Teada või katsetada?

Olen koostööusku inimene ja seetõttu on oluline aeg-ajalt kiigata ka noortevaldkonna peamiste koostööpartnerite tegemistesse. Nii juhtuski, et sattusin esmaspäeval teadlikult Tartusse, kus toimus "Teada või katsetada: strateegiad, mis klassiruumis tegelikult töötavad"konverents. Haridusvaldkonna ehk noorsootöö sidusvaldkondade tundmaõppimine annab lootust, et ka nemad soovivad meie asjadest rohkem teada saada.

Tartu linnapea, Urmas Klaas arvas, et hea õpetaja on see, kes oskab end panna õpilaste olukorda ning leida nendega ühise keele, et paremini mõtestada nende elu-olu ja vajadusi. See on kaasava hariduse alus. Rõhutaksin juurde, et see ei ole oluline arvestada ainult hariduses vaid igal pool, kus töötatakse otse inimestega sh noorsootöös.

Tiina Kivirand HTMist andis ülevaate HTM kaasava hariduse seisukohtade ja stardipositsiooni kohta. Uus koalitsioon on võtnud endale eesmärgiks antud teemat edasi arendada. Esmalt tuleb selgeks saada, mis on kaasav haridus Euroopa mõistes? Kaasav haridus on elukohajärgses haridusasutuses kõikide õppurite akadeemilisi ja sotsiaalseid vajadusi arvestava kvaliteetse hariduse tagamine süsteemse lähenemise kaudu. Siinkohal on suur rõhk erivajadustega õpilastele. Tulemuseks peab olema akadeemiline, sotsiaalne ja emotsionaalne rahulolu. Sotsiaalse rahulolu all on arvestatud ka ühte noorsootöö tegevust- huvitegevuses osalemise võimalusi.

Mis täna seda kõike on takistanud? Suhtumine,  mõtteviis, oskusteabe puudumine, ei ole tagatud füüsiline ligipääs, teenuste vähesus ja kättesaadavus. Riigi ja KOV tasandil ei ole täpselt paigas, mis on kelle vastutada. Kuidas siis selle teemaga ikka edasi minna? Hetkel nähakse haridus-, sotsiaal- ja tervishoiu valdkondade paremat sidusust ja rahastamist. Loodame, et noorsootööd nähakse hariduse üldnimetuse all!

Huvitava ettekandega esines Aare Toomela Tallinna Ülikoolist (kultuuri ja neuropsühholoogia professor), kes rääkis õpilastest ja nende keskkondadest. Kooli eesmärk on õpilaste vaimse arengu potentsiaali maksimaalne realiseerimine teatud teadmiste ja oskuste kogumi omandamisel.  Vaimse arengu olemuseks on organismi võime avastada ning mälusse talletada nähtu, kuuldu, kogetu just temale sobivas keskkonnas.

Keeruliseks läheb see siis, kui teada, et keskkond on suhteline mõiste. Keskkond on asja ümbritsev maailm, kus igal asjal on teistest erinev keskkond. Seega mõjutada kellegi keskkonda peab esmalt teadma, mis on selle noore või õpilase keskkond, mis tema elu mõjutab. Hea oleks ka teada, et mitte iga keskkonna komponet ei mõjuta sest on olemas mõjuv ja mõjutu keskkond. Oluline märksõna ka meie igapäevases töös. Ükski noortekeskus ei tööta, kui selle sees olevad töötajad ei erista noorte erinevaid vajadusi, soove ja keskkondi. Elusorganismid, nagu me oleme, suhestuvad maailmaga olemasolevate retseptorite aktivatsioonimustrite piirides- eristame oma-ilm ja võõras-ilm.

Oluline on teada, et keskkonnad omakorda jagunevad kolmeks. Psüühikaga organismid, nagu me oleme, suhestuvad meelte vahendusel maailmaga individuaalse kogemuse alusel ja organiseerivad oma käitumist ainult selle kogemuse piirides. Seetõttu ei saa ka noortelt oodata midagi, mis kogemus neil puudub. Me eristame käitumiskeskkonda (s.o. psüühiliselt kogetav)  ja reaktiivset keskkonda. Osa organisme loob ise keskkondi, millega teise psüühilist seisundit muuta- eristame sotsiaalset ehk kattuv ja individuaalne ehk mittekattuv keskkond. Just siinkohal on õpetajatel ja noorsootöötajatel sarnane eesmärk. Me püüame mõjutada noore sotsiaalset ja individuaalset keskkonda. Osa sotsiaalsest keskkonnast on kõnepõhine- eristame kultuurikeskkonda ja signaalkeskkonda.

Seega saab hariduse eesmärk olla arengut toetava- s.t. kindlal viisil organiseeritud- keskkonna loomine. Ja eks seda põhimõtet kasutame ka meie igapäevases töös. 

Nii nagu õpetajad ei saa ka noorsootöötajd noortele teadmisi ANDA ega JAGADA sest me ei saa ehitada neuronite vahelisi seoseid. Saame luua raamistikke, erilisi keskkondi igale noorele just nende vajadusest lähtuvalt. Õpetada ei saa, õppida saab! Õppimine on õpilase nähtus! Meie peegeldame vaid valgust ja loome õhuvõnkeid.

Kui laps sünnib puuduvad tal kogemused. Seega tuleb teda õpetada erinevalt. Kuna iga laps kasvab erinevas keskkonnas, ei saa eeldada, et kooli või noortekeskuse keskkonnas saaks neid toetada ühtemoodi.

Õpetav keskkond on seega niisugune, mis vastab õppija antud hetke arengupotentsiaalile.

Kuidas saavutada õpetamiskeskonna loomine? Esineja arvas, et noored tuleb ära diagnoosida. Siinkohal ei ole diagnoos nn silt, mille kaudu noor sildistatakse ja surutakse kasti või määratakse toetusprogramme. Diagnoos on teatud nähtuse loomuse ja põhjuse väljaselgitamine. Kreeka keelest lähtuvalt arukas eristamine. Õpetaja võiks/peaks iga õpilase õpetatava valdkonna arengupotentsiaali ja arengu takistuste loomuse kirjeldama ehk diagnoosima ja vastavalt diagnoosile arengut toetava keskkonna kujundama.

Väljapääsuks on hierarhilise ja süsteemse tugivõrgustiku kujundamine. Võrgustiku komponentidel on erinevad, üksteist täindavad rollid. Esineja soovitas õppida tervishoiust, kus õpetatakse inimest, kuidas realiseerida maksimaalselt oma tervisepotentsiaal.

Esineja viitas, et tänasel päeval on suur osa õpetajaid esimesel rakendamise tasandil, kes ei tea täpselt, miks midagi tegema peab ja kuidas otsustada, kes millist tuge peaks saama ja seega toetab retseptide algoritmidele. Ehk on samal pulgal haiglas töötavate õdedega, kes sobivad llihtsamate protseduuride läbiviimiseks. Õeks olemine ei ole siinkohal alaväärne töö vaid viitab sellele, et nende töö spetsiifiast lähtuavalt on neil olemas teised struktuurid, kes otsuseid nende eest ära teevad.
Õpetajad peaksid olema aga tasandil, kus teab tavajuhtudel, miks midagi tegema peab ja kuidas otsustada, kes millist tuge peaks saama. See on vajalik tavaliste ja ebatavaliste juhtumite eristamiseks. See eeldab head laia teaduspõhist erialast ettevalmistust. Olemas ka peendiagnostika, kus õpetaja eristab omakorda erijuhte, miks midagi peab tegema ja kuidas otsustada, kes millist tuge peaks saama. Samal ajal toimivad paralleelselt eridiagnostika, sest igaüks ei pea oskama nt ajupilti lugeda, suunatud abitegevused (nt liikumisravi), süsteemi tervikuna funktsioneerimise jälgimine (välishindamine), uute diagnostikaviiside väljatöötamine (eeldab teoreetilist lähenemist, ülikoolide teema), uute tegevusviiside väljatöötamine (analüüsist lähtuvad järeldused). Iga lugeja saab ise mõelda, mida see kõik tähendaks noorsootöösse kohandatuna ja tõlgituna.

Seega sobivaika keskkonna loomiseks on  vaja diagnostikat ja õigeid lähenemisviise. Õpetaja enda kogemusele toetumisele võib olla ekslik. Vaja on tõenduspõhist lähenemist. Ei piisa ka tava- ja erikooli võrdlemisest kuni me ei tea, mis tegur põhjustas ühe noore õppeedukse paranemise või halvenemise. Eriline õpetamine vajab erilisi spetsialiste. Vahel tuleb luua ebatavaline keskkond, tavakeskkonnas iga abi ei toimi.

Õpetamise aluseks on seega õpilase arengupotentsiaalile vastava sotsiaalse ja kultuurikeskkonna organiseerimine, diagnoosimise oskus,  koordineeritus, tõenduspõhine ja süsteemne lähenemine.  Usun, et siinkohal saab palju paralleele tuua ka noorsootöösse. Me vajame samamoodi erinevaid otsustustasandeid, erinevaid rolle, spetsiifilisi metoodikaid jne. Ilma süsteemsuse, tõendusepõhise lähenemiseta oleme ka meie vaid tegelased, kes ei tea täpselt, miks midagi tegema peab ja kuidas otsustada, kes millist tuge peaks saama ning lähtume lihtsalt tavapärasest kõhutundest!

Usun aga, et see ajastu on nüüd möödas ning noorsootöösse liigub aina enam valdkonna tegijaid, kes tegutsevad noortega eesmärgistatult, mõtestatult ja eelkõige noorele sobivas keskkonnas!

Oli kasulik ja silmi avav seminar! Teise peaesineja mõtted püüan paberile saada juba järgmiseks nädalaks!