27. september 2016
Sõna uurija kõlab eesti keeles esimeses tähenduses tavamõistes kui politseiuurija. See, mida ma hetkel silmas pean, on teaduslik uurimine, see, mille kohta inglise keeles öeldakse research või study, mitte investigation. Öelda, et ma olen noorsootöö uurija on tegelikult kerge kunstiline liialdus, sest noorsootöö on üks valdkondi, mille uurimisega ma kokku olen puutunud, erinevate projektide raames, erinevaid tudengite lõputöid juhendades ja retsenseerides. Ma ei pea ennast noorsootöö eksperdiks, küll aga oskan ma uurida erinevaid nähtusid ja fenomene sotsiaalteaduslike meetoditega. Ja kui ilmaelu pakub huvi ning meetodid on enam-vähem selged, siis ei olegi enamat vaja. Ühesõnaga, noorsootöö uurimine ja BOOST projekt – nii ma noorsootöö uurija rolli sattusingi. Ah, et kuidas. (Üli)koolis loovad inimesed endale sotsiaalset kapitali – ja see käib mu meelest kahte pidi. See, mida enamasti silmas peetakse sotsiaalsest kapitalist rääkides, on seotud üliõpilaste omavaheliste kontaktidega ja suhetega, jagatud kogemuste ja mälestustega. Aga sotsiaalse kapitali loomine toimub ka teisel tasandil: endised üliõpilased on ülikooli töötajate sotsiaalne kapital (ja ma loodan, et ka vastupidi. Mina sattusin projekti BOOST just sellise sotsiaalse kapitali loomise lingi kaudu – meil magistrikraadi kaitsnud Rõuge noorsootöötaja Kerli kutsus. Uurijaks. Nii saigi minust (taas) noorsootöö uurija. Mis mind BOOSTi juures paelus on see, et esiteks, ma nägin selles võimalust saada ise rohkem teada noorsootööst, rahvusvahelisest noorsootööst eriti (ja ma olen ka saanud, ma võin öelda). Teiseks – meetod. Plaanis oli uurida noorte endi arvamusi. Sotsiaalteaduslikus uurimuses mu meelest on häbiväärselt vähe asjaosaliste endi hääle kuuldavaks tegemist ja uurimist: ikka on lihtsam pöörduda täiskasvanute poole, uurida spetsialistide arvamusi. Neile on ligipääs, nendega on lihtsam rääkida.
Nüüd on BOOST jõudmas oma lõpufaasi – me oleme läbi viinud koostöös Soome ja Sloveeniaga ankeetküsitluse rahvusvahelistes noorsootöö tegevustes osalenute hulgas, uurimaks, mida nad arvavad rahvusvahelisest noorsootööst, milliste isiklike, sotsiaalsete ja kultuuridevaheliste pädevuste muutust nad on endas täheldanud. Lisaks sellele, mis on olnud BOOSTi projekti nö päris tegevused – reaalne rahvusvahelise noorsootöö arendamine. Minu jaoks on see olnud sügavam sisenemine noorsootöö maailma. Ja see on olnud täis avastusi. Näiteks see, et noorsootöö on mitteformaalne haridus – see on nii oluline. Eesti noorsootöö on olnud ebamäärases seisus mu meelest algusest peale, positsioneerinud ennast kultuuritegevuste ja haridustegevuste vahele ja natuke üritanud teha sotsiaaltööd. Ma mäletan seda ajast kui ma ise töötasin lastekaitsetöötajana eelmise sajandi lõpus, kui noorsootööd ja noortekeskusi looma hakati, veelgi enam, ma olen olnud ka Noorsootöö ja Noorsoohariduse Arendamise Ühingu (asutaja)liige. Üks neist mõttekaaslastest, kellele ühing oma kodulehel viitab, kes leidsid vajaliku olevat 1997. aastal organiseeruda ja tuua esile nii kohalikul kui riiklikul tasandil noorsooga seonduvaid probleeme ning otsida võimalusi nende lahendamiseks. Aja jooksul olen ma ühingu tegemistest eemale jäänud ning küllap pole enam isegi liige. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Vaid – ütled mitteformaalne haridus ning see positsioneerib noorsootöö kenasti haridus-sotsiaal-kultuur maastikule. Veelgi enam, see määratleb ka noorsootöö eesmärgid, selle, mida oodata, mida mitte. Ja ka viisid, kuidas noorsootööd teha.
Tagasi BOOSTi juurde. Andmed on kogutud, suvi on möödas ja aeg on tibude lugemiseks ehk siis raporti kirjutamiseks. Me olime omavahel Tina ja Anuga (ja nüüd ma peaks tegema küsitluse, et mis te arvate, mis rahvusest nad on :) Õige vastus on: Tina on Sloveeniast ja Anu Soomest – kas pole põnev, et neil on eesti nimed) teinud kokkulepe, et uurimuse tulemustest kirjutame kokku iga riik oma raporti septembri lõpuks. Samuti oli mul märkmikus kirjas, et 27. sept toimub meil omavaheline Skype koosolek. Seega, mu ainuke variant oli hakata pihta raportiga. Mu tänases päevaplaanis oli veel teinegi teema – lastekaitsetöötajate täienduskoolituse neljapäeval Jõhvis: plaanisin koolitusmaterjale ettevalmistada, ent etteruttavalt, plaaniks see jäi, tegelikult kujunes tänasest üleni BOOSTipäev.
Alustasin sellega kohe hommikul. Tegelikult olin teinud esmase ülevaate juba juunis kui Sloveenias käisime, aga siis tegin seda mõttega, et pean tulemusi seal esitama, ehk et inglise keeles ja PowerPointis, nüüd aga hakkasin kirjutama eesti keelset raportit. See on mõned mõttes lihtne – eesti keeles ju – aga teisalt ka keeruline: kuidas kirjutada analüüsi selliselt, et see oleks huvitav ka neile, kes uurimuste maailmas igapäevaselt ei toimeta, et sellest oleks kasu noorsootöötajatele ja noortekeskustele. Sest BOOST on praktiline: tema eesmärk ei ole mitte kellegi teaduslikku pädevust tõsta (jaa, teadlastel on oma publikatsioonide astmestik) või suuri avastusi teha, vaid anda noortekeskustele ja noorsootöötajatele teada, mida arvavad noored rahvusvahelise noorsootöö tegevustest. Samuti, anda noortekeskuste käsutusse tööriist, ankeet, millega nad saaksid ise noorte arvamusi uurida ja koguda.
Võtsin esimeseks teemaks vastajate kirjeldamise – nii on lihtne alustada, teisalt, see huvitab mu meelest ka lugejat, joonistab pildi vastajast. Kui ma olin algaja uurija, siis ma armastasin kirjeldada keskmist vastajat. Nüüd ma seda enam ei tee, ehkki BOOSTi puhul võiks: keskmine vastaja on 19,6 aastane naine. Aga kuidas näidata keskmist haridust, kui alla keskhariduse (ehk põhiharidus või lõpetamata põhiharidus) on umbes pooltel vastajatel, veerandil on keskharidus ja veerandil baka või rakenduskõrgharidus? Ei, keskmise joonistamine jääb ära. Tegelikult võib BOOST uuringu läbiviimise üle uhke olla – uuringus seati eesmärgiks koguda igast riigist 50 vastajat, Eestis avas ankeedi 51 noort ning nendest 40 vastas esimesele küsimusele jaatavalt, st neil oli kogemus rahvusvahelise noorsootööga ning nad täitsid ankeeti. Nii Sloveenias kui Soomes oli vastajate hulk väiksem. Aga muide, me kasutasime ka erinevaid valimi koostamise strateegiaid: Sloveenias ja Soomes pöörduti konkreetsetes projektides osalenud noorte poole, meie Eestis pöördusime noortekeskuste poole, kes on olnud rahvusvahelises noorsootöös aktiivsed, Eesti ANK teab neid J Ning suure vastajate hulga eest tulebki kummardada konkreetsete noortekeskuste töötajatele, kes linki ankeedile vahendasid ja järjekindlad olid.
Kirjutades raportit üllatab mind taaskord (mõtisklesin selle üle sügavamalt juunis), et vastajate keskmine vanus on nii kõrge 19,6 aastat – minu jaoks täiesti väljaspool ettekujutust noorsootöö subjektist. Kõige noorem on 14-aastane ja kõige vanem 31-aastane. Noh, aga kui vaadata seda, et vaid üksikud on nn uustulnukad rahvusvahelises noorsootöös, siis see seletab ka osalejate vanust. Teatud mõttes. Lisaks meenub, et Sloveenias oli juttu, et rahvusvahelise noorsootöö subjektid on vanemad.
Vahepeal on saabunud Soomest Anult meil avatud vastuste kodeerimisega, ta teeb ettepaneku neid tänasel kohtumisel arutada. Olengi sobivalt jõudnud selle küsimuse juurde, mille Soome vastuseid Anu on kodeerinud. Paraku, esimene küsimus avatud vastustega Eesti andmetes ei anna midagi uut, ei leia mina neid kategooriaid, mida Tina leidis ja Anu täiendas. Minus on ikka nii palju kvalitatiivset uurijat, et kui ma loen avatud vastuseid, siis ma tahan näha seal midagi sellist, mida eelnevate küsimustega ei ole kaetud. Paraku, selle küsimuse vastustes korduvad peaaegu kõik eelmise küsimuse vastuste loetelus antud nn tolerantsi kasvamise variandid. Ühtepidi tore, et noored peavad vajalikuks seda märkida, aga teisalt – juba teada. Hiljem Skype’s jõuame Anu ja Tinaga ühisele seisukohale, et see küsimus ei ole eriti õnnestunud ankeedis ning andes ankeedi noortekeskustele iseseisvaks kasutamiseks tuleb kaaluda selle välja jätmist või ümber sõnastamist. Seevastu järgmine küsimus on pärl: suur enamus vastanutest on informeerinud teisi noori rahvusvahelisest noorsootööst, mis on ju suurepärane. Aga mitte see ei ole pärl, vaid see, mis järgneb avatud vastustes. Avatud vastustest, kuidas nad seda teinud on, tuleb välja neli moodust: rääkinud oma kogemusest, jaganud kogemusi internetipõhiselt: Facebook’is, blogis, jaganud informatsiooni toimuva hakkavate tegevuste kohta ja kutsunud teisi kaasa osalema. Tutvustan Skype’s oma kategooriaid, sest Tinal ja Anul on teised kategoriseerimise mõtted ning laskume omavahel diskussiooni, mis on vahet „olen rääkinud oma kogemustest“ ja „olen jaganud Facebookis ja blogis oma kogemusi“. Nagu Anu ütleb, noorsootöös Soomes ei tehta enam vahet kohtumise viisil, kas päris reaalsuses või virtuaalses. Paneb mõtlema, aga miks vastajad teevad ise sellel vahet, miks nad kirjutavad ühes ja samas vastuses: rääkinud oma kogemusi, kirjutanud blogis. Lõpuks plahvatab – kas siin ei ole mitte vahe selles, kas kogemusi jagatakse nö pärast sündmust tagasi tulles või reaalajas. Ma ei tea seda kindlalt, aga mulle tundub, et see võiks olla see seletus – post factum vs reaalajas. Ja minu meelest ajahetkel, kus kõik peab toimuma kohe, uudis peab jõudma kohe inimeseni, sest ka 5 sekundiga võib ta minna hapuks, on see tähtis ja põnev: kuidas jagada infot ja kogemusi rahvusvahelise noorsootöö kohta kohe kui midagi on toimunud. Minu meelest äärmiselt põnev – ma kujutan ette, et see võiks olla ka noortekeskuste jaoks huvitav. Sest nt kompetentside saavutamise küsimusele vastates tuli välja, et Eesti vastajad ei näinud rahvusvahelisel noorsootööl erilist mõju oma digikompetentsi kasvule, siis kui need kaks asja kokku panna – teadlikku oma rahvusvahelise noorsootöö kogemuse jagamist reaalajas pakkuda noorsootöö tegevusena, siis kas ei võiks olla tulemus see, et ka digikompetentsid kasvavad? Mingid edevamad viisid, IT vahendid jne? Ei tea muidugi, eks noorsootöötajad tunnevad põldu paremini ja oskavad hinnata, kas see mõte on realistlik või lihtsalt keskealise proua uitmõte sellest, et ta teab, mis noortele on hea J
Oi jah, olen siin ekselnud erinevate tänase päeva tegevuste vahel, tegelikult algaski Skype koosolek üsna pea peale seda, kui oma neljase kategooria „kuidas olen rahvusvahelisest noorsootööst teisi informeerinud“ sõnastada ja märksõnadega kirja panna. Tore on näha Anu ja Tinat, ma pean ütlema, et koostöö nendega on olnud ja on endiselt väga hea. Nendega on huvitav rääkida, meil on erinevad kompetentsid, aga me täiendame üksteist. Ja oleme üksteisele sotsiaalseks kapitaliks. Tegelikult pakub uurimuse koostegemine meile seda sama, mida peetakse rahvusvahelise noorsootöö tegevuste juures oluliseks: teadmist, et kuskil on inimesed, kellega on üksteise mõistmine. Skype koosolek on asjalik ja huvitav, nagu alati ning lõpeb järgmise Skype’i kokkuleppimisega. Poolteist tundi läks lennates. Ja tegelikult on kahju mõelda, et varsti on BOOST läbi, kes mind siis buustib?
Eesti keelne raport – see vajab veel kirjutamist ja täiendamist ning Stiinale saatmist. Sest kohati ma kahtlen, mida sellelt oodatakse, kui palju tabeleid, kui palju jooniseid, kui palju seostamist muuga ja kui kaugele ulatuvaid filosoofilisi mõtisklusi. Aga hetkel ma olen sellega graafikus. Homme ja ülehomme on muude tegevuste päevad, reedel jälle noorsootöö.
Blogipostituse juurde kuuluvad ka pildid, aga kuna ma ei teinud pilti meie Skype’st, siis olgu siia lisatud pilt toorandmetest.
TÜ Ühiskonnateaduste instituut
sotsiaaltöö lektor
Noorsootöö nädala korraldajaks on Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendus.
Noorsootöö nädala korraldamist toetab Eesti Noorsootöö Keskus.
Noorsootöö nädala info ja sündmuste kava on leitav
SIIT.
