Kolm väljakutset noortevaldkonna juhtidele

Coach’i aastalõpu mõtisklus

Kohe-kohe on aasta läbi saamas. Istun, vanaema lambavillasest lõngast kootud soojad sokid jalas, ja vaatan tagasi olnud aastale.

Mul on olnud erakordne privileeg töötada sellel aastal projektis „Selge suund“ coach-superviisorina. Olen kohtunud meeskonna coaching’u programmi raames 20 noortevaldkonna juhi ja meeskonnaga. Olen toetanud haldusreformi tulemusel loodavate uute meeskondade sündimist ja juba tegutsenud meeskondade kasvamist. Sündimine ja kasvamine on alati seotud väljakutsete ja ebamugavusega. See on pidev muutumise protsess, mis juhib inimese, grupi või meeskonna mugavustsoonist välja. Sinna, kus asuvad lisaks ohtudele uued võimalused ja areng.

Loen programmis „Selge suund“ osalenud juhtide väärtustavat tagasisidet ja mõtlen, mis on minu kõige olulisemad sõnumid noortevaldkonna juhtidele täna, kui olen rikkam aastase meeskondade coach’imise kogemuse võrra.

Juhtide tagasisidet lugedes pole kahtlust, et coaching ehk juhi ja meeskonna treening on end kuhjaga ära tasunud. See on olnud protsess, mis on võimaldanud meeskondadel tekkida, ühtsemaks muutuda ja juhtidel juhiks kasvada.

Jättes coaching’u programmi üldise kasu hetkel mõnevõrra tagaplaanile, tahaksin kirjutada lähemalt hoopis kolmest väljakutsest, mis tunduvad kirjeldavat noortevaldkonna meeskondi laiemalt. Need on väljakutsed, mis mõjutavad meeskonna tervislikku seisundit ja toimimist.

Sageli osutuvad need väljakutsed parajateks pähkliteks, mille koore sees on maitsev tuum. Kuidas jõuda aga tuumani ja nautida selle hõrku maitset koos meeskonnaga enne, kui juhina läbi põled?

Võimalusi väljakutsete vastuvõtmiseks otsin programmis osalenud juhtide edulugudest ja tagasisidest ning jagan neid sinuga programmis osalenud kolleege tsiteerides.

  

Väljakutse #1: Kes juhib?

Selle aasta lõpuks on kasvanud minus selge veendumus, et julgelt 30-40% meeskonna heaolust, tõhususest ja õnnest on ainuisikuliselt juhi kätes. Vaid juhil on oma positsioonist tulenevalt õigus ja vastutus meeskonda juhtida. See õigus ja vastutus on ainult juhil isegi juhul, kui juht tunneb, et meeskonnas on keegi, kes on juhtimises kogenum. Noortevaldkonna juhid on üldjuhul endised suurepärased noorsootöötajad ja spetsialistid, kes on saanud juhiks olude sunnil või uute võimaluste avanedes.

Kuidas saada juhiks, kui eelnevaid juhtimiskogemusi, vastavaid teadmisi ja oskusi napib?

Kõik programmis osalenud juhid kinnitasid, et koostöös coach’iga said nad kuue kuu kuni aasta jooksul teadlikumaks iseenda tugevustest, õppimiskohtadest ja enda rollist meeskonnas. Suurem teadlikkus iseendast juhi rollis võimaldas võtta julgemalt vastutust ja asuda oma meeskonda teadlikumalt ning läbimõeldumalt juhtima.

Juhid räägivad oma teadlikkuse kasvust nii:

„Kõige olulisem õppetund oli, et juhist sõltub kõik. Siiamaani mõtlesin endast ikka kui meeskonnaliikmest, kõigiga võrdsest, aga Selge Suund andis mulle väga selge sõnumi, et kõik sõltub juhist ja juhtima peab. Teadlikult. Läbimõeldult. Õppisin tundma potentsiaalseid uusi meeskonnaliikmeid ja sain veelgi paremini tuttavaks juba seniste kaaslastega. Sain hea ülevaate uue valla noortekeskuste hetkeseisust ning mõtestasin enda kui juhi jaoks läbi, kuidas seda tööd võiks uues vallas edasi viia ja juhtida.“ (juht 1)

„Tavajuhtudel on noortekeskus omavalitsuse kõige väiksem hallatav asutus ja suhtumine sellesse on, nagu on – kas võetakse tõsiselt või mitte, las nad toimetavad, ega nad kedagi ei sega – stiilis. Igatahes juhina olen ennast tundnud väiksena, sest kõik muud asutused on suuremad ning tähtsamad. Individuaalcoachingud andsid tohutult enesekindlust, et ma olen ikka tegelikul täiega tegija, olenemata sellest, et asutus on väike. Juhina olen väga palju õigeid ja vajalikke otsuseid teinud, oma töötajaid väärtustan ning hoian ja mis põhiline – olen julgenud vastu võtta väljakutseid ning hindan asutuse pidevad arengut. See on juhi seisukohalt ülioluline, aga ma ei osanud seda oma väiksuses näha. Minu jaoks on märksõna ENESEUSK, ma usun endasse rohkem ja julgen seda ka väljendada.“ (juht 2)

Väljakutse #2: Mida teha kaadri voolavusega?

Terve aasta jooksul 20 meeskonnaga kokku puutudes ja mõju-uuringuks andmeid kogudes tuvastasime, et laias laastus vahetus aasta jooksul välja kõikidest programmis osalenud meeskonnaliikmetest umbes 30%. Juhul, kui see on tavapärane kaadrivoolavuse tõenäosus ka meeskonna sees, võib see olla juhile potentsiaalseks stressiallikaks. Kujuta ette, et oled panustanud pühendunult pool aastat ja jõudnud just sõnastada oma meeskonnaga ühised eesmärgid ning töökokkulepped, kui saad teada, et sinu meeskonda ootab kuu aja pärast ees uus algus – praegune töötaja lahkub ja pead hakkama otsima uut. Seegi ei ole noortevaldkonnas ootamatu sündmus. Valdkonnas tegutseb palju aktiivseid noori inimesi, kes otsivad iseennast ja soovivad uute väljakutsete ilmnemisel võtta vastu parema pakkumise.

Kuidas tegutseda nii, et kaadrivoolavus ei tekitaks liigset stressi?

Lugedes juhtide tagasisidet tekib mõte, et mõnikord on lihtsam muuta vaatenurka kui olukorda. Kui vaatad kaadri voolavusele uue pilguga ja lepid selle kui millegi loomulikuga, võid avastada, et sellest on saanud huvitav olukord:

 „(…) Varem kippusin ma rohkem nägema probleeme, aga samas lükkasin nende lahendamist pidevalt edasi, kuni need vahel hapuks läksid. Nüüd näen ma pigem huvitavaid olukordi, mis viivad edasi ja asun valupunkte kohe lahendama. Olen õppinud paremini nägema asju erinevatest seisukohtadest ja see on muutnud mind palju mõistvamaks ja saan aru, et kõik ei peagi olema sellised nagu mina (…)“ (juht 3)

Kaadrivoolavus ei taksita juhil koondada enda ümber spetsialistide võrgustikku, keda ühendavad isiklik ja tööalane missioon ning huvi noorte ja kogukonna hea käekäigu vastu. See toetab töömotivatsiooni, sest see, mida teed, on tähenduslikum kui töö palga pärast:

„Meie meeskonna jaoks oli suurim kasu teineteise tundma õppimine ja iseendale teadvustamine vallas leiduvatest spetsialistides ning nende pädevustest. Tänu programmis osalemisele julgeme teineteise poole pöörduda, muresid ühiselt lahendada, nõu küsida ning teineteist toetada. Programmi toel kasvasime tugevaks ühtseks tiimiks, leppisime kokku ühtsed tööalused ja panime paika visiooni, kuhu poole püüdleme. Meie meeskond on päris suur ja inimeste liikumine tööturul paratamatu, kuid tunnen, et ükskõik kes tulevikus meie meeskonnaga peaks liituma, tunneb end oodatu ja aktsepteerituna.“ (juht 4)

Väljakutse #3: Milleks konfliktid?

Märkasin, et mitmed juhid kardavad konflikte. Nad püüavad vältida konflikte ja erimeelsusi, arvates, et need on halva juhtimise tunnuseks. Veelgi sagedamini väldivad juhid konflikte, sest ei taha paista halva inimesena.

Tegelikkuses on erimeelsused ja konfliktivalmidus hoopis meeskonnaliikmete kingitus ja tagasiside. Julgus väljendada erimeelsusi on märk hoolivast juhist ja/või piisavalt suurest usaldusest meeskonnas. Juhi poolt loodud avatud ja turvaline õhkkond võimaldab jagada meeskonnaliikmetel ka oma erimeelsusi. 

Mida teha, et tunda end erimeelsuste korral kindlamalt?

Juhtide hinnangul on suureks kergenduseks nii neile endile kui ka meeskonnale see, kui juht panustab avatud suhtlemiskultuuri ja õhkkonna loomisse. Iga meeskonnaliikme kuuldavõtmine on oluline isegi siis, kui kõiki seisukohti pole otsuse tegemisel võimalik arvestada. Erimeelsuste uurimine, konfliktide vastuvõtmine ja lahendusteni juhtimine on üks juhi ülesandeid. Juhi kohustuste täitmine ei tee juhti halvaks inimeseks. 

Juhid jagavad tagasisides oma mõtteid nii:

„Meeskond sai olla üksteise suhtes esimest korda avatud, aus ja otsekohene, avaldada kriitikat, sh ka juhi osade otsuste/tegevuste suhtes, kartmata, et sellest tuleb mingi probleem või ootab ees vallandamine. See muutis meeskonna teadlikuks üksteise tugevustest ja nõrkustest, (saame) omavahel vastavalt sellele ülesandeid jagada.“ (juht 5)

„Kõige tähtsam, et muutusin konkreetsemaks, ei karda enam konflikti ja tean, et on kolm võrdväärset komponenti: juhtimine, meeskond, visioon ja see viib edule.“ (juht 6)

„Sain teada, et vaatamata töö käigus ettetulevatele erimeelsustele on meie meeskond siiski väga ühtne ja kokkuhoidev. Ei teadnudki, et nii tugevalt mind kui juhti toetatakse. :)“ (juht 7)

„Õppisin, kui oluline on töökeskkond hoida avatuna, kus igaüks julgeb väljendada oma arvamust ja mõtteid.  Kasuks tuleb, kui meeskonnas läbi viia rahuloluvestlusi teemadel: Mis meil on olemas, mis teeb meid õnnelikemaks? Milline on meie meeskonna väärtus kogukonnale? Millised on kellegi isikliku elu unistused ja kuidas see töökoht aitab tal oma unistust teostada?  Vahel tuleb kasutada oskust, kuidas töötaja valelt ametikohalt välja juhtida! Mõistsin, et juhi rollis olles tuleb võtta teadlik vastutus, aidates oma meeskonnal voolata ja sekkuda minimaalselt.“ (juht 8)

Need on kolm levinud väljakutset, mida kogesid sellel aastal mitmed „Selge suuna“ programmis osalenud noortevaldkonna juhid. 

Mis on sinu kolm kõige suuremat väljakutset? Kuidas kavatsed need vastu võtta?

Mida iganes sa nendele küsimustele vastad, ma olen kindel, et sinu sees on suur sisemine tarkus, mis juhatab sind kõige sobivama lahenduseni. Kui peaksid vajama selleks coach’i tuge, siis tea, et pakume sulle juba uuel aastal uusi võimalusi. Sellest juba uuel aastal.

Soovin sulle uuel aastal põnevat eneseavastamist ja julgust oma rolli täita.

Suur tänu Hasartmängumaksu Nõukogule, kes rahastas projekti „Selge suund“!

Anne Õuemaa, Eesti ANK projekti „Selge suund“ coach-superviisor

Noorte Tugila spetsialistid "Community Guarantee" õppevisiidil Islandil

29.11- 5.12 2017 toimus Eesti ANK poolt koordineeritud Erasmus+ strateegilise koostööprojekti "Community Guarantee" raames õppevisiit Islandile Reykjaviki, mille raames tutvuti noorsootöö organisatsioonide ja noorte, kes ei õpi ega tööta, tugiteenustega.

Eesti esindusse kuulusid ning blogi kirjutasid tublid Noorte Tugila spetsialistid Lii Vanem (Saaremaa noorte Tugila), Marina Piirisild (Võru noorte Tugila) ja Merilyn Enders (Viljandi noorte Tugila). Eesti ANK poolt osalesid ning panustasid õppevisiidi korraldusse Stiina Kütt ja Ivika Uslov.

Projekti partneriteks on CAI–Conversas Associação Internacional (Portugal), EDUFORMA S.R.L. (Itaalia) ja Samfes, samtök felagsmidstodva a Islandi (Island), õppevisiidile tuli kokku 20 spetsialisti neljast riigist. Üheskoos veedeti sisutihe nädal, kus arutleti riikidevaheliste erinevuste ja sarnasuste üle noorsootöös, õpiti nii teineteiselt kui Islandi praktikatest.  

Esimene õppevisiidi päev viis meid esmalt Hitt Húsið’i noortekeskusesse, mis on multifunktsionaalne keskus, mille ruumides tegutsevad erinevad organisatsioonid ning pakuvad noortele mitmekesiseid võimalusi. Teiste hulgas on teretulnud vaba aega veetma ka puuetega noored, samas majas asub noorteühenduste liidu kontor ja avatud galerii, kus noorkunstnikel on võimalus enda loomingut esitleda.  Esimesel korrusel asub hubane kontserdisaal, keskuses tegeletakse ka noorte tööalase nõustamisega ning toimuvad noortelt noortele koolitused. 

Visiidi teisel päeval tutvustati kohta nimega The Adult Educational Center. Sealseks läbivaks põhimõtteks oli, et inimene õpib kogu elu ja kunagi ei ole õppimiseks liiga hilja. Keskuses oli noortele loodud kaks programmi: The Power of Studying ja The Power of Work.

Mõlemad projektid hõlmavad 16+ noori ning õppimiseks on loodud 30 ja töötamiseks 10 kohta. Õpiprojekt keskendub gümnaasiumihariduse omandamisele, mis on võimalik ka e-õppes, ning kursuste eest tuleb maksta (~6000 Islandi krooni). The Power of Work on mõeldud ainult noortele, kelle elukohaks on Reykjavik. Noortel on võimalus töötada ettevõttes kokku 8-10 nädalat, 3 päeva nädalas või siis 180 tundi 10 nädala jooksul, seega noortel on võimalus otsustada, milline on nende valmisolek tööd teha ja selle järgi tundide sobivust sättida. Programmi rahastus tuleb linnalt, seega ettevõtted ei ole kohustatud noortele ise töötasu maksma. Keskuses toodi välja, et erinevatel põhjustel (nt töötasus, noorte ükskõiksus jne) on siiski aeg-ajalt keeruline programmi gruppe komplekteerida.
Samal päeval külastasime Vinnumala Stofnun keskust, mis toimib sarnaselt Eesti Töötukassale ning pakub täiendavaid võimalusi 18+ noortele, kes on eemale jäänud koolist või tööturult. Nende põhimõtteks on koostöö noorega, et leida sobiv töö või koolitus. Lähtuvalt noore huvist, soovist ja oskustest suunab keskus noore osalema vastavale kursusele. Näiteks toodi lugu näitlejannast, kellele võimaldati tasuta kursus tsirkusekoolis, sest just selles valdkonnas soovis noor edaspidi tegutseda. Keskusese toel läbitavate kursuste hulk ei ole piiratud, lisaks on võimalik saada karjäärinõustamist ja abi cv koostamisel. Noortel on vaja keskusesse minemiseks end registreerida ning teenused on neile tasuta. Põhiliselt keskendutakse suhtlemisoskuse arendamisele, valikute tegemisele ja eesmärgi seadmisele, mis on vajalik töö leidmiseks. Koostööd tehakse mitmete organisatsioonide ja asutustega - üheks partneriks on ka eelmisel päeval külastatud Hitt Húsið.
Rohkem infot vaata Eesti ANK kodulehelt või kontakteeru stiina.kutt@ank.ee.

Kolmandal õppevisiidi tööpäeval tutvusime Hugarafl´i (inglise keeles Mindpower) organisatsiooniga. Hugarafl’i keskusesse on oodatud inimesed, kellel on vaimse tervise häireid. Oodatud on ka nende lähedased. Hugarafl alustas tegevust juunis 2003, mil professionaalid ja tervishoiusüsteemi kasutajad otsustasid rakendada ambitsioonikat ideed toetades vaimse tervise häirega inimesi koheldes neid võrdselt ja jõustades neid. Nad teadvustasid – see millisel viisil suhtled ja toetad inimesi, mõjutab neid kõige rohkem.  Keskuses töötavad psühholoogid ning toimuvad grupitegevused, kunstiteraapia, on võimalus tegeleda arvutigraafikaga, joogaga, käsitööga. Ühe kuu jooksul on 12 000 pöördumist ning 40% pöördujatest on noored vanuses 18-30 eluaastat. Peale esimest kohtumist, algab noore nõustamise ja jõustamise protsess.

Selleks, et saada paremat ülevaadet kuidas nad oma tööd teevad, jagame teiega 26-aastase Fanny lugu. Fanny elas lapsena peres, kus oli pidev vaimne ja füüsiline vägivald ning vanemate jaoks ei olnud lapsed esikohal. 14-aastaselt sai Fanny diagnoosiks skisofreenia. Kümne aasta jooksul sai ta mitmeid kogemusi tervishoiusüsteemis, viibides erinevates asutustes ja haiglates ning käies mitmete psühhiaatrite ja psühholoogide juures. Ta tundis, et tegelikku abi ta kusagilt ei saanud, tervishoiutöötajad tegid oma tööd küll südamega, ent tervishoiusüsteemis tuli lähtuda erinevatest regulatsioonidest ja võimalused “päriselt” toetamiseks olid piiratud.

Fanny mäletab seda päeva, mil tuli Hugarafl´i. Ta seisis pool tundi maja ees ning vaatas seina. Ta mõtles, et tahab elada, aga mitte niimoodi. Ta tarvitas ravimeid, mis muutsid teda tuimaks ning justkui surusid maad ligi. Teda hirmutas mõte taaskord ühest kohast, kus midagi ei ole teistmoodi ja tuleb rääkida otsast peale oma elu- ja haiguslugu. Kui varasemalt pidi ta alati rääkima ka oma diagnoosist, siis Hugarafl’is küsiti tema käest vaid “Mis on sinu huvid, mida sulle meeldib teha?”. Olles hämmingus antud pöördumisest, vastas ta: “Mulle meeldib joonistada”, mispeale sai kutse juba homme tagasi tulla ja liitus grupiga.  

Tänu keskuse tegevusele ja põhimõttele avada sellele kohale oma süda ja lubada osa saada kõigest ümbritsevast, on Fanny tänaseks omandanud magistrikraadi psühholoogias ning toetab nüüd samas organisasioonis noori vaimse tervise küsimustes ning nende iseenda leidmise teel.

Islandi külastuse neljas päev algas pühapäevale kohaselt veidi hiljem - välja minnes oli näha juba natuke valgust ja emotsioonid olid seetōttu hoopis teised. Hommikupoolikul sai iga õppevisiidi osaleja tutvustada enda organisatsiooni ja tausta, et leida teiste programmipartneritega ühisosa ning edasine koostöövōimalus. Kuigi iga organisatsiooni lähenemine NEET noortega tegelemisel on erinev, leidsin nii äratundmisrõõmu kui ka asju, mida tasuks ka Eestis üle võtta. Kadedaks tegi islandlaste koostöö erinevate institutsioonide vahel, kuigi nad ise olid mitmel pool enda suhtes kriitilised. Aga muidugi, alati annab asju veel paremaks teha! Pealelōunane aeg mōōdus Molinni noorteklubis (https://www.facebook.com/molinnungmennahus/), kus käivad koos noored vanuses 16- 26. Esimesena tuleb ära märkida akendest avanev miljonivaade- avanev vaatepilt oli vōrratu! Ja äramärkimist tasub ka kōrvalolev kirik- milline arhitektuur ja kui nutikalt oli kasutatud valgustust kōige selle ilu ja omapära väljatoomisel. Aga tagasi noortekeskuse juurde- suur avar ruum koos multifunktsionaalse mööbliga, mida sai vastavalt vajadusele ümber paigutada. Ning otse loomulikult hästisisustatud kööginurk ning Islandi noortekeskustes ilmselt kohustuslik lava. Islandlased usuvad kunstiteraapiasse, palju tegeletakse kunsti, muusika ja teatriga. Missugune suurepärane väljund noortele, sest omaloodut presenteeritakse ka kogukonnale. Noortekeskus on tulenevalt sihtgrupi vanusest avatud hilisōhtuni. Külastatavuse kohta ōeldi meile, et palju oleneb teoksil olevatest tegevustest. Saime aru, et seal ei tehta suurt numbrit külastajate arvust, sest on tähtis, et ka suuremad noored tunneksid, et on kogukonna jaoks olulised, ning neil on koht, kus koos tegutseda. Noorteklubi ei ole suvel avatud, sest sel ajal pakutakse noortele vōimalust teha kogukonna heaks tööd, ja uskuge vōi mitte, need ei ole ainult heakorratööd, mida noored teevad. Islandlastele on oluline ühiskonna sidusus, proovitakse teha nii, et keegi ei tunneks ennast kōrvalejäetuna. On, mida proovida meilgi järgi teha. Alustuseks kasvōi sellest, et proovida leida erinevatele vanusegruppidele erinevad kooskäimisajad, kuna huvid ja vajadused on ju erinevad. Meeles peab pidama, et iga noor on oluline ja kaks noort on juba grupp. Erinevate kooskäimiskohtadeni erinevatele vanusegruppidele jōuame me kindlasti kunagi ka. Eesti noortekeskused on tegelikult väga tublid, saame kōik endale pai teha! Sellised mujalkäimised annavad aga vōimaluse näha ja kogeda midagi uut, mis annavad pōhjust unistada- ja unistama peab suurelt!

Märkamatult jõudis õppevisiidi nädal lõpule, viimasel päeval oli võimalus veel mõni koht üle kaeda ning aeg pika, mitmekülgse ja infoküllase nädala kokku võtmiseks. Tavapäraselt vaatas hommikul aknast välja piiludes vastu suur särav kuu, nagu igal hommikul, sest päevapikkust Islandi talvisel perioodil on vaid neli tundi. Viimast päeva rikastas põnev tuur Fjölsmiðjan keskuses, mis on suunatud noortele, kes mingil põhjusel haridus- ja tööelus ei osale, enamik neist koolist väljalangenud noored. 1500 ruutmeetrises hoones leidub justkui kõike: käsitöökoda, tehnikakoda (arvutite, kodutehnika jms parandamine), autopesula, õppeköök/-restoran, puidutöökoda, muusikaruumid jne. Tegevused on suunatud kõikidele noortele, olenemata nende oskustest, haridustasemest jne. Kui on vaja, õpetatakse noort lugema ja kirjutama, noorel on annet tehnika valdkonnas, suunatakse ta tehnikakotta jne. Keskuses pakutavad võimalused ja nendes osalevad noored panustavad kogukonna heaks, sest meisterdatud esemed või parandatud tehnika pannakse müüki või antakse mõnele organisatsioonile kasutamiseks.

Kui Islandi elanikkond tundub esmapilgul väike, vaid 344 107, siis Reykjaviki territoorium on päris suur ning sõitmist ühest noorsootöö asutusest teise on omajagu. Päeva teises pooles külastasime Samfese organisatsiooni, mida võib kirjeldada kui noortekeskuste katuseorganisatsiooni. Oma põhifookuse on nad suunanud suurte, üleriigiliste noorsootöö sündmuste korraldamisesse (festivalid jne).

Parimad praktikad ja Islandi noorsootöö võimalustega tutvutud, jagasid osalejad oma emotsioone ja parimaid kogetud hetki. Lisaks tööalastele teadmistele ja kontaktidele, omandati infot Islandi kultuuri, traditsioonide ja kohalike atraktsioonide kohta (Blue Lagoon, Islandi omapärane jõulutraditsioon jne) ja loomulikult imetleti virmaliste helendavat mängu. Strateegilise koostööprojekti esimene õppevisiit on möödas, aga ees on järgmised tegevused ja kohtumised ning sisukad kodused ülesanded.

Juba 2018. aasta jaanuari teises pooles võõrustab Eesti ANK projektipartereid ja spetsialiste Islandilt, Portugalist ja Itaaliast Eestis, et ikka ja jälle jagada oma kodumaa parimaid praktikaid, esitleda programme ja külastada erinevaid organisatsioone.

Nähtust ja kogetust Eestis kuulete juba jaanuaris 2018!

Projekti toetab SA Archimedese noorteagentuur Erasmus+ programmist.