Noored ei ole lumehelbekesed, noored on eneseteadlikud

 Carolyn Mets

Artikleid noortest on palju - neid kus meid kiidetakse, neid kus laidetakse. Ühtede jaoks lumehelbekesed, kes vaid nõuavad suurt palka ja head töökohta ning teiste jaoks võimaluste otsijad ja tulevikulootused. Võiks öelda, et suuremad arutelud “lumehelbekeste” kohta on maha peetud ja justkui rohkem pole tarvis sellel teemal jätkata, kuid ometigi tunnen, et natukene tasuks veel antud teemat käsitleda ning seda just meie, noorte eest, sest noored ei ole lumehelbekesed, noored on eneseteadlikud.

Illustratsioon Google'ist.

Mulle tundub, et noori, lapsi, inimkonda üldiselt on sajandeid kasvatatud nii, et nad ei mõtleks. Eesti ajaloos on kasvatusel ja pedagoogikal olnud täita väga oluline roll, okupatsiooniaastatel oli selleks rolliks näiteks kasvatada noortest ühtemoodi mõtlevad kodanikud. Ühiskonda oli tarvis inimesi, kes oskaksid täita käsku, ei nuriseks ja teeksid jäägitult tööd. Nii on kasvanud ka meie vanemad, praegused täiskasvanud - juhid ja otsustajad. See viis kasvatas väga distsiplineeritud töölisi, kes teadsid, et enne kui tohid unistada juhtivamast kohast, pead olema antud organisatsiooni pikaajaline töötaja ning alustama väga lihtsate ning väikesemate ülesannete ja kohustustega. Selliseid arusaamu ja käitumist ootavad ka praegused juhid noortelt - kuid miski on vahepeal muutunud. 

Meid, noori, on kasvatatud vabas ühiskonnas, koolisüsteem harib meid mõtlema, olema loovad, leidma lahendusi ja seadma endale suuri eesmärke ja sihte. Noored on kasvanud eneseteadlikeks, suurte ambitsioonidega inimesteks, kes teadvustavad endale, mis on nende soovid ja vajadused. Nad ütlevad vajadusel ei, kui valdkond neid ei huvita. Samas on nad valmis pühenduma jäägitult, kui tajuvad, millest on neile tulevikus kasu. Ühiskond on aga otsustanud, et me sildistame need eneseteadlikud noored inimesed lumehelbekesteks, sest neid pole kasvatatud teadmises, et kuskile jõudmiseks tuleb eelnevalt läbida “teatud aastad” tööpostil, et üldse tekiks võimalus karjääriredelil tõusmiseks. 

See teadmine omakorda ei tähenda, et noored nõuaksid koheselt suure asutuse juhtivale kohale saamist - ei! Noored ootavad suuremat ja jõukohasemat vastutust, et arvestataks meie oskusi, mitte tööstaaži või vanust, kuid peamiselt, et meile antakse võimalus neid kogemusi ja teadmisi saada ja seda vajadusel ka läbi eksimuste ja eneseületuste. 

Peame mõistma, et need samad “lumehelbekesed” on kasvanud praeguste täiskasvanute ustava silma all eesmärgiga, et kasvatada eneseteadlikke noori ning nüüd, kus tulemused on käes tundub nagu enam ei sobiks neile nende enda kasvatatud viljad - meie, noored. Oleme jõudnud hetke, kus täiskasvanud on käed rinnal risti ja väidavad, et oleme noortena põrunud “lumehelbekesed”. 

Kuid oletame, et ühiskond on valmis selleks arusaamiseks, et noored on täis energiat ja ootavad ülesandeid, kus end proovile panna - aga mida meile siis pakkuma peaks? 

Noor on omandanud praeguses ühiskonnas eneseteadlikkuse, kuid see ei tähenda, et meid toetada ei saaks. Noor ootab kohustusi. Suuri ja väikeseid, huvipakkuvaid ja mitte nii meeltmööda tegevusi. Noor peab õppima, mis on kokkulepetest kinnipidamine, kuidas tulla toime erinevate probleemidega ning mida teha, kui tuleb ette ebaõnnestumisi. Läbi kohustuste kandmise õpib noor tööeetikat, arusaamu, usaldust, distsipliini ja saab ka rohkem aru, mida ta soovib teha ja millesse oma aega panustada. Noorte usaldamine ei tähenda meid tundmatus kohas peadpidi vette viskamist, vaid järjepidevat suunamist, toetamist, mõistmist ja võimaluste tekitamist. 

Noorsootöö on süsteemne koostöö erinevate organisatsioonide vahel, et pakkuda igale noorele temast lähtuvat võimalust arenemiseks. Noortekeskusesse on oodatud kõik noored, need kes soovivad enda vaba ajaga panustades midagi enda kogukonna jaoks ära teha aga ka need noored, kes tulevad sinna turvatunnet otsima või sõpradega suhtlema. 

Professionaalse noorsootöötaja käe alt on hea näha, mis juhtub noorega, kui talle pakkuda erinevaid võimalusi ja kohustusi, kuid seejuures olla olemas ja toetada. Nii kasvab meist, noortest, kohusetundlikud ja töökad inimesed, kes ei jõua ära oodata, et jõuda tööturule, kus oma laiapõhjalisi teadmisi rakendada. Noorsootöösse panustamine ja selle arendamine on näidanud, et usk eneseteadlikesse ja otsustusvõimelistesse noortesse kasvatab aktiivseid ja asjalikke ühiskonnaliikmeid. Muutused algavad inimestest, kui neile tuleb vastu keskkond ja sealsed inimesed. 

Illustratsioon Google'ist.

On piirkondi, mis on eeskujuks noorte kaasamisega. Seda on näha nii noorte tunnustamisel, noorte arvamuse küsimisel ning nende ideedele vastu tulles. Just vastastikune usaldus noortelt otsustajate suunal ja vastupidi on kasvatanud kindla ja julge pinnase. Oleme otsustajate jaoks olemas ja tänu sellele arusaamisele on ka noored teadlikumad oma võimalustest ning julgemad kaasa rääkima. 

Muidugi on ka kitsaskohti - vajame enamgi veel usku noortesse ning laialdasemat teadvustamist kaasamise võimalustest idee tasandil, mitte vaid lõppprodukti hinnangu andmiseks. Samuti on vaja järjepidevalt tegeleda nende noortega, kes pole nii aktiivsed või ei ole enda teed veel leidnud. Sellegipoolest tasub võtta arvesse tänastel tööandjatel, otsustajatel ja lapsevanematel, et seda värsket, põlevat ja põnevil inimest tasub kaasata, panna proovile, usaldada ja lasta noorel õppida. Anda meile, noortel, võimalus avastada, mis on see mis meid huvitab, sest meie oleme tulevik. On vaja mõista, et meie oleme tuleviku töötajad, tööandjad, keskkonna säilitad. Koostöö viib edasi, meie, noorte, maha surumine ja kirumine ei too pikemas perspektiivis kellelegi kasu, see on loogiline järeldus, milleni jõuda. 

Noored on tohutu pagasiga, nende elu ei tule kergeks ja mugavaks teha, vaid panna nad pingutama, anda neile kohustusi ja toetada neid enesearenguteel. Meil pole mõtet vaielda, kes millal telefoni sai või mitu aastat tuleb enne olla jooksupoiss, kui võib hakata mõtlema keskastmejuhi ametikoha peale. Noored on täis tohutul hulgal põnevaid kogemusi, teotahet, soovi saada teostada iseenda ideid ja mõtteid. Neil on oskused enda ideed teostada, suhelda otsustajatega ning teha enda hääl kuuldavaks. Andkem neile võimalus ja alles sellest algab Eesti areng.

Mobiilne noorsootöö on uus normaalsus

 Triin Mäger

“Jou, Triin! Tulge siia!” - kuulen oma kolleegidega pea igal korral, kui linnaruumis mobiilset noorsootööd (edaspidi: MoNo) teeme. Tuttavad hääled ja avalik poolehoid teeb sekunditega südame soojaks ning paneb hinge helisema.

Märka noorsootöötajat, ta on Sinu jaoks olemas

Hüüdjateks on armsad noored, kes tuvastavad meid linnapildist kergesti. Seda kahel põhjusel: minu naturaalsete punaste juuste järgi, mida noorte sõnutsi Pärnu linnapildis kellelgi teisel ei näe ning otseloomulikult selle järgi, et kanname Pärnu MoNo vormirõivaid. Mustad T-särgid ja dressipluusid, mida kaunistavad valged Pärnu MoNo logod ja kiri “mobiilne noorsootöötaja”. Täiendame muidu süngena näivat outfiti punaste mütsidega. See on justkui omamoodi ood minu kui Pärnu MoNo eestvedaja punasele peale. ;)

Töövorm MoNo tehes on meie meeskonna arvates oluline. Vormiriietust kandev MoNo noorsootöötaja annab linnaruumis olles noorele selge sõnumi: “Teen praegu tööd ja olen Sinu jaoks siin olemas. Tule astu mulle julgelt ligi, ajame juttu!” Vormiriietust kandev MoNo noorsootöötaja annab tänaval tegutsedes ka täiskasvanutele teada, et ta on tööd tegev usaldusväärne täiskasvanu, spetsialist. Sellisel juhul tekib lapsevanematel ja teistel kogukonnaliikmetel vähem kahtlusi selles osas, et kes need küll on, kes “meie” lastega tänaval nii vabalt juttu puhuvad ja vahel kommi või kondoomegi ulatavad. 

Pärnu MoNo eesmärk ja tegevused

Pärnu MoNo kuulub MTÜ Pärnu Noorte Vabaajakeskuse alla ja alustas oma tegevust 2019. aasta sügisel. Selleks, et kodulinna noorsootöö jõuaks veelgi suurema noorte hulgani ja noorsootöötajad oleksid noorte jaoks kättesaadavad noortele harjumuspärastes keskkondades väljapool noorsootööasutusi. On noori, kes ei soovi oma vaba aega veeta noortekeskuses ja see on täiesti okei, sest noorsootöö üks põhiprintsiipe on vabatahtlikkus ning kedagi ei sunnita noortekeskusesse minema.

MoNo noorsootöötajatena on meie üheks ülesandeks pakkuda noortele avalikus linnaruumis eluterveid vaba aja veetmise võimalusi. Räägime noortega juttu, kutsume osa saama noorsootöö üritustest ja teenustest, mängime kaarte, suvel käime koos ujumas, teeme sporti. Vahel lihtsalt lebotame koos murul ja vaatame kajakapoegi või sätime end mugavalt pinkidele ja arutleme selle üle, kuidas noored saaksid ennast veelgi paremini oma kodulinnas tunda. Küsime noortelt, millised on nende südamesoovid ja vajadused. Kuulame nad ära ja katsume noorte huvidega parimal võimalikul moel arvestada.

Püüame noorsootöömeetodeid kasutades varakult sekkuda ühiskonnareeglitega vastuolus olev käitumise korral. Rakendame oskuste õpet, mis aitab noortel järk-järgult kujundada vägivallavabasid väärtusi ja lahendada erimeelsusi. Juhtub, et oleme pingeliste olukordade neutraliseerijateks. Tuletame noortele vahel meelde seadustes kirjutatut ja ühiskonnanormide järgimist. Kutsume neid vajadusel üles lugupidavale käitumisele. Selle kõrval selgitame noortele, et noorsootöötajatena oleme hinnanguvabade kuulajate, arutlejate, toetajate ja motiveerijate rollis, selmet neid elama õpetada, keelata, käskida või nende eest otsuseid langetada. Kinnitame noortele, et seisame nende kõrval ja vajadusel nende eest ning meie jaoks on oluline, et nad oleksid tunnustatud, hoitud ja väärtustatud kogukonnaliikmed, kelle hääl jõuaks ka otsustajateni. 

Pärnu MoNo toetab oma tegevuse läbi noorte kujunemist vastutustundlikeks täisväärtuslikeks kodanikeks. Aitame kaasa noorte võtmepädevuste ja sotsiaalsete oskuste arendamisele. Suures plaanis aitame luua hoolivamat ja turvalisemat keskkonda.

Pärnu MoNo töömeetodid

Meil on viis töömeetodit:

1. Tänavatöö - noortega kontakti loomine avalikus linnaruumis, noorte kogunemiskohtades. Nt: bussijaamas, kaubanduskeskuses, skatepargis, koolis, linnatänaval, uisuväljakul jt.
2. Individuaaltöö - noore toetamine ja jõustamine talle sobilikus keskkonnas (nt: linnaruumis, noortekeskuses, internetis jm). Võrgustikutöö noore abistamiseks (sh, Pärnu Ringist Välja pilootprojekt). Vajadusel noore suunamine teisele teenusele.
3. Grupitöö - noorte sotsiaalsete oskuste arendamine läbi interaktiivsete tegevuste avalikus linnaruumis, aga ka mujal (nt: koolis). Teeme koostööd Pärnu SPIN programmiga.
4. Kogukonnatöö - kogukonnaliikmete teavitamine MoNo võimalustest, nende kaasamine tegevustesse läbi kohtumiste, meediaväljannete, ürituste.
5. Töö internetis - noortega kontakti loomine või jätkamine ja individuaalsed vestlused internetis. Noorteinfo edastamine. Teavitustöö MoNost läbi sotsiaalmeediakanalite.

Töömeetodid on omavahel põimunud. Iga meetodi juurde kuuluvad ka kutsuva noorsootöö rakendamine ja noorteinfo edastamine. Kutsuv noorsootöö on noorte kutsumine saamaks osa noorsootöö võimalustest noortekeskuses, tänaval ja mujal. Noorteinfo on noortele nende elu puudutavate valdkondade või päevakorras olevate teemade kohta info edastamine (nt: töö, õpingud, suhted, tervis jm).

Pärnu MoNo meeskond ja pädevus

Pärnu MoNo meeskonna moodustavad MTÜ Pärnu Noorte Vabaajakeskuse noorsootöötajad, kelle töökohvrisse on kogunenud praktikad, mis on kujunenud aastatepikkuste kogemuste läbi nii avatud noorsootöös kui ka Tugila programmis tegutsedes.

Meie seas on koolitatud tänavalepitajad, kes vajadusel konfliktseid osapooli omavahel otse tänaval lepitavad. Üks noorsootöötaja on vabatahtlikuna osalenud meie pealinna kolleegide ja eeskujude - Tallinna mobiilsete noorsootöötajate - korraldatavas sotsiaalsete oskuste programmis “Vaade Tulevikku”. Lisaks on meil toimunud mitmed koostöökohtumised Tallinna MoNo esindajatega. Pärnu MoNo eestvedajana olen läbinud kaks rahvusvahelist tänavanoorsootöö teemalist koolitust. Meie meeskonda on mobiilse noorsootöö metoodika rakendamisel koolitanud Tartu kolleegid ja suunanäitajad Tähe Noorteklubist. Lisaks paljude noorsootööalaste koolituste läbimisele on mitmel meist sotsiaaltööalane kõrgharidus.

Pärnu MoNo toimumisaeg

Tavapäraselt teeme mobiilset noorsootööd tandemina, vahel kolmekesi. 2020. aasta kevad-suvel, pärast koroona-kriisi taandumist olime noorte jaoks avalikus linnaruumis olemas neljal päeval nädalas, päeva jooksul 4-6 tundi. Sügisel teeme MoNo kahel päeval nädalas, korraga 3-4 tundi. Kellaajad on pigem hilisemad, lõpetame kell 19:00 või kell 21:00. Oleme MoNo nädalapäevadeks valinud teisipäeva ja reede. Praktikas on kujunenud sedaviisi, et teisipäeviti aitame noortel vajadusel klaarida nädalavahetusel toimunud jamasid või arutleme nendega lihtsalt nädalavahetusel toimunud põnevate ja tihtilugu tundeküllaste seikluste üle. Vahel aitame planeerida nende nädala tegevusi. Reedeti aitame kaasa kahjude vähendamisele enne piduseid nädalavahetusi.

Aeg, mil tänaval viibime, on valitud noorte vajadustest lähtuvalt. Kogusime neilt oma tööaegade planeerimisel sisendit internetiküsitluse kaudu.

Lõpetuseks

Pärnu MoNo toimimist toetab Pärnu linnavalitsus. Pärnu elanikud, eriti noored, on MoNo vastu võtnud üle ootuste hästi. On hea tõdeda, et mobiilset noorsootööd nähakse normaalse osana Pärnu kultuuriruumist. Tunneme, et oleme hinnatud kogukonnaliikmed ja see teeb meid õnnelikuks.

Lisainfo

Autorist

Teksti on kirjutanud Pärnu MoNo eestvedaja ja mobiilne noorsootöötaja Triin Mäger. Triin alustas avatud noorsootööd MTÜ Pärnu Noorte Vabaajakeskuses 2014. aastal. Lisaks MoNole on Triin alates 2017. aastast tegev Pärnumaa Noorte Tugila programmis, mille raames toetab noori, kes ei õpi ega tööta ning neid noori, kes on toime pannud õigusrikkumisi. Ta on omandanud kõrghariduse sotsiaalteadustes (lõpetas Tartu Ülikooli magistrantuuri cum laude). Triin tunnustati 2019. aastal nii Pärnu linna kui ka Eesti Vabariigi aasta noorsootöötajaks.

Mõtiskledes noorsootöö tegemise kogemusest

Kerli Kõiv

Noorsootöö on noorsootöötajale justkui isikliku arengu ja ametialase professionaalsuse ühesuunaline, kuid kaherealine maantee. Sellel teel liiguvad edasi nii isiklik huvi avastada, areneda, ammutada valdkonna piiritutest võimalustest endale huvipakkuvat kui ka soov muutuda samal ajal üha professionaalsemaks, kogenumaks, noortele mitmekesist maailma pakkuvaks. Reflekteerides oma kogemust noorsootöös ei saa enam minna tagasi 15–20 aasta tagusesse ajahetke ja tunda sama, vaid pigem tunnetada valdkonda ja ennast selles justkui kõrvaltvaatajana, aga samas läbielanuna, nii et esile kerkivad tugevamad tunded ja mõtted.

Noorsootöösse sisenemise eellugu, 1990–1997

Noorsootööd võib sinu ümber olla juba tükk aega enne, kui seda endale noorsootöötaja ameti rollist lähtuvalt teadvustad. Juba ajast enne seda, kui noorsootöö end Eestis seadustas või tekkisid esimesed noortekeskused, võivad mitmedki tänased pikaajalise noorsootöö tegijad ära tunda noorsootööle sarnaseid detaile oma elust, mõtlemata tol ajal, et see võib olla professionaalse elutee esimene märk. Mälestused ühe teise ameti raames kabinetti kogunevatest noortest, kes vabal ajal just selles ruumis tahtsid aega veeta, suvised tantsulaagri korraldamised enda maamajas heale sõbrale, kaasaelamine sensatsioonilise noorteetenduse sünnile ja palju muud… Need olid tegevused, milles ise polnud osaleja, vaid pigem korraldaja, jõustaja, taganttõukaja, ruumi looja. Noorsootööd tänases mõistes polnud sel ajal olemas, kuid selles oli palju tänasele avatud noorsootööle omast: avatus, tingimusteta osalusvõimalus, noortelt noortele lähenemine. Elus võid valida uusi teid ja suundumusi, kuid olukorra tunnetus – kas see kõnetab või mitte – on suunanäitaja, milles leiad enda tee. 

 

Loomine ja kasvamine, 1998–2007

Avatud noorsootöö arenemine lihtsamatest ühistegevustest mitmekülgsete võimalustega maailmaks on olnud noorsootöötaja jaoks pidev ajast ees liikumine, noortele tulevikuperspektiive loov maailm, kus igas hetkes tuleb luua midagi uut. Unistus noorte enda ruumist viis kunagi noortekeskuste loomiseni. Rõuges avati noortekeskus 1998. aastal. Selleks, et need ruumid ei oleks vaid ühe grupi kasutuses, arenes avatud noorsootöö, luues võimalusi kõikidele kogukonna noortele. Senised kogukonnaseltside tegevused leidsid uusi varjundeid töös noortega ning tekkisid noorte enda algatused, noorte enda keskused. Kogukonna noori ühendavaks algatuseks sai hiljem 20 aastat toimunud ning põlvkonnalt põlvkonnale üle antud ja ideaalne Roger Hart'i (Noorte osalus, 2020) osaluse redeli näide, Rõuge veepeo ja paadiralli korraldamine. Midagi seniolematut ja uut luua oli ääretult põnev. Selleks oli näiteid tuua vaid väljastpoolt Eestit, milleks andsid asendamatuid võimalusi rahvusvahelised noorteprojektid. Minu esimene päris ise loodud rahvusvaheline projekt sündis aastal 2001 ja sellele on järgnenud ligi 40 uut projekti, millest igaühest on talletunud üks kogemuskiht ja kujundanud minu noorsootöö DNA-d. Maailma avatus kandus üle ka kogukonda ja sealsetesse noortesse, kelle maailmavaade kujunes kiiresti avatuks ja sallivaks, nende mõtteid kandsid ideed luua midagi uut. Nii leiangi end noorsootöötajana ühel päeval maailmast, kus üha rohkem noori leiab noorsootööst enda jaoks midagi omast ja põnevat ning samal ajal on töös n-ö mitu arenguspiraali. Juba kauem noorsootöös olnud noortegrupp leiab enda tegevusväljundid üha keerulisema teemaga rahvusvahelistes projektides või noortevolikogus; teine, vanuselt ehk noorem vanuserühm leiab avastamisrõõmu kohaliku kogukonna ürituste elluviimisel ning veelgi noorem grupp noori rakendab ideid noortekeskuse elu kujundamisel. Nende arenguspiraalide tugitala on noorsootöötaja, kellel tuleb leida igale noorele väljakutse, mis vastab just tema huvile. Noor, kes ühel päeval oli maakondliku suurürituse väiksemate tehniliste tööde tegija, on tõusnud ürituse peakorraldajaks, kasvatades oma eeskujuga peale uusi peakorraldajaid. Või siis 2005. aastal loodud noortevolikogu, mille tookordsest esimehest saab hiljem vallavolikogu esimees, nii nagu saab kohaliku noorteklubi juhist vallavanem, mõjutades samuti iga nooreni ulatuvat noorekeskset lähenemist juhtide tasandil. Walkeri ja Larsoni (2006) sõnul ongi noorsootöötaja ameti raskeks väljakutseks see, et noorsootöös tuleb õppida ja välja mõelda, kuidas olla noortele tõeliselt lähedal, kuidas kohtuda nendega seal, kus nad parasjagu viibivad, suunates neid samal ajal sinna, kus nad pole olnud. Noorsootöö ja haridusvaldkonna ühisosade mõistmiseks ja rakendamiseks asun lisaks noorsootööle osalise ajaga tööle ka Rõuge kooli huvijuhina. See on valdkondlikku vaadet muutev otsus, mis toob kaasa tohutu töömahu, kuid samas ka mõistmise, kuidas kaks asutust kogukonnas saavad ja suudavadki koos ühes rütmis töötada ning selle töö kasusaajad on noored. Usk kogukondliku koostöö ja koosloome võimalikkusesse on tänu isiklikule kogemusele sellest ajast saati minu sees. See on muutnud mind tundlikuks olukordades, kus näen, et osapooled ei pinguta piisavalt, et teha millegi koos loomine võimalikuks. Noorsootöös arenenud professionaalina on avatus ja koosloomine – olgu see siis noorte, kolleegide või koostööpartneritega – esmased tingimused, mida otsivalt ringi vaadates leida püüan. 

 

Enesearendamine ja edasiliikumine, 2008–2020

Noorsootöös püüdleme me selle poole, et Eestimaa noored oleksid ennast teostavad ja õnnelikud. Selleni viivad head oskused enese tundmises ja enese õpiteekonna juhtimisoskused. Sama on ka noorsootöö juhtijatega: enese pidev arendamine, uute huvitavate väljakutsete märkamine ja pidev õppimine on kokku see, mis hoiab huvi ja tahet noorsootöös tegutseda ning siia jääda. Enesejuhitud õppimise teema üha suurema fanaatikuna toon siinkohal välja kirjaniku ja seikleja, enesejuhitud õppimise eestkõneleja Blake Bolesi (2014) mõttekäigu, et erinevus enesejuhitud õppija ja teiste vahel seisneb selles, et ennastjuhtivad õppijad hakkavad otsima uusi tingimusi jätkamiseks, kui selgub, et senine tegevuskeskkond ei rahulda. Teised aga, niipea kui täidavad oma ülesande, tormavad uuele territooriumile. Valdkonnast kiirelt väljujad ei jõua ära oodata neid kõnesid, kirju ja üllatusvisiite, mida tänased noored kümne aasta pärast teeksid, et tänada sind märkamast, uskumast ja toetamast. Noorsootöös kasvanud sõprus ja usalduslik suhe ei ole arenenud paremate tulemuste saavutamise protsessis, heakskiidu saamise eesmärgil, vaid hinnangutevaba elu ja maailma tundmaõppimise teekonnal, kus noorsootöötaja ei ole niivõrd õpetaja kui õppimise juhendaja. Laiem mõistmine, et avatud noorsootöö ja noortekeskus on õppima õppimise hinnalised ressursiallikad, on veel välja kujunemas. 

 

Eestimaal tegutseb palju noorsootöötajaid, kes esindavad mõnda põlvkonda noorsootöö ajastust. On avatud noortekeskuste loojate põlvkond, rahvusvaheliste võimaluste arendajad, noorte osalusvormide kujundajad, erinevate sihtrühmadega tööle fookuse toojad, tööelu kogemuse andjad ... kuni viimaste aastate virtuaalse noorsootöö loojateni. Iga põlvkond spetsialiste on loonud noorsootöös innovatsiooni, mis on praeguseks kuhjunud võimsaks võimaluste varaaidaks. Neid noorsootöö tegijaid, kes kõik need ajastud läbi on käinud, on mitmeid, kuid siiski mitte liialt palju. Noorsootöö keerukus viib inimesed sageli edasi mõne piiritletuma valdkonna juurde. Coussee ja Williamson (2012) on arvanud, et noorsootöö on ehk üks raskemaid ameteid maailmas, sest kannab endas nii pedagoogilist kui sotsiaalset rolli, kus samal ajal tuleb täita mitmeid erinevaid ülesandeid rikastavate suhetele loomisest kuni noorte ühiskondliku panuse arendamiseni. Noorsootöös kauem tegutsenud soovivad inspireerida ja innustada uusi tulijaid, et nad arendaks edasi seni tehtut ja looks uut. Noorsootöö on muutunud professionaalide tööpõlluks, kus lihtsalt tänavalt tööle tulles peab endaga palju tööd tegema, et valdkonna ootusi täita. 2008. aastal otsustasin ka mina peale kogemuste ladustamist, et vajan inimestega töötamiseks täiendavaid teadmisi – olin jõudnud punkti, kus n-ö vana kaardiga enam uusi maid avastada ei suutnud. Sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika magistriõppe tasandil tundmaõppimine avas uusi vaatenurki, aitas mõista erinevaid sihtgruppe ning töömeetodeid. 2018. aastal sain aru, et selleks, et mõista inimese individuaalse õpitee kõiki nüansse, on vaja veel juurde õppida, ning läbisin haridusinnovatsiooni magistriõppe. 

 

Vaade edasi, 2020–...

Valdkondlikult end arendades pole vaja alati ametiredelil ülespoole turnida, kuigi kõrgemalt avanev vaade aitab lahti mõtestada kogu maastikul toimuva. Valikuks võib olla ka sügavikku kaevumine, et leida üles need mõjusaimad pinnaseosad, mille arendamine ja suurem rakendamine võivad valdkonnale kasuks tulla. Seetõttu on mulle olnud asendamatuks kogemuseks nii 21 aastat Rõuge vallavolikogu liikmena ja erinevate komisjonide esimehena tegutsemist kui ka kuus aastat Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse juhatuse esimehe vastutusrikast tööd, mis kõik on avanud mulle erinevate otsustustasandite vaateid valdkonnale. Koostöös riiklike otsustajatega noorsootöös ning valdkondlike ekspertide kaasamõtlemisel on noorsootöö muutunud struktureeritumaks, valdkondlikult olemasolevaks, mida ilmestab ka see, et suuremas osas omavalitsustest on olemas noortekeskused või noorsootööasutused, mida on juriidiliselt tunnustatud noorsootöö valdkonna arendajatena kogukonnas. Avatud noorsootöö on noorteni jõudnud. Nüüd tuleb noorsootöö tegijatel leida juurde oskusi ja teadmisi, mis ei too noori pelgalt noorsootöö juurde, vaid pakuvad neile ka teadlikumat enesearengut. Uued meetodid ja uued tõenduspõhised lähenemised rikastaksid valdkonna sisulist potentsiaali. Siit annaksin tänastele noorsootöö tegijatele kaasa soovituse: “Oota, ära mine veel …, leia ennast noorsootööst ja kui miski tundub keeruline ja arusaamatu, siis muuda seda, loo uut!”. Ühel Eesti ANK seminaril kaardistasime mõjusa noorsootöötaja profiili ning esile tuli julge, kahe jalaga maa peal seisva avatud ja kindlameelse inimese pilt. Inimene suudab endas arendada paljusid oskusi ja kujundada end selleks, kelleks ise soovib. Kasutagem seda! Noorsootöö otsustajad jõuavad selle pingutuse taustal teadmiseni, et kes siis veel tunneb noori paremini kui noorsootöötaja, kus siis veel on paremad ja kõiki noori haaravad tegevused kui noortekeskuses. Noortel jääb selles avatud noorsootöö maailmas üle avastada iseennast ja maailma ning kasvada noorsootöötaja toel selleks otsustajaks, kes mõistab noorsootöö väärtust. 

Veebiarendaja aitab: Kuidas saada veebilehitseja ekraanile?

Kuidas lisatakse e-poode, kodulehekülgi ja teisi veebilehekülgi internetti? Selleks tuleb rääkida veebilehe teekonnast veebilehitsejasse (ing. k. web browser). Ei oma tähtsust, kas surfatakse internetis kasutades Edge, Chrome, Firefox või mõnda teist veebilehitsejat, info liikumine toimub samamoodi.

Selleks, et aru saada veebilehe kuvamisest veebilehitsejas, tuleb mõista, et veebilehitseja on arvutiprogramm nagu iga teine. Veebilehitsejat võib võrrelda arvutimängu või Exceliga, mis loeb ja kuvab informatsiooni vastavalt sisendile. Veebilehitseja sisendiks on tekst, mis koosneb sümbolitest ja tähemärkidest. Neid kokku lugedes suudab see kuvada veebiarendaja poolt loodud sisu. Sisu liikumise teekonna paremaks mõistmiseks on hea minna tagurpidises suunas ehk veebilehitsejast veebiarendaja poole.

Joonis 1. Info liikumine

Kui liikuda veebilehitseja "taga tuppa", siis järgmise lülina info edastamises on vajalik server. See on koht, kus töötavad vajalikud programmid, et info saaks korrektselt edastatud ja salvestatud veebilehitsejasse, toimub pidev suhtlus serveri ja veebilehitseja vahel. Näiteks sotsiaalmeedia keskkonnad võimaldavad kasutajatel ise sisu luua ning see salvestatakse serverisse. Veebiarendaja omakorda saadab uut informatsiooni serverisse ja niimoodi see ring käibki.

 

Selleks, et info saaks liikuda veebiarendaja arvutist veebilehitsejasse, on vaja luua selleks vastav veebi- ehk koduleht. Selleks on loodud erinevate võimekustega programmid, mis nõuavad veebiarendajalt rohkem või vähem oskuseid ja teadmiseid. Näiteks on võimalik kasutada programme, mille abil saab luua üks kõik mida ja kuidas. Sellist tehnoloogiat kasutatakse siis, kui on vaja teha midagi uut või väga täpselt kliendi soovidega kooskõlas olevat lehekülge ning üksi teine võimalus seatud vajadusi ei rahulda. Teine võimalus on kasutada juba valmisolevaid CMSe (ing. k. content management system) ehk sisuhaldussüsteeme. Üheks populaarseimaks CMS platvormiks on Wordpress, mille abil on võimalik luua kodulehekülgi, foorumeid ja e-poode. Samale platvormile on loodud ka Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse kodulehekülg.

Wordpress on kõige populaarsem sisuhaldussüsteem, mis võimaldab kõigil väga hõlpsasti oma veebilehte üles seada ja seda väga väikeste kuludega. Selleks, et teised veebilehekülge külastada saaksid, on vaja majutada veebileht serverisse ning registreerida domeen (ehk veebilehe aadress, kust avaneb lehekülje vaade). Eestis on populaarsemateks teenusepakkujateks Veebimajutus ja Zone. Seejärel tuleb antud teenusepakkuja juures installeerida vajalik CMS platvorm. Mõlemad teenusepakkujad pakuvad tänapäeval juba ühe klikiga paigaldamist ning siis saab juba asuda avaliku veebilehe ehitamise juurde. Eestikeelsed videojuhendeid ja täpsemat informatsiooni leiab siit. Kui aga ei soovi serverisse oma veebilehekülge majutada, siis seda saab teha täitsa tasuta. Alla tuleb laadida Wordpress platvorm ja käivitada see arvutist. 

Kui on huvi katsetada veebilehe ehitust, siis need on esimesed kolm sammu, mis tuleb teha Wordpress paigaldamiseks lokaalselt Windows arvutile: 

• Lae alla ja paigalda WAMP
• Loo andmebaas, mida hakkab loodab veebilehekülg kasutama 
• Lae alla ja paigalda Wordpress

Täieliku juhendi saamiseks vaata siia (inglise keeles) 

Mõnusat nokitsemist!

Mikk Meerents 

www.veebmik.ee 

hei@veebmik.ee 

55572231

Õppevisiit Rovaniemi vahetamaks kogemusi noorte õigusrikkumiste ennetamiseks

17-19. augustil külastas Eesti ANK juhatuse liige ja Pärnu Noorte Vabaajakeskuse ning Audru Noortekeskuse juhataja koos koostööpartneritega (Justiitsministeerium, Tallinna MoNo eestvedaja, Politsei- ja piirivalveamet, prokuratuur, Viru Vangla kriminaalhooldajad ja Sotsiaalkindlustusamet) Rovaniemit Lapimaal, vahetamaks kogemusi seoses alaealiste ja noorte õigusrikkumiste ennetamisega.

 

Rovaniemi õppevisiidil käsitletud teemadeks olid koolikiusamise ennetus, ülevaade tänavalepitusest ja koostööst erinevate asutuste vahel toetamaks ja innustamaks noort. Lisaks tehti ülevaade politseitööst noortega Eesti ja Lapimaa näitel, tutvustati Pärnu ja Tallinna mobiilset noorsootööd.

Üheskoos külastati ka Rovaniemi kahte noortele suunatud asutust, mis igapäevaselt toimetavad sealses kaubanduskeskuses. Üheks neist oli oma olemuselt Noorte Tugilaga sarnane ühe-ukse teenust pakkuv "Ohjaamo", mille eesmärk on samuti taasühiskonnastada ja toetada noori, kes vajavad tuge. Ohjaamo tugevuseks võib pidada seda, et nende asutuses on korraga kohapeal mitu spetsialisti (sotsiaaltöötaja, psühholoog, õppenõustaja, jne). See vähendab oluliselt noore vajadust käia läbi mitmed ametnikud ja tugiteenused, vaid saab mugavalt ja privaatselt oma toe kätte ühest asutusest. Ohjaamo on välja kujunenud sarnaselt Tugilale projektist ja tänaseks on filiaalidega kaetud pea kogu Soome. Rohkem infot siin.

Teiseks külastuskohaks oli samuti suures Revontuli kaubamajas asuv noortekeskus Poppari, mis on suunatud peamiselt sihtgrupile 13-29 aastased noored. Põhjus, miks Poppari just kaubanduskeskusesse loodi, oli peamiselt selles, millega maadeldakse ka Eestis - noored kaubanduskeskuses ei allunud korrale ja häirisid sealseid külastajaid ning panid toime vargusi. Nüüd, mil noortel on oma koht noortekeskuses, on statistiliselt õigusrikkumiste ja konfliktide osakaal märgatavalt langenud. Popparis on igapäevaselt tööl mitu noorsootöötajat, kes noortega toimetavad, neid nõustavad ja noorteinfot jagavad ning toetavad neid sotsiaalsete oskuste arendamisel. Lisaks on noortel võimalus laenutada sealt ka raamatuid ja seda tänu noortekeskuse ja kohaliku raamatukogu koostööle. Popparist saab rohkem lugeda FB lehelt @Poppariroi või IG @PoppariIG.

 

Nii Poppari, kui ka Ohjaamo teevad igapäevaselt tihedat koostööd sealse politseiga.

Õppevisiit oli üheks oluliseks osaks Justiitsministeeriumi eestvedamisel ja Norra rahastusel toimuvast projektist, mis hõlmab justnimelt noorte õigusrikkumise temaatikat, keskendudes taastava õiguse meetodile, mida rakendatakse koostöös erinevate asutustega, kes igapäevaselt noorte ümber toimetavad. Olulist rolli selles projektis mängib Soome seetõttu, et tänaseks juba täistuuridel toimuvad projektitegevused ja väga hea võrgustikutöö Pärnumaal on üles ehitatud tänu Soome headele praktikatele ja eelkõige sealse Aseman Lapset ry koolitajatele, kes on viinud läbi ka Pärnu meeskonnale tänavalepituse koolituse, hulganisti supervisioone ning aidanud üles ehitada Pärnu "Ringist välja" mudeli.

MTÜ Pärnu Noorte Vabaajakeskuse noortekeskuste, Pärnu MoNo ja Pärnumaa Noorte Tugila roll on esindada projektis noorsootööd just tänu oma mitmekesistele võimalustele, põhimõtetele ja väärtustele.

Annely Reile

Pärnu Noorte Vabaajakeskuse ja Audru Noortekeskuse juhataja

Eesti ANK juhatuse liige

Minu aasta vabatahtlikuna Portugalis - Anu lugu

Möödunud aasta kevadel otsustasin lõpuks oma julguse kokku võtta ja teha elus üks korralik kannapööre. Nimelt astusin esimesed sammud selleks, et oma ammune unistus teoks teha - veeta aasta mõnes Euroopa riigis vabatahtlikku tööd tehes. Lumepall veerema lükatud, kõigest kaks kuud hiljem istusin juba lennukil suunaga Portugali.

Minu Euroopa Solidaarsuskorpuse projektiks oli olla järgmised 12 kuud vabatahtlik Portugali Punases Ristis linnas nimega Sao Joao da Madeira. Portugalist ei teadnud ma eelnevalt suurt midagi, kuid idee olla vabatahtlik sellises tuntud ja olulises organisatsioonis nagu Punane Rist, oli minu jaoks üks peamisi põhjuseid, miks just selle projekti kasuks otsustasin (ja muidugi ka idee soojast ja päikeselisest riigist). Seadsin isiklikuks eesmärgiks selle aasta jooksul panna ennast proovile ja katsetada erinevaid töövaldkondi, näha mis mulle huvi võiks pakkuda, näha milleks ma võimeline olen tehes midagi, millega varem kokku puutunud pole. Võib olla isegi leida uus suund ja/või töövaldkond elus. Nüüd, tagasi vaadates, arvan, et on hea oma vabatahtlikku projekti alustada ootuste, lootuste ja eesmärkidega, kuid samas olla avatud võimalusele, et kõik ei pruugi nii minna, nagu oma peas ette olen mõelnud. Projekti vältel on see olnud ka üheks minu suurimaks proovikiviks.

Esimesed kuus kuud möödusid väga rahulikult ja vaikselt. Projekti algus jäi suvekuudesse, kus organisatsioonis palju tegemist polnud. Lisaks sellele oli terve august minu kohalik Punane Rist suvepuhkuseks suletud. Õnneks sain seda aega kasutada Portugalis ringi reisimiseks ning kindlasti oli see abiks, et lähemalt tutvuda Portugali kultuuri ja inimestega ning nautida ka seda mõnusat Portugali suve. 

September algas uute ootuste ja lootustega. Mina ja minu kaasvabatahtlik Hispaaniast püüdsime taaskord sisse elada organisatsiooni ellu ja olla abiks kõigega, milles abi vajati. Meil ei olnud konkreetset päeva- või nädalaplaani ning üsna suures mahus saime ise oma tegevuste üle otsustada. Hispaania vabatahtliku jaoks toimis selline süsteem suurepäraselt, minu jaoks oli see aga veidi raskem. Oleksin soovinud, et just alguses oleks organisatsioonil olnud omalt poolt pakkuda rohkem projekte ja tegevusi, millesse vabatahtlikke kaasata. See oleks meile suuresti abiks olnud, nägemaks kuidas organisatsioon täpsemalt toimib, millistele valdkondadele edaspidi oma projekte võiksime suunata, jne... Selle aja jooksul õppisin aga üsna hästi ise oma aja ülemus olema, oma päevasid planeerima, endale tegevust leidma ning ka eneseregulatsiooni.

Peamisteks tegevusteks olid abistamine meie organisatsiooni taaskasutuspoes, igakuiste toiduabipakkide valmistamine ning laiali jagamine ja portugali keele õppimine. Lisaks otsustasin oma organisatsiooni paremaks tundma õppimiseks osa võtta sissejuhatavast online kursusest Punase Risti kohta. Koos Hispaania vabatahtlikuga algatasime ka ise paar projekti, millest  minu isiklikuks lemmikuks sai inglise keele tundide andmine ühele immigrandi perele Lõuna-Sudaanist, keda meie organisatsioon toetas. Lisaks külastasime keskkooli klasse, et neile lähemalt Euroopa Solidaarsuskorpusest rääkida ning minul oli imeline tunne, kui hiljem mõned õpilased meilt rohkem informatsiooni palusid. Tundsin, et muudan noorte inimeste elusid, kui neile sellisest suurepärasest võimalusest, nagu vabatahtlik teenistus, räägin.

Teisel poolaastal saabus organisatsiooni juurde kaks perekonda Süüriast ning sellega ka palju rohkem tööd meile, vabatahtlikele. Saime endale rohkem konkreetseid ülesandeid ning üheks peamiseks tööülesandeks saigi abistamine uute immigrantide perede Portugali ühiskonda lõimimisel. Iganädalaselt andsime neile portugali keele tunde ning need hommikud ja koos veedetud aeg on miski, mida ma iial ei unusta. Lisaks saabus jaanuarist meie organisatsiooni veel kaks ESK vabatahtlikku ning tänu sellele ka uut hingamist ja ideid projektide osas nii töö kui ka koduses keskkonnas. Ka lakkamatu vihm Põhja-Portugalis (jah uskumatu, aga Portugal polegi päike ja suvi aasta läbi) hakkas sel ajal veidi taanduma, nädalavahetustel oli vahel päikest näha ning see andis võimaluse taaskord Portugali avastamiseks. Kõik see kokku andis mulle uut hingamist, positiivsust ning elevust, nägemaks mis sellel aastal veel mulle pakkuda on ning siis juhtus ei midagi muud, kui ülemaailmne koroonakriis…

Mul on nii selgelt meeles, kuidas sõpradega, kes samuti Portugalis vabatahtlikud olid, veel päev enne ametlikku lockdowni omavahel Portos päikeseloojangut nautides rääkisime, et muretsemiseks pole põhjust, et suure tõenäosusega on kõik kahe nädalaga möödas. Tegelikkuses istusime kaks kuud kodus, õues jalutamas tohtisime käia, kuid kõik pargid ja kohad, kus vähegi loodust ja meeldivat keskkonda oli, olid suletud. Iga nädal teatas mõni sõpradest, et pöördub tagasi oma koduriiki ning isolatsiooni lõpuks olid enamus minu sõpradest Portugalist lahkunud. Ma olen äärmiselt tänulik, et need kaks kuud kodus möödusid mul koos Kreekast pärit vabatahtlikku Eiriniga ja mitte üksi olles. Ma arvan, et selle aja jooksul olime teineteisele suureks toeks ja abiks ning ilma temata oleksin ma kindlasti tagasi Eestisse pöördunud. Hommikuti tegime Zoomi keskkonnas koos teiste vabatahtlikega hingamisharjutusi ning jagasime oma uudiseid, päeviti üritasime koos Eiriniga interneti vahendusel tööd teha ja endale mingitki tegevust leida ning õhtuti elasime kaasa erinevatele tegelastele Netflixis.

Punane Rist avas oma uksed 1. mail ning kuigi alguses polnud meil tööd palju, siis vähemalt oli meil uus rutiin, kus saime kodust väljuda ning keskkonda vahetada. Juuni ja ühtlasi ka minu viimane kuu vabatahtlikuna oli aga üks kiiremaid ning huvitavamaid kuid minu vabatahtlikku aasta jooksul. Taasalustasime portugali keele tundide andmist, kuid sel korral saime ka kohalikud noored vabatahtlikud projekti kaasatud, reisisime koos Süüria perega Portugalis ringi, korraldasime vabaõhukino õhtu meie organisatsioonis, alustasime uue rahakogumisürituse korraldamist ning tundsime rõõmu heast ilmast ning võimalusest olla aktiivne. Kuigi koroona isolatsiooni lõpus olin ma peaaegu alla andmas ja valmis koju tagasi pöörduma, siis olen ma väga uhke enda üle, et ma seda ei teinud ning oma vabatahtliku teenistuse lõpuni tegin.

Ma arvan, et sõltumata riigist või organisatsioonist, kuhu keegi vabatahtlikuks satub, käib iga vabatahtlik läbi väga suures mahus erinevaid emotsioone. Selle aasta jooksul oli mul hetki, kus oleksin tahtnud oma asjad pakkida ja oma vana elu juurde viivitamatult tagasi pöörduda, oli hetki, kus ma lihtsalt kulgesin, märkamata enda ümbrust ning oli hetki, kus rõõm ja õnnelikkus minu sees olid piiritud. Olen õppinud, et ükski emotsioon pole halb ning kõik on pidevas muutumises. Miski pole jääv, halvad hetked mööduvad ning häid hetki tuleb nautida ja meeles pidada. Muutused elus on head, sest kunagi ei tea, mis nurga taga ees ootamas on ning see ongi see, mis elu põnevaks teeb.

Noortekeskused ootavad koroonakriisist tüdinenud noori suvel enda juurde tegutsema

Õppetöö on läbi, koolid suvepuhkusel ning koroonakriis on õnneks möödumas. Igavuse peletamiseks või ka eneseteostamiseks on igal noorel võimalik seada sammud Eesti noortekeskustesse ja avalikku ruumi, kus noorsootöötajad toimetavad. Sel suvel on noortekeskuste tegevused varasemast enam viidud välitingimustesse ning iga päev toob kaasa uusi võimalusi ja ettevõtmisi noorte aja rikastamiseks. Tasub meeles pidada, et lisaks kõigele muule on kõik pakutav ka noore tuleviku jaoks kasulik.

Ükskõik, kas noor on spordi- või loodushuviline, meeldib talle õues või toas aega veeta, noorsootöötajad pakuvad mitmekülgseid tegevusi igale maitsele! Võimalus uurida, avastada, ise luua, algatada, korraldada, saada osa, aga ka teiste noortega kohtuda ning põnevaid asju kogeda, sh malevad, laagrid, mobiilsed tegevused rannas ja tänavatel, jne... - seda kõike pakuvad meie noortekeskused üle terve Eesti.

Kuigi üritused ja tegevused on igas keskuses enamasti erinevad, siis üks on kindel: kui kodus puhkamisest saab küll, on noortekeskuste tegevused täpselt need, mis iga noore suve huvitavamaks ja sisukamaks muudavad.

Kuidas leida üles lähim noortekeskus?

Noortekeskuste kaardi leiab Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse kodulehelt siit. Otsingust saab vaadata vastava maakonna või piirkonna noortekeskusi, samuti on võimalus valida kaardil asukoht ning tutvuda lähedalasuvate keskustega.

Täpsemalt erinevate tegevuste kohta, mis ühes või teises keskuses toimuvad, samuti millised tegevused ja millal kavas on, saab järgi uurida kodukoha noortekeskustest. Olukorras, kus kodu lähedal asuv noortekeskus hetkel puhkab, on noored alati teretulnud naabernoortekeskuste tegevustest osa saama. Kohale tulla võib nii üksi või koos sõpradega ning tegevustes osalemised on noortele üldjuhul tasuta.

Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendus kui noortekeskuste esindusorganisatsioon kutsub noortekeskusi üles ühinema kampaaniaga “Uks on lahti”. Kampaania eesmärk on tuua ühiselt esile noortekeskustes toimuv eelkõige just lõppenud eriolukorrajärgselt, et teadvustada ühiskonnas laiemalt avatud noorsootöö kättesaadavust ning selle rolli noore arengus väljaspool pere-, tasemeharidus – ja töökeskkonda.

Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendus

Maivi Liiskmann

tegevjuht

maivi.liiskmann@ank.ee

+372 5808 4101

Peagi saab Eesti Avatud Noortekeskuste Facebooki lehel teada, kus need ja veel mitmed teised uksed asuvad ning kes seal tegutsevad. :)