Kolm väljakutset noortevaldkonna juhtidele

Coach’i aastalõpu mõtisklus

Kohe-kohe on aasta läbi saamas. Istun, vanaema lambavillasest lõngast kootud soojad sokid jalas, ja vaatan tagasi olnud aastale.

Mul on olnud erakordne privileeg töötada sellel aastal projektis „Selge suund“ coach-superviisorina. Olen kohtunud meeskonna coaching’u programmi raames 20 noortevaldkonna juhi ja meeskonnaga. Olen toetanud haldusreformi tulemusel loodavate uute meeskondade sündimist ja juba tegutsenud meeskondade kasvamist. Sündimine ja kasvamine on alati seotud väljakutsete ja ebamugavusega. See on pidev muutumise protsess, mis juhib inimese, grupi või meeskonna mugavustsoonist välja. Sinna, kus asuvad lisaks ohtudele uued võimalused ja areng.

Loen programmis „Selge suund“ osalenud juhtide väärtustavat tagasisidet ja mõtlen, mis on minu kõige olulisemad sõnumid noortevaldkonna juhtidele täna, kui olen rikkam aastase meeskondade coach’imise kogemuse võrra.

Juhtide tagasisidet lugedes pole kahtlust, et coaching ehk juhi ja meeskonna treening on end kuhjaga ära tasunud. See on olnud protsess, mis on võimaldanud meeskondadel tekkida, ühtsemaks muutuda ja juhtidel juhiks kasvada.

Jättes coaching’u programmi üldise kasu hetkel mõnevõrra tagaplaanile, tahaksin kirjutada lähemalt hoopis kolmest väljakutsest, mis tunduvad kirjeldavat noortevaldkonna meeskondi laiemalt. Need on väljakutsed, mis mõjutavad meeskonna tervislikku seisundit ja toimimist.

Sageli osutuvad need väljakutsed parajateks pähkliteks, mille koore sees on maitsev tuum. Kuidas jõuda aga tuumani ja nautida selle hõrku maitset koos meeskonnaga enne, kui juhina läbi põled?

Võimalusi väljakutsete vastuvõtmiseks otsin programmis osalenud juhtide edulugudest ja tagasisidest ning jagan neid sinuga programmis osalenud kolleege tsiteerides.

  

Väljakutse #1: Kes juhib?

Selle aasta lõpuks on kasvanud minus selge veendumus, et julgelt 30-40% meeskonna heaolust, tõhususest ja õnnest on ainuisikuliselt juhi kätes. Vaid juhil on oma positsioonist tulenevalt õigus ja vastutus meeskonda juhtida. See õigus ja vastutus on ainult juhil isegi juhul, kui juht tunneb, et meeskonnas on keegi, kes on juhtimises kogenum. Noortevaldkonna juhid on üldjuhul endised suurepärased noorsootöötajad ja spetsialistid, kes on saanud juhiks olude sunnil või uute võimaluste avanedes.

Kuidas saada juhiks, kui eelnevaid juhtimiskogemusi, vastavaid teadmisi ja oskusi napib?

Kõik programmis osalenud juhid kinnitasid, et koostöös coach’iga said nad kuue kuu kuni aasta jooksul teadlikumaks iseenda tugevustest, õppimiskohtadest ja enda rollist meeskonnas. Suurem teadlikkus iseendast juhi rollis võimaldas võtta julgemalt vastutust ja asuda oma meeskonda teadlikumalt ning läbimõeldumalt juhtima.

Juhid räägivad oma teadlikkuse kasvust nii:

„Kõige olulisem õppetund oli, et juhist sõltub kõik. Siiamaani mõtlesin endast ikka kui meeskonnaliikmest, kõigiga võrdsest, aga Selge Suund andis mulle väga selge sõnumi, et kõik sõltub juhist ja juhtima peab. Teadlikult. Läbimõeldult. Õppisin tundma potentsiaalseid uusi meeskonnaliikmeid ja sain veelgi paremini tuttavaks juba seniste kaaslastega. Sain hea ülevaate uue valla noortekeskuste hetkeseisust ning mõtestasin enda kui juhi jaoks läbi, kuidas seda tööd võiks uues vallas edasi viia ja juhtida.“ (juht 1)

„Tavajuhtudel on noortekeskus omavalitsuse kõige väiksem hallatav asutus ja suhtumine sellesse on, nagu on – kas võetakse tõsiselt või mitte, las nad toimetavad, ega nad kedagi ei sega – stiilis. Igatahes juhina olen ennast tundnud väiksena, sest kõik muud asutused on suuremad ning tähtsamad. Individuaalcoachingud andsid tohutult enesekindlust, et ma olen ikka tegelikul täiega tegija, olenemata sellest, et asutus on väike. Juhina olen väga palju õigeid ja vajalikke otsuseid teinud, oma töötajaid väärtustan ning hoian ja mis põhiline – olen julgenud vastu võtta väljakutseid ning hindan asutuse pidevad arengut. See on juhi seisukohalt ülioluline, aga ma ei osanud seda oma väiksuses näha. Minu jaoks on märksõna ENESEUSK, ma usun endasse rohkem ja julgen seda ka väljendada.“ (juht 2)

Väljakutse #2: Mida teha kaadri voolavusega?

Terve aasta jooksul 20 meeskonnaga kokku puutudes ja mõju-uuringuks andmeid kogudes tuvastasime, et laias laastus vahetus aasta jooksul välja kõikidest programmis osalenud meeskonnaliikmetest umbes 30%. Juhul, kui see on tavapärane kaadrivoolavuse tõenäosus ka meeskonna sees, võib see olla juhile potentsiaalseks stressiallikaks. Kujuta ette, et oled panustanud pühendunult pool aastat ja jõudnud just sõnastada oma meeskonnaga ühised eesmärgid ning töökokkulepped, kui saad teada, et sinu meeskonda ootab kuu aja pärast ees uus algus – praegune töötaja lahkub ja pead hakkama otsima uut. Seegi ei ole noortevaldkonnas ootamatu sündmus. Valdkonnas tegutseb palju aktiivseid noori inimesi, kes otsivad iseennast ja soovivad uute väljakutsete ilmnemisel võtta vastu parema pakkumise.

Kuidas tegutseda nii, et kaadrivoolavus ei tekitaks liigset stressi?

Lugedes juhtide tagasisidet tekib mõte, et mõnikord on lihtsam muuta vaatenurka kui olukorda. Kui vaatad kaadri voolavusele uue pilguga ja lepid selle kui millegi loomulikuga, võid avastada, et sellest on saanud huvitav olukord:

 „(…) Varem kippusin ma rohkem nägema probleeme, aga samas lükkasin nende lahendamist pidevalt edasi, kuni need vahel hapuks läksid. Nüüd näen ma pigem huvitavaid olukordi, mis viivad edasi ja asun valupunkte kohe lahendama. Olen õppinud paremini nägema asju erinevatest seisukohtadest ja see on muutnud mind palju mõistvamaks ja saan aru, et kõik ei peagi olema sellised nagu mina (…)“ (juht 3)

Kaadrivoolavus ei taksita juhil koondada enda ümber spetsialistide võrgustikku, keda ühendavad isiklik ja tööalane missioon ning huvi noorte ja kogukonna hea käekäigu vastu. See toetab töömotivatsiooni, sest see, mida teed, on tähenduslikum kui töö palga pärast:

„Meie meeskonna jaoks oli suurim kasu teineteise tundma õppimine ja iseendale teadvustamine vallas leiduvatest spetsialistides ning nende pädevustest. Tänu programmis osalemisele julgeme teineteise poole pöörduda, muresid ühiselt lahendada, nõu küsida ning teineteist toetada. Programmi toel kasvasime tugevaks ühtseks tiimiks, leppisime kokku ühtsed tööalused ja panime paika visiooni, kuhu poole püüdleme. Meie meeskond on päris suur ja inimeste liikumine tööturul paratamatu, kuid tunnen, et ükskõik kes tulevikus meie meeskonnaga peaks liituma, tunneb end oodatu ja aktsepteerituna.“ (juht 4)

Väljakutse #3: Milleks konfliktid?

Märkasin, et mitmed juhid kardavad konflikte. Nad püüavad vältida konflikte ja erimeelsusi, arvates, et need on halva juhtimise tunnuseks. Veelgi sagedamini väldivad juhid konflikte, sest ei taha paista halva inimesena.

Tegelikkuses on erimeelsused ja konfliktivalmidus hoopis meeskonnaliikmete kingitus ja tagasiside. Julgus väljendada erimeelsusi on märk hoolivast juhist ja/või piisavalt suurest usaldusest meeskonnas. Juhi poolt loodud avatud ja turvaline õhkkond võimaldab jagada meeskonnaliikmetel ka oma erimeelsusi. 

Mida teha, et tunda end erimeelsuste korral kindlamalt?

Juhtide hinnangul on suureks kergenduseks nii neile endile kui ka meeskonnale see, kui juht panustab avatud suhtlemiskultuuri ja õhkkonna loomisse. Iga meeskonnaliikme kuuldavõtmine on oluline isegi siis, kui kõiki seisukohti pole otsuse tegemisel võimalik arvestada. Erimeelsuste uurimine, konfliktide vastuvõtmine ja lahendusteni juhtimine on üks juhi ülesandeid. Juhi kohustuste täitmine ei tee juhti halvaks inimeseks. 

Juhid jagavad tagasisides oma mõtteid nii:

„Meeskond sai olla üksteise suhtes esimest korda avatud, aus ja otsekohene, avaldada kriitikat, sh ka juhi osade otsuste/tegevuste suhtes, kartmata, et sellest tuleb mingi probleem või ootab ees vallandamine. See muutis meeskonna teadlikuks üksteise tugevustest ja nõrkustest, (saame) omavahel vastavalt sellele ülesandeid jagada.“ (juht 5)

„Kõige tähtsam, et muutusin konkreetsemaks, ei karda enam konflikti ja tean, et on kolm võrdväärset komponenti: juhtimine, meeskond, visioon ja see viib edule.“ (juht 6)

„Sain teada, et vaatamata töö käigus ettetulevatele erimeelsustele on meie meeskond siiski väga ühtne ja kokkuhoidev. Ei teadnudki, et nii tugevalt mind kui juhti toetatakse. :)“ (juht 7)

„Õppisin, kui oluline on töökeskkond hoida avatuna, kus igaüks julgeb väljendada oma arvamust ja mõtteid.  Kasuks tuleb, kui meeskonnas läbi viia rahuloluvestlusi teemadel: Mis meil on olemas, mis teeb meid õnnelikemaks? Milline on meie meeskonna väärtus kogukonnale? Millised on kellegi isikliku elu unistused ja kuidas see töökoht aitab tal oma unistust teostada?  Vahel tuleb kasutada oskust, kuidas töötaja valelt ametikohalt välja juhtida! Mõistsin, et juhi rollis olles tuleb võtta teadlik vastutus, aidates oma meeskonnal voolata ja sekkuda minimaalselt.“ (juht 8)

Need on kolm levinud väljakutset, mida kogesid sellel aastal mitmed „Selge suuna“ programmis osalenud noortevaldkonna juhid. 

Mis on sinu kolm kõige suuremat väljakutset? Kuidas kavatsed need vastu võtta?

Mida iganes sa nendele küsimustele vastad, ma olen kindel, et sinu sees on suur sisemine tarkus, mis juhatab sind kõige sobivama lahenduseni. Kui peaksid vajama selleks coach’i tuge, siis tea, et pakume sulle juba uuel aastal uusi võimalusi. Sellest juba uuel aastal.

Soovin sulle uuel aastal põnevat eneseavastamist ja julgust oma rolli täita.

Suur tänu Hasartmängumaksu Nõukogule, kes rahastas projekti „Selge suund“!

Anne Õuemaa, Eesti ANK projekti „Selge suund“ coach-superviisor

Noorte Tugila spetsialistid "Community Guarantee" õppevisiidil Islandil

29.11- 5.12 2017 toimus Eesti ANK poolt koordineeritud Erasmus+ strateegilise koostööprojekti "Community Guarantee" raames õppevisiit Islandile Reykjaviki, mille raames tutvuti noorsootöö organisatsioonide ja noorte, kes ei õpi ega tööta, tugiteenustega.

Eesti esindusse kuulusid ning blogi kirjutasid tublid Noorte Tugila spetsialistid Lii Vanem (Saaremaa noorte Tugila), Marina Piirisild (Võru noorte Tugila) ja Merilyn Enders (Viljandi noorte Tugila). Eesti ANK poolt osalesid ning panustasid õppevisiidi korraldusse Stiina Kütt ja Ivika Uslov.

Projekti partneriteks on CAI–Conversas Associação Internacional (Portugal), EDUFORMA S.R.L. (Itaalia) ja Samfes, samtök felagsmidstodva a Islandi (Island), õppevisiidile tuli kokku 20 spetsialisti neljast riigist. Üheskoos veedeti sisutihe nädal, kus arutleti riikidevaheliste erinevuste ja sarnasuste üle noorsootöös, õpiti nii teineteiselt kui Islandi praktikatest.  

Esimene õppevisiidi päev viis meid esmalt Hitt Húsið’i noortekeskusesse, mis on multifunktsionaalne keskus, mille ruumides tegutsevad erinevad organisatsioonid ning pakuvad noortele mitmekesiseid võimalusi. Teiste hulgas on teretulnud vaba aega veetma ka puuetega noored, samas majas asub noorteühenduste liidu kontor ja avatud galerii, kus noorkunstnikel on võimalus enda loomingut esitleda.  Esimesel korrusel asub hubane kontserdisaal, keskuses tegeletakse ka noorte tööalase nõustamisega ning toimuvad noortelt noortele koolitused. 

Visiidi teisel päeval tutvustati kohta nimega The Adult Educational Center. Sealseks läbivaks põhimõtteks oli, et inimene õpib kogu elu ja kunagi ei ole õppimiseks liiga hilja. Keskuses oli noortele loodud kaks programmi: The Power of Studying ja The Power of Work.

Mõlemad projektid hõlmavad 16+ noori ning õppimiseks on loodud 30 ja töötamiseks 10 kohta. Õpiprojekt keskendub gümnaasiumihariduse omandamisele, mis on võimalik ka e-õppes, ning kursuste eest tuleb maksta (~6000 Islandi krooni). The Power of Work on mõeldud ainult noortele, kelle elukohaks on Reykjavik. Noortel on võimalus töötada ettevõttes kokku 8-10 nädalat, 3 päeva nädalas või siis 180 tundi 10 nädala jooksul, seega noortel on võimalus otsustada, milline on nende valmisolek tööd teha ja selle järgi tundide sobivust sättida. Programmi rahastus tuleb linnalt, seega ettevõtted ei ole kohustatud noortele ise töötasu maksma. Keskuses toodi välja, et erinevatel põhjustel (nt töötasus, noorte ükskõiksus jne) on siiski aeg-ajalt keeruline programmi gruppe komplekteerida.
Samal päeval külastasime Vinnumala Stofnun keskust, mis toimib sarnaselt Eesti Töötukassale ning pakub täiendavaid võimalusi 18+ noortele, kes on eemale jäänud koolist või tööturult. Nende põhimõtteks on koostöö noorega, et leida sobiv töö või koolitus. Lähtuvalt noore huvist, soovist ja oskustest suunab keskus noore osalema vastavale kursusele. Näiteks toodi lugu näitlejannast, kellele võimaldati tasuta kursus tsirkusekoolis, sest just selles valdkonnas soovis noor edaspidi tegutseda. Keskusese toel läbitavate kursuste hulk ei ole piiratud, lisaks on võimalik saada karjäärinõustamist ja abi cv koostamisel. Noortel on vaja keskusesse minemiseks end registreerida ning teenused on neile tasuta. Põhiliselt keskendutakse suhtlemisoskuse arendamisele, valikute tegemisele ja eesmärgi seadmisele, mis on vajalik töö leidmiseks. Koostööd tehakse mitmete organisatsioonide ja asutustega - üheks partneriks on ka eelmisel päeval külastatud Hitt Húsið.
Rohkem infot vaata Eesti ANK kodulehelt või kontakteeru stiina.kutt@ank.ee.

Kolmandal õppevisiidi tööpäeval tutvusime Hugarafl´i (inglise keeles Mindpower) organisatsiooniga. Hugarafl’i keskusesse on oodatud inimesed, kellel on vaimse tervise häireid. Oodatud on ka nende lähedased. Hugarafl alustas tegevust juunis 2003, mil professionaalid ja tervishoiusüsteemi kasutajad otsustasid rakendada ambitsioonikat ideed toetades vaimse tervise häirega inimesi koheldes neid võrdselt ja jõustades neid. Nad teadvustasid – see millisel viisil suhtled ja toetad inimesi, mõjutab neid kõige rohkem.  Keskuses töötavad psühholoogid ning toimuvad grupitegevused, kunstiteraapia, on võimalus tegeleda arvutigraafikaga, joogaga, käsitööga. Ühe kuu jooksul on 12 000 pöördumist ning 40% pöördujatest on noored vanuses 18-30 eluaastat. Peale esimest kohtumist, algab noore nõustamise ja jõustamise protsess.

Selleks, et saada paremat ülevaadet kuidas nad oma tööd teevad, jagame teiega 26-aastase Fanny lugu. Fanny elas lapsena peres, kus oli pidev vaimne ja füüsiline vägivald ning vanemate jaoks ei olnud lapsed esikohal. 14-aastaselt sai Fanny diagnoosiks skisofreenia. Kümne aasta jooksul sai ta mitmeid kogemusi tervishoiusüsteemis, viibides erinevates asutustes ja haiglates ning käies mitmete psühhiaatrite ja psühholoogide juures. Ta tundis, et tegelikku abi ta kusagilt ei saanud, tervishoiutöötajad tegid oma tööd küll südamega, ent tervishoiusüsteemis tuli lähtuda erinevatest regulatsioonidest ja võimalused “päriselt” toetamiseks olid piiratud.

Fanny mäletab seda päeva, mil tuli Hugarafl´i. Ta seisis pool tundi maja ees ning vaatas seina. Ta mõtles, et tahab elada, aga mitte niimoodi. Ta tarvitas ravimeid, mis muutsid teda tuimaks ning justkui surusid maad ligi. Teda hirmutas mõte taaskord ühest kohast, kus midagi ei ole teistmoodi ja tuleb rääkida otsast peale oma elu- ja haiguslugu. Kui varasemalt pidi ta alati rääkima ka oma diagnoosist, siis Hugarafl’is küsiti tema käest vaid “Mis on sinu huvid, mida sulle meeldib teha?”. Olles hämmingus antud pöördumisest, vastas ta: “Mulle meeldib joonistada”, mispeale sai kutse juba homme tagasi tulla ja liitus grupiga.  

Tänu keskuse tegevusele ja põhimõttele avada sellele kohale oma süda ja lubada osa saada kõigest ümbritsevast, on Fanny tänaseks omandanud magistrikraadi psühholoogias ning toetab nüüd samas organisasioonis noori vaimse tervise küsimustes ning nende iseenda leidmise teel.

Islandi külastuse neljas päev algas pühapäevale kohaselt veidi hiljem - välja minnes oli näha juba natuke valgust ja emotsioonid olid seetōttu hoopis teised. Hommikupoolikul sai iga õppevisiidi osaleja tutvustada enda organisatsiooni ja tausta, et leida teiste programmipartneritega ühisosa ning edasine koostöövōimalus. Kuigi iga organisatsiooni lähenemine NEET noortega tegelemisel on erinev, leidsin nii äratundmisrõõmu kui ka asju, mida tasuks ka Eestis üle võtta. Kadedaks tegi islandlaste koostöö erinevate institutsioonide vahel, kuigi nad ise olid mitmel pool enda suhtes kriitilised. Aga muidugi, alati annab asju veel paremaks teha! Pealelōunane aeg mōōdus Molinni noorteklubis (https://www.facebook.com/molinnungmennahus/), kus käivad koos noored vanuses 16- 26. Esimesena tuleb ära märkida akendest avanev miljonivaade- avanev vaatepilt oli vōrratu! Ja äramärkimist tasub ka kōrvalolev kirik- milline arhitektuur ja kui nutikalt oli kasutatud valgustust kōige selle ilu ja omapära väljatoomisel. Aga tagasi noortekeskuse juurde- suur avar ruum koos multifunktsionaalse mööbliga, mida sai vastavalt vajadusele ümber paigutada. Ning otse loomulikult hästisisustatud kööginurk ning Islandi noortekeskustes ilmselt kohustuslik lava. Islandlased usuvad kunstiteraapiasse, palju tegeletakse kunsti, muusika ja teatriga. Missugune suurepärane väljund noortele, sest omaloodut presenteeritakse ka kogukonnale. Noortekeskus on tulenevalt sihtgrupi vanusest avatud hilisōhtuni. Külastatavuse kohta ōeldi meile, et palju oleneb teoksil olevatest tegevustest. Saime aru, et seal ei tehta suurt numbrit külastajate arvust, sest on tähtis, et ka suuremad noored tunneksid, et on kogukonna jaoks olulised, ning neil on koht, kus koos tegutseda. Noorteklubi ei ole suvel avatud, sest sel ajal pakutakse noortele vōimalust teha kogukonna heaks tööd, ja uskuge vōi mitte, need ei ole ainult heakorratööd, mida noored teevad. Islandlastele on oluline ühiskonna sidusus, proovitakse teha nii, et keegi ei tunneks ennast kōrvalejäetuna. On, mida proovida meilgi järgi teha. Alustuseks kasvōi sellest, et proovida leida erinevatele vanusegruppidele erinevad kooskäimisajad, kuna huvid ja vajadused on ju erinevad. Meeles peab pidama, et iga noor on oluline ja kaks noort on juba grupp. Erinevate kooskäimiskohtadeni erinevatele vanusegruppidele jōuame me kindlasti kunagi ka. Eesti noortekeskused on tegelikult väga tublid, saame kōik endale pai teha! Sellised mujalkäimised annavad aga vōimaluse näha ja kogeda midagi uut, mis annavad pōhjust unistada- ja unistama peab suurelt!

Märkamatult jõudis õppevisiidi nädal lõpule, viimasel päeval oli võimalus veel mõni koht üle kaeda ning aeg pika, mitmekülgse ja infoküllase nädala kokku võtmiseks. Tavapäraselt vaatas hommikul aknast välja piiludes vastu suur särav kuu, nagu igal hommikul, sest päevapikkust Islandi talvisel perioodil on vaid neli tundi. Viimast päeva rikastas põnev tuur Fjölsmiðjan keskuses, mis on suunatud noortele, kes mingil põhjusel haridus- ja tööelus ei osale, enamik neist koolist väljalangenud noored. 1500 ruutmeetrises hoones leidub justkui kõike: käsitöökoda, tehnikakoda (arvutite, kodutehnika jms parandamine), autopesula, õppeköök/-restoran, puidutöökoda, muusikaruumid jne. Tegevused on suunatud kõikidele noortele, olenemata nende oskustest, haridustasemest jne. Kui on vaja, õpetatakse noort lugema ja kirjutama, noorel on annet tehnika valdkonnas, suunatakse ta tehnikakotta jne. Keskuses pakutavad võimalused ja nendes osalevad noored panustavad kogukonna heaks, sest meisterdatud esemed või parandatud tehnika pannakse müüki või antakse mõnele organisatsioonile kasutamiseks.

Kui Islandi elanikkond tundub esmapilgul väike, vaid 344 107, siis Reykjaviki territoorium on päris suur ning sõitmist ühest noorsootöö asutusest teise on omajagu. Päeva teises pooles külastasime Samfese organisatsiooni, mida võib kirjeldada kui noortekeskuste katuseorganisatsiooni. Oma põhifookuse on nad suunanud suurte, üleriigiliste noorsootöö sündmuste korraldamisesse (festivalid jne).

Parimad praktikad ja Islandi noorsootöö võimalustega tutvutud, jagasid osalejad oma emotsioone ja parimaid kogetud hetki. Lisaks tööalastele teadmistele ja kontaktidele, omandati infot Islandi kultuuri, traditsioonide ja kohalike atraktsioonide kohta (Blue Lagoon, Islandi omapärane jõulutraditsioon jne) ja loomulikult imetleti virmaliste helendavat mängu. Strateegilise koostööprojekti esimene õppevisiit on möödas, aga ees on järgmised tegevused ja kohtumised ning sisukad kodused ülesanded.

Juba 2018. aasta jaanuari teises pooles võõrustab Eesti ANK projektipartereid ja spetsialiste Islandilt, Portugalist ja Itaaliast Eestis, et ikka ja jälle jagada oma kodumaa parimaid praktikaid, esitleda programme ja külastada erinevaid organisatsioone.

Nähtust ja kogetust Eestis kuulete juba jaanuaris 2018!

Projekti toetab SA Archimedese noorteagentuur Erasmus+ programmist.

EVS? Just do it!

Tere!

Olen Laura. Mina veetsin oma aasta olles vabatahtlik Tsehhi vabariigis, linnas nimega Náchod eelmisest septembrist käesolevani. See, kuidas ma sinna projekti sattusin juhtus päris ootamatult, nagu enamus asju mu elus. Annika, kes oli samas kohas paar aastat varem vabatahtlik olnud tutvustas mulle programmi ning paar nädalat hiljem olin juba sealsete 2016/2017 aasta vabatahtlike nimekirjas.
 
Minu igapäevane töö toimus väikses algkoolis aidates õpetajatel tunde läbi viia ja õpetamiseks huvitavamaid tegevusi leida. Teine suur osa tööst toimus noortekeskuses ning läbi selle korraldasime lastele ja noortele ning vahel ka kogu linnarahvale erinevaid üritusi. Minu EVT juures alguses kõige meeldivam oli ilmselt see, et ma polnud seal üksi. Me olime 20 liikmeline vabatahtlike grupp, kes kõik on täpselt sama segaduses nagu sa ise ning ega tegelikult pole karta midagi, kes aru ei saa, seletatakse kasvõi 10 korda üle, aga lõpuks hakkad mõistma, kuidas midagi toimib. Ning isegi kui oled oma organisatsioonis üksi tehakse teiste vabatahtlikega tutvumine väga lihtsaks näiteks on-arrival treeningutega, kus kohtud teistega, kes umbes samal perioodil samasse riiki on sattunud.

Muidugi ei tähenda vabatahtlikuks olemine ainult töö tegemist ja ette öeldud üritustel ning treeningutel käimist. Näiteks on see ideaalne võimalus reisimiseks, kuna kõik ümberringi on uus ja huvitav. Mina isiklikult külastasin selle ühe aasta jooksul 12 riiki euroopas, millest 9s polnud ma varem käinud.

Minupoolne soovitus kõigile, kes on kunagi mõelnud, et tahaks ise ka vabatahtlikuks minna, aga miski hoiab tagasi, siis… lase sellest miskist lahti ja just do it.

 

Isegi kui ma oma teenistuse käigus vahel mõtlesin, et oleksin pidanud oma projekti paremini valima ja mõnel päeval ei olnud tuju mitte millegi jaoks ennast voodist välja ajada, siis kõigest sellest hoolimata on Euroopa vabatahtlikuks olemine andnud mulle nii palju uusi kogemusi, tutvusi, saavutusi, olen ise ennast paremini tundma õppinud. Isegi nüüd, peale teenistuse lõppu soovin end siduda vabatahtliku eluga ning igal võimalusel nende tegemistes kaasa lüüa.

Laura Laane tegi Euroopa Vabatahtlikku Teenistust organisatsioonis SVC Déčko Náchod projekti "Volunteers nest" raames perioodil 01.09.2016-31.08.2017. Laura saatev organisatsioon oli Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendus.

Laura EVT kogemustest ja tegemistest saab rohkem lugeda blogist: https://laanelauraseiklused.wordpress.com/

Varjatud eluoskuste õppekava

Heidi Paabort, Eesti ANK tegev- ja tugimeetme Noorte Tugila juht

ERR arvamuslugu, 07.06.2017

Originaal on leitav siit. 

Mõni aeg tagasi räägiti meedias tuhandetest noortest, kes ei tööta ega õpi. Toetusprogramm Noorte Tugila analüüsis oma 1,5-aastase tegevuse põhjal, miks paljud Eesti noored on tööst või haridusteelt kõrvale jäänud. Selgus, et üks põhjustest on sotsiaalsete oskuste puudumine, kirjutab noortegarantii tugimeetme Noorte Tugila juht Heidi Paabort.

Meie eesmärk oli selgitada tõrjutud noore koondportree, saada teada, kes on see 15-26-aastane noormees või tütarlaps, kes ei tööta ega õpi; kus ta elab ja millistel põhjustel on ta sellisesse olukorda sattunud? 2015. aasta novembris alustanud Noorte Tugila riiklik programm on juba aidanud enam kui kaht tuhandet noort. Seda kinnitavad andmed Tugila logiraamatu põhjal tehtud analüüsist: selgus, et töölesaamine on noorte jaoks osutunud eeldatust lihtsamaks.

Nendest noormeestest, kes seadsid endale programmiga liitudes eesmärgiks saada tööle, on täitnud selle 71 protsenti, tütarlastest 86 protsenti. Neist, kes püstitasid endale programmi alguses eesmärgi jätkata õpinguid, on eesmärgini jõudnud (jõudmas) tütarlastest 60 protsenti ja noormeestest 54 protsenti, kusjuures paljud noored veel ootavad valitud kooli algust. 

Tööturult või haridusest eemale jäänud noore koondportree

Programmis osalevate noorte keskmine vanus on 20,1 aastat. 37 protsenti on 18-aastaseid ja nooremaid, 24-aastased ja vanemad moodustavad 15 protsenti. Seega on ligikaudu pool programmis osalevatest noortest 19-23-aastased. Noormehed on keskmiselt natuke nooremad kui tütarlapsed, vastavalt 19,8 ja 20,6 eluaastat.

Kui tütarlaste jaotus vanusrühmade lõikes on ühtlasem, siis noormeeste puhul on selge trend, et nooremas eas on tõrjutud seisu jäänuid, st programmist abi otsinuid rohkem. Maakondade lõikes programmis osalevate noorte soolist ja vanuselist jaotust uurides ilmnes, et kõigis maakondades peale Hiiumaa, Lääne-Virumaa, Tartumaa ja Jõgevamaa, on noormehi rohkem kui neidusid. 

Raport näitas, et meie programmis osalenud noortest, kellel on märge hariduse kohta, on 30 protsenti alg- või põhiharidusega, 10 protsenti üldharidusega, 13 protsenti kutseharidusega. Kõrgharidus on 4 protsendil noortest. Hetkel õppijaid on 3 protsenti ning nendest suurem osa omandab põhiharidust. Logiraamatusse kantud noortest 22 protsendi puhul on märgitud, et neil on lõpetamata haridus.

Miks on ikkagi paljud Eesti noored jäänud tööturult või koolist kõrvale, mis neid on siiani takistanud? Peamine riskitegur nii noormeeste kui ka neidude puhul on lõpetamata haridus, millele järgneb päritolu maapiirkonnast.

Mitteobjektiivsetest põhjustest hakkas silma üks oluline aspekt, mida paljudes Euroopa riikides ei ole tabatud – noorte kehvavõitu sotsiaalsed oskused. Need hõlmavad oskusi ennast motiveerida, eesmärke seada, suhelda erinevates olukordades, sh kriisiolukorras; oskust ja suutlikkust teha koostööd, töötada meeskonnana, omada empaatiavõimet, näha tervikpilti, oma tegevuste mõju tulevikuks jne.

Mida me siis saame ära teha noorte ja ka täiskasvanute, sh lapsevanemate sotsiaalsete oskuste parandamiseks? Kuidas eluks vajalikke oskusi täiendada? Kahjuks puuduvad paljud need oskused meie tänapäeva kesk- ja vanemaealistelgi.

Võib-olla on kogu konks selles, et olenemata meie igapäevasest retoorikast – märkame, hoolime, teeme koos jne – ei tunneta paljud inimesed enam kogukondade sidusust, juuri. Ei tunta end olevat osa ühiskonnast, puudub ühine eesmärk. Kõik on taandunud individuaalsusele ja loteriile, kuhu oled juhtunud sündima või millised on sinule pere poolt pärandatud hoiakud. Eesti on justkui kihistunud. 

Marju Lauristin rääkis 18. aprillil Vikerraadios Eesti ühiskonnarühmade süvenevast eristumisest viimase 15 aasta jooksul. Kaks või rohkem Eestit eksisteerib edasi. Kui taasiseseisvuse järel oli eestlastel tunne, et kõik on ees, et igaüks võib ühiskonnas mööda redelit ülespoole ronida, siis nüüd inimesed seda enam ei tunne, vaid näevad, et nad ei pääse oma maailmast välja.

Eriti suured erinevused on maa- ja linnaelanike majanduslike võimaluste ja kihistumise vahel. Maailm on tehnoloogia tõttu muutunud, ühe hetkega saab internetist info kätte, oma elu korraldada, lennata samal päeval teisele poole maakera. Samal ajal on teised, kellest lähevad need muutused ja võimalused (ka majanduslikel põhjustel) mööda. Eesti on justkui e-riik, aga uuringu järgi elab siin palju inimesi, kes tunnevad end tehnoloogiamaailmas väga võõrastena.

Tuleb tõdeda, et samasugune kihistumist on näha ka noortest, kes ei õpi ega tööta.

Sotsiaalseid oskusi ei saada vaid kodus ja koolis, need oskused tekivad igapäevaelu elades. On oluline mõista, et täna saab noor tegutseda oma piirkonna võimaluste toel ja teha valikuid ainult selle piires, mis teda ümbritsev kogukond pakub. Kui kogukond ei taga arendavat keskkonda, ei pruugi noorel olla võimalust õpitut rakendada või päriseluga seostada, sest seosed koolist saadud teooria ja vajalike eluoskuste praktikasse viimise vahel puuduvad.

Millised võiksid olla lahendused?

Kindlasti tuleks jätkata ja toetada veel enam juba täna kasutusel olevaid vanemlusprogramme (sealhulgas on sihtgrupp ka noored ise). Kindlalt tuleb hoida uuenduslikes koolides juba rakendatud põhimõtet, mis on tavaks ka Põhjamaade koolides: et iga kooli- või huviala programmi juurde kuulub meeskonnatöö tegemise nõue; võimaldatakse ise väljakutsetele lahendusi leida, eksperimenteerida, argumenteerida, osaleda kogukonda mõjutavates projektides.

Segunemas on formaal, mitte- ja informaalne õpe. Hea meel on selle üle, et järjest enam kaardistatakse nii riigi kui ka kohalikul tasandil, millised rollid on erinevatel inimestega töötavatel asutustel ja nende kollektiivset intelligentsust ära kasutades luuakse lisaväärtusi, mis omakorda võimendavad meie oskusi igapäevast elu kvaliteetsemalt veeta. Olgu selleks siis haridus-, mälu-, tööhõive- või noorsootööasutuste koostöö. 

Erinevate õppevormide segunemine annab ühiskonnale selge signaali, et igal õppevormil on väärtus. Lisaks teadmiste saamisele koolis, koolitustel või programmides tekib õppevormide segunemise toel „varjatud eluoskuste õppekava“, mis omakorda loob soodsa pinnase elukestvaks õppeks ka tulevikus.

Kuidas ühendada pere- ja tööelu ehk üks päev noorte eestkostja elust

Jõgeva maakonna leht Vooremaa uuris, kuidas ühendada pere- ja tööelu ehk, milline on üks päev noorte eestkostja elust?  Mida teeb üks ühenduse juht, millest tema tööpäevad tegelikult koosnevad, olles hariduse-noorsootöö-sotsiaaltöö eesliinil. 

Autor: Helve Laas/ Vooremaa, 20.mai 2017

Eesti ANKi juht Heidi Paabort elab Põltsamaal. Tema töökoht on Eesti, võiks isegi öelda Euroopa. Iga päev naine ringi liikumas ei ole, sest see poleks võimalik – Põltsamaal on tal kodu ja neli last. Kaugtöö võimaldab tal oma tööasjadega ka kodunt hõlpsasti hakkama saada, kuid tihti tuleb ka pealinnas käik ette võtta.

Sõiduajal saab töötada

Eesti noortekeskuste esindusühenduses Eesti ANKis on Heidi Paabortil kaks rolli – üks on jälgida noortekeskuste töö nn suurt pilti ja teine Noortegarantii alameetme Noorte Tugila juhtimine. “Minu päevad kujunevad sageli nii, et väga palju tuleb teha kulisside tagust tööd, mis pole nähtav, palju tuleb kohtuda erinevate inimestega erinevatest valdkondadest. Noorte Tugila raames tuleb kohtuda nii sotsiaaltöö,- hariduse ja noorsootöö valdkonna esindajatega. Lisaks teiste seotud ministeeriumite haldusalad.”

Sellel päeval, millest Heidi lähemalt rääkis, tõusis ta 6.30, et ennast korda seada. “45 minutit kulub selleks, et keskenduda ainult oma lastele. Mul on neli tütart ja nad tuleb kooli saata. Päris keeruline on suurt organisatsiooni juhtida mitte pealinnast. Mul on vaja liikuda, kuid suur osa liinibusse Tallinna-Tartu maanteel enam Põltsamaad ei läbi. Mul pole midagi selle vastu, et minna Puhu-Risti, kuid seal pole bussiootepaviljoni, ja sinna jõudmine ei ole turvaline. Ilmastikuolud on Eestis nagu nad on, see tähendab, et kui ma lähen kohtumistele, kus tuleb olla viisakalt riides ja kuhu vihmajopega minna ei saa, siis see tekitab tuska. Sõidan kaks-kolm korda nädalas kuhugi.

Mul pole autojuhilubasid. Aga isegi kui mul oleksid juhiload, siis sõidaksin vähe. Bussis saan töötada, autot juhtides mitte. Niiviisi kaotaksin neli-viis tundi oma tööpäevast. Hommikuti loen oma meile, need küsimused, mis ei ole väga kiired, märgin linnukestega, kõik see, mis tuleks kohe vastata, tuleb ka kohe vastata. Tavaliselt loon ka nimekirja asjadest, miss el päeval peab valmis saama. Meie organisatsionis on üheksa inimest. See tähendab, et teemad, mis minu lauale tulevad, on väga erinevad. Kuna kõik minu tiimis töövad kodukontoris paindliku graafikuga võib päev venida väga pikaks sest mõnele meeldib töötada hommikul ja teisele õhtul.”

Sel päeval oli laual Eesti ANK ja Briti Nõukogu ühisprojekti “PickUp- Briti Eri” aruanne. Selleks tuli koguda vastuseid  ja infot saada 17-lt noortegrupilt ning kogu statistika analüüsida. Lisaks veel kogu aruanne inglise keelde tõlkida. Kuna aruande algandmete kogumiseks on loodud elektroonilised süsteemid, läheb selle analüüsiga kiirelt. Kõik sõltub eeltööst. “Briti Nõukogu kaudu käisin veebruaris Berliinis. Seoses Brexitiga peetakse erinevaid kohtumisi Suurbritannia ja Euroopa Liidu esindajate vahel. Berliinis arutati, kuidas koostöö võiks jätkuda ja millest me jääksime puudust tundma, kui koostöö ei jätku. Mina esindasin Eestit. Oli huvitav kogemus.”

Kuidas aidata omavalitsusi

Noorte tugila toimetab 143 omavalitsuses ja selles on 45 tegijat. Et saada kokku aruanded, on loodud logiraamatu süsteem. “Praegu portreteerime, kes on need 2000 noort, kes on jõudnud 31.12.2017 seisuga üleriigilisse programmi. Suhtlesin sel päeval ka ka uurijatega, kes neid aruandeid koostavad, küsisin, kas lahendused, mis välja pakutakse, võiksid olla mõistlikud ja millest nende järeldused tulevad. Me peame tajuma sedagi, mida linna- või vallavalitsus saaks teha ennetavalt. Võib-olla tuleks enam suunata raha lapsevanemate koolitamisele, mida Põltsamaa keskuses teevad näiteks Maire Püss ja Karmen Maikalu ühe siseturvalisusega projekti raames.”

Paljude fondide rahastused hakkavad lõppema, tuleb mõelda, mida võtta ja mida jätta, peame juba täna säästlikult majandama. Üks osa Heidi tööst seisnebki selles, et oleks koht, kus noortega tegeleda ja probleeme lahendada, et oleksid inimesed, kes seda teevad. Pean oluliseks investeerida inimestesse.

"Käisime aprillis sotsiaalministeeriumiga Hamburgis, et õppida, kuidas Saksamaal sarnaseid juhtumeid lahendatakse. Kui näiteks Jõgeva või Põltsamaa KOVid saavad teada, et neil on näiteks sada noort, kes ei õpi ega tööta, mida nende andmetega teha, kuidas nende noortega edasi töötada. Mida saab sellest õppida KOV ise?

Kõik pole lihtsalt selleks, et käia ja näha, vaid saada kätte n-ö suur pilt ja näha, mida peaks tegema kohalik omavalitsus, mida noortekeskus, et noortel oleks parem ja et nad oleksid toetatud, mida saab teha haridusministeeerium, mida teised ministeeriumid ja mida katusorganisatsioonid seal vahel. Küsimus ei ole selles, et, meie arvame, et meie teame, kuidas noor peab elama, tahame, et meil on avatud ühiskond/keskkond, kus noor soovi korral saab alati uksest sisse astuda ja häbenamata tuge küsida.”

Iga märkamine aitab luua sidet

Viimaste aastatega on Eesti ANKi kaudu Jõgevamaale tulnud umbes 100 000 eurot, see on väga suur raha. Seda võetakse paraku iseenesestmõistetavalt, kuid ükski teine valdkond peale noorsootöö ei pea nii palju lisaraha otsima. Selle kaudu on noored saanud osa uutest huvitegevustest, projektidest, laagritest, lükatud käima mobiilne noorsootöö ja Noorte Tugila programm. Seda ei olegi nii vähe.

“Tallinnas oli mul sellel päeval mitu kohtumist. Korraldan novembris rahvusvahelist konverentsi teemal “Kogukonnagarantii“, mis on üks kaheksast vabaühenduste korraldatavast konverentsidest Eesti Euroopa Nõukogu eesistumise programmi raames. See on Eesti ANKile auasi. Kõik, mis me Eestis teeme, jõuab riigikantselei toel ka teistesse Euroliidu liikmesriikidesse ehk see on Eestile ja Eesti noortekeskustele võimalus. Oleme teistele riikidele loodetavasti heaks eeskujuks,” lisas Heidi.

Pärast kohtus naine Rootsi ühenduse Norden poolt koordineeritava “School to Work” esindajatega. “Enne konverentsi korraldame töötoa, kus arutame häid näiteid, kuidas riik suunab ühiskonna kitsaskohtade lahendamisel ressursid vabaühendustele. See tähendab, et kui riigis on tekkinud probleem, siis ei lahenda seda automaatselt oma allasutuste kaudu, vaid suunatakse vajadusel ekspertiisi omavatele vabaühendustele. Mind huvitas sellel kohtumisel, millised on rootslaste kogemused. Ühine inforuum aitab ja õppimist üksteiselt ei maksaks alahinnata. Siin pole vahet, kas räägime Rootsist, Küprosest, Maltast või Eestist, igal pool, kui töötad noorega, kes ei õpi ega tööta, peaksime lähtuma samadest tööpõhimõtetest ja  töötajal olema sarnased kompetentsid. Koolitused võiksid toimuda koos, nii saaks kõige paremini üksteiselt õppida ja saaksime üksteiselt tuge.”

Pärast neid kohtumisi hakkas Heidi koju sõitma. “Bussis vastas ta meilidele. “Praegu koolitame noorsootöötajaid noorteinfo vahendamise teemadel. See tähendab, et kuidas märgata, et noor vajab infot, kust infot leida, kuidas teda juhendada. Sellel päeval oli esimene noortejuhtide koolitus ja ma sain tagasisidet, kuidas läks ning mida oleks veel vaja teha, et noorel oleks noortekeskuses või koolis huvijuhiga või raamatukokku minnes arusaam, et tal on õigus küsida. Tänapäeva hirm on, et Google on juba teine noorsootöötaja, paned aga märksõnad sisse ja info tuleb. Küsimus on, kuidas noored oskavad internetist saadud andmeid eristada, st mis on õige, mis vale, kuidas nad seda tõlgendavad või loovad konteksti, et see, mis nad sealt leiavad, ei töötaks vastu. Seetõttu on noorteinfo vahendamine väga oluline. See on noortekeskuste igapäevane töö ja Eesti ANKi liikmed peaksid muutuma aina kompetentsemaks, selle võrra tõuseb kogu noortevaldkonna väärtus.”

Tagasi koju jõudis Heidi kella 19 ajal. Oli põnev ja tulevikku vaatav päev!