Noored ei ole lumehelbekesed, noored on eneseteadlikud

 Carolyn Mets

Artikleid noortest on palju - neid kus meid kiidetakse, neid kus laidetakse. Ühtede jaoks lumehelbekesed, kes vaid nõuavad suurt palka ja head töökohta ning teiste jaoks võimaluste otsijad ja tulevikulootused. Võiks öelda, et suuremad arutelud “lumehelbekeste” kohta on maha peetud ja justkui rohkem pole tarvis sellel teemal jätkata, kuid ometigi tunnen, et natukene tasuks veel antud teemat käsitleda ning seda just meie, noorte eest, sest noored ei ole lumehelbekesed, noored on eneseteadlikud.

Illustratsioon Google'ist.

Mulle tundub, et noori, lapsi, inimkonda üldiselt on sajandeid kasvatatud nii, et nad ei mõtleks. Eesti ajaloos on kasvatusel ja pedagoogikal olnud täita väga oluline roll, okupatsiooniaastatel oli selleks rolliks näiteks kasvatada noortest ühtemoodi mõtlevad kodanikud. Ühiskonda oli tarvis inimesi, kes oskaksid täita käsku, ei nuriseks ja teeksid jäägitult tööd. Nii on kasvanud ka meie vanemad, praegused täiskasvanud - juhid ja otsustajad. See viis kasvatas väga distsiplineeritud töölisi, kes teadsid, et enne kui tohid unistada juhtivamast kohast, pead olema antud organisatsiooni pikaajaline töötaja ning alustama väga lihtsate ning väikesemate ülesannete ja kohustustega. Selliseid arusaamu ja käitumist ootavad ka praegused juhid noortelt - kuid miski on vahepeal muutunud. 

Meid, noori, on kasvatatud vabas ühiskonnas, koolisüsteem harib meid mõtlema, olema loovad, leidma lahendusi ja seadma endale suuri eesmärke ja sihte. Noored on kasvanud eneseteadlikeks, suurte ambitsioonidega inimesteks, kes teadvustavad endale, mis on nende soovid ja vajadused. Nad ütlevad vajadusel ei, kui valdkond neid ei huvita. Samas on nad valmis pühenduma jäägitult, kui tajuvad, millest on neile tulevikus kasu. Ühiskond on aga otsustanud, et me sildistame need eneseteadlikud noored inimesed lumehelbekesteks, sest neid pole kasvatatud teadmises, et kuskile jõudmiseks tuleb eelnevalt läbida “teatud aastad” tööpostil, et üldse tekiks võimalus karjääriredelil tõusmiseks. 

See teadmine omakorda ei tähenda, et noored nõuaksid koheselt suure asutuse juhtivale kohale saamist - ei! Noored ootavad suuremat ja jõukohasemat vastutust, et arvestataks meie oskusi, mitte tööstaaži või vanust, kuid peamiselt, et meile antakse võimalus neid kogemusi ja teadmisi saada ja seda vajadusel ka läbi eksimuste ja eneseületuste. 

Peame mõistma, et need samad “lumehelbekesed” on kasvanud praeguste täiskasvanute ustava silma all eesmärgiga, et kasvatada eneseteadlikke noori ning nüüd, kus tulemused on käes tundub nagu enam ei sobiks neile nende enda kasvatatud viljad - meie, noored. Oleme jõudnud hetke, kus täiskasvanud on käed rinnal risti ja väidavad, et oleme noortena põrunud “lumehelbekesed”. 

Kuid oletame, et ühiskond on valmis selleks arusaamiseks, et noored on täis energiat ja ootavad ülesandeid, kus end proovile panna - aga mida meile siis pakkuma peaks? 

Noor on omandanud praeguses ühiskonnas eneseteadlikkuse, kuid see ei tähenda, et meid toetada ei saaks. Noor ootab kohustusi. Suuri ja väikeseid, huvipakkuvaid ja mitte nii meeltmööda tegevusi. Noor peab õppima, mis on kokkulepetest kinnipidamine, kuidas tulla toime erinevate probleemidega ning mida teha, kui tuleb ette ebaõnnestumisi. Läbi kohustuste kandmise õpib noor tööeetikat, arusaamu, usaldust, distsipliini ja saab ka rohkem aru, mida ta soovib teha ja millesse oma aega panustada. Noorte usaldamine ei tähenda meid tundmatus kohas peadpidi vette viskamist, vaid järjepidevat suunamist, toetamist, mõistmist ja võimaluste tekitamist. 

Noorsootöö on süsteemne koostöö erinevate organisatsioonide vahel, et pakkuda igale noorele temast lähtuvat võimalust arenemiseks. Noortekeskusesse on oodatud kõik noored, need kes soovivad enda vaba ajaga panustades midagi enda kogukonna jaoks ära teha aga ka need noored, kes tulevad sinna turvatunnet otsima või sõpradega suhtlema. 

Professionaalse noorsootöötaja käe alt on hea näha, mis juhtub noorega, kui talle pakkuda erinevaid võimalusi ja kohustusi, kuid seejuures olla olemas ja toetada. Nii kasvab meist, noortest, kohusetundlikud ja töökad inimesed, kes ei jõua ära oodata, et jõuda tööturule, kus oma laiapõhjalisi teadmisi rakendada. Noorsootöösse panustamine ja selle arendamine on näidanud, et usk eneseteadlikesse ja otsustusvõimelistesse noortesse kasvatab aktiivseid ja asjalikke ühiskonnaliikmeid. Muutused algavad inimestest, kui neile tuleb vastu keskkond ja sealsed inimesed. 

Illustratsioon Google'ist.

On piirkondi, mis on eeskujuks noorte kaasamisega. Seda on näha nii noorte tunnustamisel, noorte arvamuse küsimisel ning nende ideedele vastu tulles. Just vastastikune usaldus noortelt otsustajate suunal ja vastupidi on kasvatanud kindla ja julge pinnase. Oleme otsustajate jaoks olemas ja tänu sellele arusaamisele on ka noored teadlikumad oma võimalustest ning julgemad kaasa rääkima. 

Muidugi on ka kitsaskohti - vajame enamgi veel usku noortesse ning laialdasemat teadvustamist kaasamise võimalustest idee tasandil, mitte vaid lõppprodukti hinnangu andmiseks. Samuti on vaja järjepidevalt tegeleda nende noortega, kes pole nii aktiivsed või ei ole enda teed veel leidnud. Sellegipoolest tasub võtta arvesse tänastel tööandjatel, otsustajatel ja lapsevanematel, et seda värsket, põlevat ja põnevil inimest tasub kaasata, panna proovile, usaldada ja lasta noorel õppida. Anda meile, noortel, võimalus avastada, mis on see mis meid huvitab, sest meie oleme tulevik. On vaja mõista, et meie oleme tuleviku töötajad, tööandjad, keskkonna säilitad. Koostöö viib edasi, meie, noorte, maha surumine ja kirumine ei too pikemas perspektiivis kellelegi kasu, see on loogiline järeldus, milleni jõuda. 

Noored on tohutu pagasiga, nende elu ei tule kergeks ja mugavaks teha, vaid panna nad pingutama, anda neile kohustusi ja toetada neid enesearenguteel. Meil pole mõtet vaielda, kes millal telefoni sai või mitu aastat tuleb enne olla jooksupoiss, kui võib hakata mõtlema keskastmejuhi ametikoha peale. Noored on täis tohutul hulgal põnevaid kogemusi, teotahet, soovi saada teostada iseenda ideid ja mõtteid. Neil on oskused enda ideed teostada, suhelda otsustajatega ning teha enda hääl kuuldavaks. Andkem neile võimalus ja alles sellest algab Eesti areng.