Ma arvan, et iga ametikoht pakub nii tavapäraseid kui ka erilisi tööpäevi. Otsustasin, et jagan teiega üht erilist hetke, mis oli tegelikult üsna tavapäraste tööpäevade tulemus.
Seisan Elva raudteejaamas ja ootan rongi. Kell on umbes kolme ringis päeval. Mäletan, et pidin sõitma Tartusse seoses järgmisel hommikul algava noortelaagriga, mis toimub metsas Võrtsjärve ääres. Laager kestab ainult kolm päeva. Rohkem ei saa, sest sellele järgneb kohe kümnepäevane rahvusvaheline noortevahetus Äksis. Enne metsalaagrit olin kaks nädalat noortega Valgamaal malevas. Raudteejaama sattusingi põhimõtteliselt otse sealt.
Malev on äge. Saab uusi sõpru ja mõnusalt aega veeta ning isegi teenib midagi. Ma arvan, et võin seda noorte eest väita. Maleva juhendajetele tähendab see aeg aga midagi muud. Hommikul tuleb olla kõige esimesena ärkvel ning varuda aega, et ka unekotid saaks maast lahti. Tööle sõites lasen silmad hetkeks looja. Kahju, et maasikapõld nii lähedal on, saaks vaid natukenegi kauem tukastada. Noored peavad tööd tegema. Mina ei pea, sest olen malevas kui juhendaja. Aga mis inimene ma küll oleksin, kui jääksin lihtsalt pealt vaatama?! See pole lihtsalt minulik! Loomulikult panen ka mina käed külge! Nii läheb ka aeg rutem. Pärast tööpäeva lähme tagasi laagrisse. Sel ajal, kui noored puhkavad, teen kolleegiga ettevalmistusi õhtusteks tegevusteks, nendeks, milles olime noortega ühistel koosolekutel kokku leppinud. Pärast õhtuseid tegevusi on minu ülesanne panna kirja kõikide töötunnid. Siinjuures eksida ei tohi, sest noorte töö malevas on tõesti raske ning iga teenitud euro on arvel. Nüüd vist võib magama minna. Ma peaaegu et magangi, kui kuulen õues noorte kisa. Ega’s midagi, tõusen üles ning lähen ja palun neil öörahust kinni pidada. Mul on tunne, et magamise ajal teen ma ka tööd, või muretsen. Ja nii kestab see malevarütm kaks nädalat…
Lahkusin malevast enne teisi pool päeva varem töökohustuste tõttu. Viimastel päevadel otsustasime ühiselt, et anname mälestuseks kõigi kohta tagasisidet. Seinal oli iga inimese kohta ümbrik, kuhu pudenesid sedelid. Kuna kõik ei olnud minu lahkumise hetkel jõudnud mulle veel kirjutada, tegid noored ettepaneku, et teel Tartusse nad sõidavad Elvast läbi ja toovad selle mulle ära.
Nii ma kohtusingi noortega uuesti Elva raudteejaamas. Sain kätte mõned asjad ja tagasiside ümbriku. Olin selleks ajaks Elvas juba pool päeva ettevalmistusi teinud järgmise päeva laagriks. Panin ümbriku ühte kilekotti asjade peale. Ma ei tea, miks, aga ma ei avanud seda. Läksin veel korraks tööle tagasi ja suundusin siis selle kotiga Tartusse.
Seisan raudteejaamas ja ootan rongi. Olen kohutavalt väsinud. Homme algab metsalaager. Mõne päeva pärast noortevahetus. Tegelikult on veel nii palju teha. Kas kõik läheb plaanipäraselt? Rinnus kakub, kurgus ka. Lugesin mõttes kokku, et olen tööl poolteist kuud järjest ühegi vaba päevata. Nutt tuli peale. Hoian pisaraid tagasi. Rongi ka veel ei tule. Mille k… pärast ma teen seda tööd? Silman kotis ümbrikku, teen selle lahti ja loen tagasisidet minu kohta. Nüüd tuli küll nutt peale, aga mitte enam kibestumisest ega vihast. Need sõnad puudutasid mind väga. Sain just teada, miks ma teen seda tööd.
Sellest on möödas enam kui aasta. Sarnaseid olukordi tuleb ikka ja jälle ette. Kui on eriti raske, võtan uuesti selle ümbriku kätte. Jah, see on kogu aeg minuga.
Elva Huviala- ja Koolituskeskus/noorsootöötaja
Noorsootöö nädala korraldajaks on Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendus.
Noorsootöö nädala korraldamist toetab Eesti Noorsootöö Keskus.
Noorsootöö nädala info ja sündmuste kava on leitav SIIT.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar