Töö juhatuses kui võimalus õppida vanadelt valdkonnakaladelt

Veel viis aastat tagasi poleks ma uskunud, et pühendan järgmised aastad noorsootööle ja noortele, aga nagu ikka on elul omad keerdkäigud. Kui ma teiste õhutusel Võru noortekeskusesse juhatajaks kandideerisin, hakkas minu sees jooksma isikliku motivatsiooni liivakell. Ja seda siiani. Lihtsalt tunnen, et see on asi, mida tuleb ajada. Eesti ANK juhatusse kandideerimise mõte lisas sellele kellale natuke värvi ja mahtu juurde. Mõlemal juhul oli tegemist suhteliselt tundmatus kohas vette hüppamisega, mis on mind sundinud kiirelt õppima.

Olen alati arvanud, et iga organisatsioon on oma juhi nägu ning sellest tulenevalt peab juht pidevalt arenema ja end arendama, et organisatsioon saaks edasi liikuda. Kahtlemata on eneseareng minu suurimaks motivatsiooniks, seejärel meeldib mulle näha, mida oskuste arendamine ja kasutamine näiteks noortekeskusele kaasa toob – rohkem noori, kelle eludes on värvi ja otsusejulgust. Võimalusi õppimiseks on mitmeid ka juhtidel. Katsetanuna töövarjundust, õppevisiite, koolipingi nühkimist, raamatuid, koolitusi ja ka mõtestatud protsesside juhtimist oma töökohal võin öelda, et kõike on olnud vaja, nagu ka katuseorganisatsiooni juhatuse töös osalemist kui õpiprotsessi ja võimalust ennast arendada.

Kui Eesti ANK tegevjuht Heidi Paabort palus mul kirjutada selle postituse teemal, mida on Eesti ANK juhatuse töös osalemine mulle andnud, siis ega kohe ei osanudki kirjutama hakata. Üks esimesi asju, mis on ka käegakatsutav, on noorsootöötaja VII taseme omandamine – selle taseme jaoks on vaja ka noorsootöökogemust riigi tasandil, mille katuseorganisatsiooni juhatuses osalemine mulle andis. See on ideaalne võimalus selgust saada, kuidas asjad töötavad ning millist sõnavara oma töös kasutama peaks.

Kaks aastat tagasi otsisin ma väljakutset ja samuti nägin võimalust n-ö vanadelt valdkonnakaladelt õppida ning küsida. Minu rõõmuks andsid Eesti ANK liikmed mulle oma toetuse häälte näol ning Järvakandis meeneks saadud klaasist noorsootööjänes vaatab praegugi riiulilt, kuidas seda postitust kirjutan. Nii ma seal juhatuses tegutsesin ja kuidagi ootamatult valiti mind ka esimeheks. See minu plaanidesse ei kuulunud üldse, sest teised tundusid nii targad, kogenenud ja kusagil kaugel ja üleval. Rääkimata siis sellest tohutust esinemishirmust, mis mul iga kord inimeste ees seistes silme eest mustaks võtab. Tugev naine nagu ma olen, olen selle hirmuga pidanud toime tulema. Kaugelt võib vahest tunduda, et esindamise töö on see kõige lihtsam, ent tegelikkuses pidin igal pool ja pidevalt mõtlema, et mis juttu ning kellele räägin, et ei tekitaks usalduskriisi mõne koostööpartneriga või ei annaks asju valesti edasi. Ning tõsiasi on seegi, et juhatuse liikmed vastutavad ka varaliselt, seega tasub ka nende asjadega kursis olla.

Kui Eesti ANK arengukava koostasime, ei uskunud me ise ka, kui kiiresti soovid ja eesmärgid täituvad, kui need kirja panna. Igal juhul on kahe aasta jooksul Eesti ANK arenenud ulmelisel kiirusel – ainult mõned eesmärgid veel ja tulebki olulisi muudatusi arengukavva planeerima hakata, et saaks veelgi paremaks ja veelgi rohkem liikmetele lähemale. Tänaseks olen aru saanud, et parim viis juhtida, on seda teha kaasavalt ühtse meeskonnana. Sellesse sisemiselt võrdsesse meeskonda olen Eesti ANK juhatuses ja tegevmeeskonnas kuulunud.

Inimesed täiendavad teineteist, julgevad vaielda ja üha enam lasevad lenduda meeskonna ideepilvedel. Mõned näod on tuttavamaks saanud ja programmid on edasi arenenud. Kõik tänu sellele, et oleme saanud panustada ning kõigi potentsiaali kasutada.

Olen kindel, et kandideeriksin ka sel korral Eesti ANK juhatusse, sest meeskond ja inimesed on suurepärased selleks, et neilt õppida, nendega koos ehitada ning rõõmustada. Hetkel on aga minul võimalus õppida kodus oma lastelt. Usun, et needki oskused ja kogemused on tulevikus kasuks nii noorsootöös kui minu isiklikus elus. Aega natuke järele mõelda, analüüsida ning atra seada.
Sinule aga, hea Eesti ANK liikme esindaja, kes sa mõtled, kas kandideerida, soovitan läbi mõelda oma ajalised ressursid ning mõista, kas tahe panustada veelgi laiemalt noorsootöösse on tõeline ja ehe.

Kohtumisteni!

Einike Mölder