega sidet otsida ehk siis leida rohkem võimalusi looduses käimiseks/olemiseks. Kerli toob oma mõtisklustes välja looduses käimisega huvitava paralleeli. “Kui soovida tajuda looduse lummust, kas piisab selleks 5-10 minutilistest hüpetest metsa alla, või peaks metsas ringi liikuma kauem, et tajuda kõiki hääli ja lõhnu. Selliselt näen ja tajun ka mina seda arengupäeva mõtet, et kas see, et igal tööpäeval teeme pistelisi hüppeid valdkondlikku maastikku, tööalasesse kirjandusse, partnerite tegevustesse on piisav, et tajuda selle tõelist olemust või võtta aeg olla päriselt kohal ja lugeda, kuulata, tajuda, mõtestada. Sama ka ju tööga, mida intensiivsema ja välistest segajatest puhtama tööaja ma endale saan lubada, seda tulemuslikum on see, mis välja tuleb.”
Tegelikult meist kolmest jõudis loodusesse vaid Carolyn, kes tegi avastuspäeval esmalt ühe pika jalutuskäigu õues ja korjas pajutudusid, kus tegi ka ühtlasi  kolm suurt avastust. Esiteks oli neljapäeva hommikul kell 11 kergliiklusteel tohutult palju inimesi ja teiseks, et jaanuari teisel nädalal võib tõesti pajutudusid minna korjama, mis tõstatas veelsuuremat soovi uurida uue Eesti ANK projekti, GreenIdentity kohta.  Lisaks avastas Carolyn, et on tohutu külmalembeline inimene ning igatseb lund ja külma.

Milliseid väärtuseid me järgime?
Minu enda, seekord tubane, avastuspäev lõppes Tartu Ülikooli eetikakeskuse uue arutelumängu väärtustest tutvumisega. Mängus on 100 erinevat igapäevaeluga seotud juhtumit, millel on neli valikut. Valikute tutvustamise ajal saad õppida midagi enda ja teiste kohta ning ka seda, millistel puhkudel oled nõus oma väärtustest loobuma ja valid nn kesktee, mis võimaldab sulle olla ikkagi vajadusel üks meeskond. Küsimus ei ole ju alati selles, kellel on õigus või kellel vale valik, erinevused rikastavad. Oluline on sallivus ja austus teiste valikute suhtes. Need teemad on tänases ühiskonnas väga aktuaalsed ja muutuvad aina olulisemaks. Mängu sisu ja juhtumeid lugedes/analüüsides tekitas see mulle mõtte, et sarnased valikud on ka meie igapäevases töös. Milliste väärtuste alusel me töötame? Milliseid valikuid teeme noortele keskkondi ja tegevusvõimalusi luues, neid üles otsides ja leides, neid tagasisidestades? Meie tegutsemine ja väljaütlemised annavad meie sõnadele energia ja tekitab noorte seas meist maine. Ehk peaks looma Eesti ANK 20 sünnipäevaks ühe sarnase loogikaga mängu, kus nii noored, noorsootöötajad kui ka otsustajad saavad mõtestada noorsootöö väärtust ja valikuid. Ehk tekib nii parem seos, miks ühed väärtusvalikud annavad paremaid tulemusi kui teised. Kuna räägin viimasel ajal väärtuste teemast palju, anti mulle EANKis ka ülesanne mõtestada seda teemat ka uue EANK arengukava loomisel. 
Kerli kuulas oma avastuspäeval Äripäeva Akadeemia intervjuud Tiina Saar-Veelmaaga “Miks juht võiks olla mässaja?”Ta leidis, et ühelt poolt kuulates lugu ja teiselt poolt kogedes kogu protsessi läbi enda tegevuse, tundis ta inspiratsiooni, energiat, vabaduse tunnet, mis avas ta jaoks veel rohkem sisemisi kanaleid, mis teevad teed julgusele, vastutusvõimele, valmisolekule muutusi ette võtta ja juhtida. Sõnumina jäi Kerlile kõlama järgmine: “Kui skaala ühes otsas on kontrollitud organisatsioon, reguleeritud, kontrollitud töökultuur, kus inimesed ei käi mitte rolli mööda vaid nööri mööda, on raporteerimine, aruandlus ja teises skaala osas on usaldus, eesmärgi mõistmine, inimesed on vabad, oluline on nende initsiatiiv, vabadus, siis valdabki heameel sellest, et olen usalduse organisatsioonis.”
Carolyini avastuspäev sisaldas veel kohtumist Riinuga, kus toimus digitaalne koosolek ENLi ja SANAga. Seejärel jõudis Carolyn veel Viljandisse arendama enda pärimustantsu oskusi, kus tunnistas endale, et on uhke tunne vanu traditsioone elus hoida. Õhtu lõpetas aga jõuludeks kingitud male, mis sai koos  sõbraga välja otsitud. Peale poolteist tundi ja kolmandat mängu, mis oli Carolyini ainus võit, oli ta selgeks saanud kõikide malendite liikumised. 

Kokkuvõtlikult olid meie arengupäevad just sellised nagu nad lõpuks välja kukkusid sest lasime enda mõtte vabaks. Carolyn jõudis lähemale loodusele ja minul tekkis soov minna loodusesse ning tahe luua noortekeskustele väärtusvalikutega seotud mäng. Kerli avastuspäev pani teda rohkem mõistma inimese küpsemise protsessi, mässamise ja julguse jõudu muutuste loomisel. Ta leidis, et tegutsedes targemalt erinevate generatsioonidega paindlike tööviiside käsitlemisel tuleb uuendused sisse viia ka noortekeskustesse ja seda koostöös nende tööandjatega. Väikesed uuenduspiisad samm sammult viivad välja suuremate muutustekogumini aja möödudes ja just nii, et igaühel on omas tempos aega sellega kohanduda. 

AVASTUS
Kui inimesel on veidi enam endale aega, kas ta hakkab siis taas märkama looduse märke ja tähtsust tema elus? Hakkab nägema seoseid oma töö ja tööpõhimõtetega?

Pühapäev, 19. jaanuar 2020

Eesti ANK kogemused 4-päevasest töönädalast. Osa 1.

Esimese nädala mõtted võtab kokku Kerli Kõiv

4-päevane töönädal?
Iga olukord või unistus jõuab sinuni mingil ajahetkel kui see on sinu arenguprotsessi osa. Olgu selleks näiteks 4-päevane töönädal. Siinjuures võib ju mõtiskleda, et kas täitus unistust mugavast äraelamisest või täitus unistus tööõnnest? Üldjuhul inimesed siiski otsivad rõõmu iseendast, eneseteostusest, mõtestatud tööst ja elust. Seega ma arvan, et 4-päevane töönädal on tööõnne tagamise protsess aga mitte selleks, et teha tööd vähem, vaid teha tööd mõtestatumalt ja edasiliikuvalt. Elame kiiresti muutuvas maailmas, mida ei saa võrrelda 40 aasta taguse tööeluga. Meie ümber on käimas mitu muutust korraga, me peame nendega toime tulema.  Selleks, et toime tulla peame omama aega, et muutusi tundma õppida. Öeldakse, et aeg on see mille puudumise kohta kõige rohkem kurdetakse. On see siis tööelus, vabandus kultuurisündmustest või spordist kõrvalejäämiseks, eraelus lähedastele aja võtmises või muus. Aega me juurde ei saa ise luua. Meie organisatsioon kohtus just ühe ministriga, kes kinnitas samuti, et selline eelnõu pole veel Riigikogus õnnestunud luua ega vastu võtta, mis annaks meile ööpäevas aega juurde. Ja tulebki endale selgeks teha, et ainuke võimalus meil endil aega juurde saada ongi iseeenda elu reguleerida ning  organisatsoonidena kui tööandjatena on meie vastutus korrastada oma asutuses töötajate tööeluaeg. Üks ministeeriumi esindaja ütles hiljuti lootusetult, mis 4-päevane töönädal, kui saaks juba 7st teha 5 oleks ka juba suur asi. Mõistetav. 
Olen ise olnud ka sellises olukorras, kus enam polnud vahet, millal töötad või kas üldse leiad aega oma kodustele. See on kohutava kiirusega inimest põletav ratas, millest tuleb leida väljapääs. Sellises läbipõlemisrattas tegutsedes pole me kunagi võtnud aega mõelda, kas saaksime teisiti, mida võiksime teha nutikamalt, kuidas koosolekud oleksid ajasäästlikumad, milline oleks meie töökultuuri nutikas lahendus. Tekib vajadus reha järele, et ebakorrapärane korda teha. Kas 2020.a Teeme ära! Talgud ei võiks olla suunatud tööelu korrastamisele, et riisuda sealt ära kõik vanad harjumused, et teha ruumi uutele nutikatele lahendustele…

Õppiv organisatsioon
Kogu sellest läbipõlemisrattast kaks korda väljatulnuna ja taastununa ma seda oma ellu kolmandat korda ei lase. Selle julguse vastu seista andsid mulle esmalt minu kolleegid, kes on uuendusmeelsed, oma emotsioone ja tööprotsessi detaile jagavad, teineteist usaldavad ning Tartu Ülikooli haridusinnovatsiooi õpingud, kus räägiti palju juhtimisest, sh ka muutuste juhtimisest. Hiljuti pidin tegema ülikoolis ettekannet õppivast organisatsioonist ja selline analüüs omaenda organisatsiooni baasil käivitas suure soovi proovida töötada nutikamalt. Koostöös sünnivad julged ideed. Eesti ANK novembrist detsembrini harjus selle mõttega, tegi kokkuleppeid ja otsuseid ja jaanuarist oleme sel teel. Meie eesmärk on jõuda noortekeskuste töö mudeldamiseni selliselt, et tööõnn oleks noorsootöös ja noortekeskuste noorsootöötajate läbiränne ei oleks enam nii intensiivne ja oleks võimalik vaadata ja kogeda valdkonda sügavuti. Meie noortekeskustena oleme ka noortele uue töökultuuri pakkujad ja innovatiivselt nutikad lahendused peaksid olema meie töö igapäevaosa. Ja nii me testperioodi sisenesime, esmalt Eesti ANK 6-liikmelises meeskonnas. See ei ole vaba päev klassikalises mõistes. 
Meeskonnas on kokkulepe, et avastus- ja arengupäeva kogemused jagatakse teistele. 

Mida tõid testperioodi 10 esimest päeva?
Avastati ennast oma aega ja tegevusi juhtimas. 
Maivi sõnul tuli see päev enda jaoks teadlikult läbimõtestada ja tegutseda oma sisetunde järgi. See ongi ju nagu päev, kus sul ei ole väliseid regulaatoreid, vaid peadki otsustama ise ja tegutsema ise. Toimetulek selle päeva segajatega on väljakutse, millega toimetulekut õpitakse. Nii ka toob Heidi välja, et esimese avastuspäeva saabumine tõi vajaduse selgeks teha endale, millise keskkonna peab enda looma, et oleks võimalik keskenduda selle päeval juhtuvale. 
Õppimine on oskus ja saab toimida vaid siis kui keskkond seda toetab. Olen ise praegu uurimas ka rohkem enesejuhitud õppimise mudelit ja eks sealgi tuleb ju täiskasvanuhariduse eksperdi Malcolm Knowles'i materjalidest välja, et olustik on esmane oluline faktor. Ettevalmistuseks luges Heidi läbi Tartu Ülikooli eetikakeskuse poolt valmistatud käsiraamatu “Tagasiside”, mis toetas mõtet, et tuleb toetada uskumust, et inimene suudab oma võimeid arendada ja ta leidis, et esimese arengupäeva eesmärgiks peabki saama ettevalmistavad tegevused, kus mul on võimalik korra nn pausi võtmisele keskenduda, et mõelda läbi, mida ma vajan 
Oleme samm-sammult väljumas töötaja oravarattast. 

Töökorraldus?
Organisatsiooni töökorralduslikud küsimused on need, mis esmalt tabada võivad - kuidas vältida töömeilide lugemise harjumust, kuidas vältida kolleegidega suhtlust ja seda eriti olukorras kus näiteks on erinevad arengupäevad. Enda töö korraldamiseks tuleb rohkem üle vaadata oma tegevusplaanid kalendris. Soovitus Heidilt: “Iga tähtajaga seotud tegevus korralda võimalusel vähemalt kaks nädalat ette ära. Selline lähenemine, et ma alustan alati tegevustest, millele tundub olevat kõige kauem aega, kaasa tulnud ammustest kogemustest. Nii tekitab töö vähem stressi ja ärevust. Nii ei avasta ma ka arengupäeval, et ups, homme on tähtaeg ja ei saagi arengupäevale keskenduda.” 
Minul endal sattus esimene arengupäev koolipäevale Tartus, millele järgnes veel teisigi ühiskondlikke kohustusi, nt volikogu hariduskomisjon ja lisaks oli meil ka praktikant Itaaliast. Isegi kui alustasime kavandamist pikalt ette on ikkagi varem kokkulepitud kohtumisi ja ülesandeid, mis ei lase sel päeval täielikult endale keskenduda. Siit ka kolleeg Riinu mõte, et testime pikemalt, siis saame ühiselt päriselt sellisesse rütmi, kus oleme osanud teadlikult ka kohtumisi ja ülesandeid pikalt ette planeerida 4-päevast töönädalat arvesse võttes. 

Märkamised ja katsetused
Minule tõi see päev läbi kogetu järgmise mõtte kinnistamiseks: “Segi ei tohiks kunagi ajada omavahel soovitud tulemust ja vahendeid selle saamiseks ning nende järjekorda. On palju inimesi, kes arvavad, et ennem tuleb süsteemi muuta ja ressursid ümber jaotada ja siis tulebki see ime. Aga kui seda ära teha, siis võib järgmisel päeval selguda, et arusaamine ideest võis olla inimestel väga erinev ja oleme uue olukorra ees, mis on veel segasem kui ennem. Seega esmalt idee, selle kirjeldus ja siis analüüs alternatiividest, kuidas selleni jõuda. Juht on see, kes juhib väärtuste, visiooni ja missiooni kujundamist ja kokkuleppeid, seega vastutab ka selle eest kui meeskonnal või organisatsioonil see puudub.”
Carolyn kasutas esimese arengupäeva avastamiseks, kas ta oskab meie organisatsiooni kodulehekülge tehniliselt muuta ja milles ta eriti osav on. Ka see on suurepärane lahendus arengupäevale kui soovitaksegi panustada oma organisastiooni ja seeläbi end treenida oskustes, mida varem pole saanud ja samas on sellest kasu ka organisatsioonile. Inimeste tundmaõppimiseks, mis on oma töös väga oluline, alustas ta raamatuga T.Erikson “Idioodid minu ümber”. Carolyn toob välja ka arengupäeva tugevat mõju motivatsioonile, andes reedesele arengupäevale järgneval esmaspäeval teada, et “Tundsin hommikul kohe, et tahan endast maksimumi anda ja see on nii põnev!”

Mõisted
Lõpetuseks paar mõtisklust mõistete kohta, mida sageli nüüd siin kasutame: 
Arengupäev… see võimaldab meil igaühel tõstatada SUPERküsimusi meie töös ja eesmärkides, mitte lihtsalt küsimusi. Olla loov, ühendada erinevad ideed. See on aeg teha maagilisi asju - asju, mis loevad nii kodus kui tööl, ühendada eraelu arengud enda tööalasega.
Segajad….kirjad, chatid, sõnumid, uudised, märkamised, teadmiste vajadused, informatsioon, töövälised kohtumised….Avastuspäevas süsteem võimaldab vähendada segamist intensiivselt tööajal ning suurendada segajate hulka avastuspäeval, kes nüüd ei ole enam segajad vaid minu avastuste teekonna osad avastuspäeval. 

AHHAA!




Avastuspäev viis nii Heidi kui Carolyni raamatukokku. Kas tõesti toimibki see oletus, et 4-päevane töönädal toob inimesed rohkem kogukonnakeskustesse, spordi- ja kultuuriüritustele, raamatukokku….




Soovituslik lugemine-vaatamine
Ka jagatavad materjalid meie poolt:
Thomas Erikson “Idioodid minu ümber”
TÜ Eetikakeskus “Tagasiside”
M.Knowles “Self-Directed Learning. A guide for learners and teachers”