Eesti ANK kogemused 4-päevasest töönädalast. Osa 4.

Neljandat avastuspäeva kirjeldab Riin.
Tekst on koostatud jaanuari viimase nädala tegevuste põhjal.

Viimasena avalikult analüüsitud avastuspäev viis meid rännakutele. Kes rändas sõna otseses pilvede peal, kes aga fantaasiamaailmas omaenese loovust kasutades. Fakt on aga see, et igasugune rännak – pole vahet, kas meeleline või füüsiline – avab eneseavastuse teekonnal uusi külgi ja nihutab mõttemustreid igasse suunda.

Kerli ja Heidi avastuspäev möödus Malagas, lennujaamas ja lennukis. Päevaplaan andis võimaluse tutvuda linnaga, mis varasemalt pole niivõrd silma jäänud, aga seda põnevam oli avastus – näha võõrast eelarvamusteta ja ise arvamuse paika seada. Heidi suur kirg on reisimine ja siit kohe üks soovitus  - Malaga on kindlasti see linn, mida ka koos perega avastada. Reisimine viib mugavustsoonist välja ja igasugune uus sihtkoht on väärtuslikum kui mistahes õpik. Ja seda mitte ainult kultuuri ja geograafiat silmas pidades, vaid ka enesemõtestamisel. Kerli leiab, et kuigi reisimine on väsitav, siis armastus maailmakodanlikkuse vastu vääribki energiakulu. Eriti kui kaaslasena kogeb sama uut armas Heidi!

Lennukisõit andis hea võimaluse end kursis hoida filmikunstiga. Heidi vaatas filmi „Kaks paavsti, mis oli küllaltki sügavamõtteline linateos. „Ühiskondlikud muutused, mis on paratamatud, uuega kaasas käimine ja teatud osas oma väärtushinnagute ümberkujundamine või keskteele vastutulek. Nii nagu meiegi teeme oma avastus- ja arengupäevadega. Ühiskond, tööelu, eluviisid jmt on pidevas muutumises ja pole mõtet vastuvoolu ujuda.“

Carolyn käis rännakutel fantaasiamaailmas, mis asus kooliruumides. Ta sai anda oma panuse Paide Hillar Hanssoo Põhikooli Disney-teemalise tantsuetenduse valmimisele. Nimelt on Carolyni suur kirg tantsimine ning koos seitsmenda klassiga valmis tantsuetenduseks kava multifilmi „Frozen“ järgi. Arengupäeva veetis seega ta koos õpilastega koolis tantsulaagris, mis andis ka uue vaate noorte tegutsemisele erinevas keskkonnas. 

Ka mina veetsin pika osa oma päevast formaalhariduses, tutvustades näiteks gümnaasiumi juhtkonnale uut omaalgatuse toetamise programmi ja edasisi samme õpilaste kaasamise võimalustest. Kuna sellest projektist on veel vara rääkida, siis ütlen etteruttavalt, et arengupäeva avastus oli meeldivalt üllatav – “Hmm, polnud ju üldse keeruline..” Avastasin, et meid takistavad aeg-ajalt mingisugused hirmud, mille me oleme oma peas või “kuskilt-keegi-rääkis” põhjal loonud. Võiks lausa öelda, et terve jaanuari suur avastus minu jaoks oli see, et me oleme ise endale ootused või kartused loonud ning nende pinnalt ennast piiranud. Tegelikult on aga ainult üks viis, kuidas päriselt teada saada – selle välja ütlemine ja suhtlemine üleüldisemalt. Ma tunnen, et lähen asjadele vastu palju julgemalt, sest isegi eitav vastus on kuhugi viiv, vaikimine aga jätab ühele kohale tammuma.

Avastused?

Avastati juba varem avastatud, mida iga uus kord meelde tuletab ja aina sügavamalt kinnistab - reisimine on loomulik ja VAJALIK osa elust.  Heidile meeldivad ajalooliste hoonete hõng ja lugu, sest minevik aitab meil olevikus püsida, eelneva väärtust teadvustada ja praegust ajahetke heas mõttes ära kasutada. Heidi jaoks on lennujaam küllaltki tavapäraseks töökeskkonnaks saanud, kogu selle müra sees on võimalik isegi projekte nõustada – kõige harjub ja kõike saab enda kasuks tööle panna. Tänapäevased võimalused on andnud meile mõõtmatud piirid töötegemiseks. Sellega nõustub ka Kerli: „Kui nüüd järgi mõtlen, siis see avastus, kuidas istudki suure maailma võõra linna võõras lennujaamas ja olen niivõrd kohanemisvõimeliseks muutunud, et üldse pole vahet, kas see on kodukontor või kellegi restorani söögilaud.“

Aeg on see, mida igaüks õpib kasutama iseendast lähtudes. Nii on ka avastuspäevad muutunud Heidi jaoks aina loomulikumaks osaks nädalaplaanis: „Kuna pidev planeerimine, aja ja enda ümber oleva keskkonna järjest parem märkamine ja tegevuste mõtestamine on muutumas loomulikuks osaks igas päevas, polegi ehk varsti vaja enam päeva kuidagi erilisemalt võtta. Pigem keskenduda, et selliseid hetki, kus annad endale võimaluse midagi rohkem märgata, avastada, mõtestada, tuleks rohkem. Saaks osaks sinu igapäevases elus. Ise olen küll tunnetanud, et ma jälgin rohkem enda töörütmi ja naudin aknast välja vaatamist. Ka arvuti ja telefoni kiikamine on õhtusel ajal vähenenud.”

Aeg on ka salakaval, seda peab märkama, sest muidu see jooksebki mööda. Mida rohkem hetke mõtestada, hetkes viibida, seda lihtsam on ka oma olemasolu väärtust hinnata. Kerli mõtisklus ajast ja aja teadvustamisest on mõtlemiseks kõigile: “Ja istun ja meenutan ja mõtlen, et mismoodi see elu on… see lihtsalt jookseb sinust läbi. Sa jooksed, kõnnid, rabeled, tormad, peatud, tormad edasi… sul pole aega märgata, maha märkida ja ühel päeval istud ja meenutad...ja ei meenu.“

Carolyni suur hirm tulevase ajahetke ees oli, kas õpilastele üldse meeldib tema ettevalmistatud kava ja kuidas on minna uues keskkonnas võõraste õpilaste ette. Kuigi noored ei ole ju kauge sihtgrupp, siis uued keskkonnad on alati uus seiklus. Päeva lõpuks oli hirm teadmata suunas ja märkamatul ajahetkel kadunud. On ju noored ikka need samad teotahtelised ja uuenduslike ideedega nagu igal pool mujal.

Carolyn võttis endaga kaasa järgmised mõtted: 

1. Noored tahavad, et neid tegutsemas hoitakse. “Olen palju mõelnud, miks meil Riinuga koolitused ja töötoad alati nii soojalt vastu võetakse ning kaasa tegutsetakse. Sain nüüd sellest aru. Me hoiame noored pidevalt tegutsemas. Kohe kui hakkasin treeningul rääkima või asju ise ette näitama, hakkas noortel igal. Kohe kui tegime kõik koos ehk nad said kaasa lüüa, olid nad kaasatud ja kuulasid huviga!“
2. Erineva keeletaustaga noorte kaasamine ei ole nii võimatu kui esmapilgul paistab – suureks abiks on siin teised noored ise, kes hoolivad ja märkavad!
3. Noored panevad uued inimesed proovile! Headus ja kokkulepete järgimine on siinkohal suureks abiks.
4. Noortele meeldib esineda!
5. Noored kardavad ebaõnnestumist. Perfeksionism on oluline ja küllaltki üllatav märksõna.

Ja enda kohta õppis Carolyn seda, et noortega koos töötamine mõjub talle hästi. Kontakt on oluline, noorsootöö võlud kinnitusid aina sügavamale ja tööpäevadesse kandus uut insipireerivat jõudu. „Sain targemaks noori huvitavate teemade ning populaarsete laulude kohta ning mõistsin, et kõik inimesed on head, neile tuleb lihtsalt erinevalt läheneda!”

Inspireerituna suhtlemisest lugesin mina õhtul läbi ühe vaimukalt, kuid tõepärase informatsiooniga (mis mõneti isegi üllatas) raamatu “Emotsioonid töökohal”. Palju oli äratundmist, aga ka mõtteid, mis viisid ajas tagasi. Tean, et “oleksit" enam muuta ei saa, aga varasema käitumise analüüsimine aitas läbi mõtestada, miks midagi just nii juhtus ja kuidas mõnes olukorras teistmoodi käituda. Mitte kahetsev nostalgia, vaid tulevikku vaatav ennetustöö. Üks avastus oli aga poolnaljaga südantsoojendav – Eesti ANKi meeskonnast on keegi seda raamatut vist juba lugenud. Ja selle järgi tegutsenud. Pea iga äge mõte tekitas omakorda avastuse “aga meil ju ongi nii!” 

Peamine sõnum on see, et emotsioone ei saa tööle minnes nö koju jätta, aga emotsioone tuleb õppida kasutama. Ammu on möödas need ajad, kus juht oli karmi käega emotsioonitu robot ning tööl tuli tunded 9-5ni välja lülitada. Ja meie avastuspäevade kontekstis oli see lugemine nii õigel hetkel. Mõnikord tuleb endale väike nõustamine teha raamatu toel, et uuele päevale veelgi motiveeritumana vastu minna (jah, kui ma raamatu käest panin, tundsin mingisugust tungivad vajadust “paar asja üle vaadata”, kuigi kell oli kümme õhtul…).

Soovitused: