Kas meie elutee määravad geenid või on selles oma osa keskkonnal, kus kasvame? Usun, et see küsimus on paljudel, kui proovime jõuda noorte sisemise minani ning toetada neid just nende vajadustest lähtuvalt. Kas meie tööl saab olla mõju? Äkki me lihtsalt loome omale vastava illusiooni?
Minu nimi on Heidi. Tegutsen noortevaldkonnas alates 1998. aastast, kui sattusin Põltsamaa Ühisgümnaasiumi huvijuhiks. Täna juhin Eesti ühte suuremat noortevaldkonna ühendust, Eesti ANKi. Kas mind on toonud tänasesse päeva minu geenide poolt ettemääratu või keskkond, kus kasvasin/arenesin? Mõtleme korra.
Sündisin oma perre teise lapsena, kasvades üles ainsa tütrena kahe poja kõrval. Minu vanemad on kultuurihariduse taustaga. Mina olin see keskmine, tubli tüdruk. Olin juba lapsena aktiivne ja tegelesin kõigega, millega võimalik – tantsisin, laulsin, näitlesin, tegin sporti, võistlustantsu. Unistasin palju. Minu vanemad olid loonud minu jaoks soodsa keskkonna arenemiseks, mul oli võimalus osaleda ja kogeda rohkem, kui väikelinna võimalused pakkusid. Õppisin olema tänulik iga võimaluse eest ja hoidma oma huvialasid ning koolis õppimist tasakaalus. Ning mis peamine – minu vanemad ei takistanud mind. Küllap ka sellepärast, et tol ajal polnud tavaks üleliia muretseda sellepärast, kus lapsed on ja mida nad teevad.
Mind on eluteel alati saatnud kujund - sa oled tubli tüdruk ja saad hakkama – ilmselt on see aidanud pidevalt elus edasi, see on justkui mantra, mis minuga kaasas käib. Ma pean tunnistama, et ma saangi kõigega hakkama. Sest ma võrdlen end vaid iseendaga. Miks ma ei võiks oma tehtu üle siis uhke olla?
Juba teismelisena peotantsuvõistlustel sain ma aru, et alati ei piisa edukas olemiseks sellest, kui töökas ja andekas sa oled. Tajusin varakult, kui olulised on suhted. Mida tuntumas klubis ma tantsisin, seda paremaid hindeid sain. Mõistsin, et kellegi hinnang minu kohta ei pruugi üldse olla tõene. Sel põhjusel ma ei võrrelnud end teistega, minu eesmärk ei ole teistest parem olla, mind ei tõmba lavale, kui midagi öelda ei ole. Mind huvitab tegevus ise, kulisside taga toimuv. Väiksed detailid ja suur pilt. Seosed. Kirg asja vastu.
Mind ei ole õnnistatud parimate geenidega, sest minu loomuses on pidevalt muretseda. Isegi lahenduse leidnud probleemide puhul püüan mitu korda üle analüüsida, kas tegin ikka õige otsuse. Ma ei lase oma ajul puhata, mis võib tekitada teatud stressi ja ületöötamist. Samas, kasvanuna positiivses keskkonnas, kus märgati minu tugevusi ega seatud piiranguid, tean, et sel põhjusel ei lepi ma kunagi ühe lahendusega ning märkan seetõttu võimaluste vikerkaart. Need kaks poolt täiendavad teineteist.
Mäletan olulist murdepunkti oma kujunemisloos. Keskkoolitüdrukuna oli mul võimalus osaleda rahvusvahelises kultuurierinevuste projektis Taani koolis, kus internaadis elasid nn ebamugavad noored, sellised, kellest kõik tahaksid vabaneda või suunata teiste mureks. Ma sain aru, et inimestel ei ole võrdsed võimalused siin elus. Tinglikult võib ehk öelda, et sellest sai alguse noorsootöötajaks kujunemine.
Kõige tähtsam on Minu Pere. Esimese lapse sünd muudab varasemat elu alati, tuleb paljud asjad ümber mõtestada, prioriteedid muutuvad. Samuti õpetab see ajaplaneerimist. Jätkasin noorsootöö tegemist ka teise tütre kõrvalt. Siis sündisid Hanna ja Helena, enneaegsetena. Lapsed olid minuga kolm kuud haiglas. Ma usun, et see aeg muutis minu isiksust palju – hakkasin nägema elus teisi väärtusi, mõistes, kui palju on pseudoprobleeme. Olen harjunud olema tänulik iga kogemuse eest, mis elu toob. Kolm haiglakuud panid mind mõtlema, kas inimesed üldse mõtlevad, mis on tegelikult tähtis siin elus. See kogemus õpetas mind märkama, mis on inimeste maski ja käitumise taga. Kas me kuulame selleks, et vastata või mõista? Kerge on anda teisele hinnangut.
Pärast kaksikute sündi muutusin ma enesekindlamaks ning mõistsin, et kui sa ise usud sellesse, mida sa teed, siis on kerge ka teisi veenda. Inimestele meeldivad enesekindlad inimesed, kes ei takerdu probleemidesse ja kitsaskohtadesse, vaid pakuvad ise lahendusi. Näevad võimaluste vikerkaart! Positiivsus ja lahendustele orienteeritus aitasid mul ka haigla aja üle elada.
Pärast keskkooli õppisin tantsuõpetajaks ja sattusin Põltsamaale õpetajaks ja huvijuhiks. Minu loomusele omaselt tahtsin piire nihutada ja nii ei jäänud kooliski ma pelgalt oma ala juurde, vaid asusin uurima võimalusi ja kirjutama projekte, kuidas noored saaksid rohkem maailma näha ning lõin need võimalused ka nendele noortele, kes muidu oma vähemate võimaluste tõttu oleksid kõrvale jäänud. Sel põhjusel andsin omapoolse tõuke kahe noortekeskuse loomiseks Põltsamaal. Alguses tuli mul ennast ja oma ideid tugevasti tõestada, kuid seegi õpetas, et usaldus tuleb välja teenida.
Pärast seitsmeaastast koolis töötamist sai minust projektide nõustaja haridusministeeriumi alluvuses ja kaheksa aastat tagasi sattusin marjamaale, kandideerides üle-eestilise organisatsiooni tegevjuhiks. Nüüd oli mul võimalus kõike ise kujundada, mingeid piire polnud, sain lavastada kulisside taga oma näitemängu.
Tänasel päeval on minu meeskond juba kümneliikmeline. Loodan, et suudan vastata nende ootustele ja luua keskkondi, lavalaudasid, kus nad saavad teha seda, mida nad hästi oskavad. Kuulata. Märgata. Tegutseda. Hoolida. Usaldada. Mina ei sündinud juhiks, usun, et olen selleks kujunenud. Mina ei ole see, kes puistab teoreetilisi raamatutarkusi. Juht peab ise kogema, nägema ja kuulma homse päeva saabumist.
On aeg küsida, mis on minu teekonda enim kujundanud? Geenid, minu vanemate poolt loodud vabadus osalemiseks, keskmise lapse sündroom, harjumused või hoopis juhused? Midagi juhuslikku siin minu arvates ei ole. Julged otsused vajalikul hetkel. Õiged inimesed minu ümber. Minu vanemate sõnast sai tegu, noorsootöös ja kodus tehtust harjumus, harjumusest eluviis, eluviisist töö. Märka. Kuula. Tegutse. Hooli. Seda mantrat kannan ma hinges iga päev, lootes, et suur osa kulissidetagusest tööst on veel ees....
Heidi Paabort
Noorsootöö nädala korraldajaks on Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendus.
Noorsootöö nädala korraldamist toetab Eesti Noorsootöö Keskus.
Noorsootöö nädal 2016 info ja sündmuste kava on leitav: https://www.entk.ee/kalender/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar