Varjatud eluoskuste õppekava

Heidi Paabort, Eesti ANK tegev- ja tugimeetme Noorte Tugila juht

ERR arvamuslugu, 07.06.2017

Originaal on leitav siit. 

Mõni aeg tagasi räägiti meedias tuhandetest noortest, kes ei tööta ega õpi. Toetusprogramm Noorte Tugila analüüsis oma 1,5-aastase tegevuse põhjal, miks paljud Eesti noored on tööst või haridusteelt kõrvale jäänud. Selgus, et üks põhjustest on sotsiaalsete oskuste puudumine, kirjutab noortegarantii tugimeetme Noorte Tugila juht Heidi Paabort.

Meie eesmärk oli selgitada tõrjutud noore koondportree, saada teada, kes on see 15-26-aastane noormees või tütarlaps, kes ei tööta ega õpi; kus ta elab ja millistel põhjustel on ta sellisesse olukorda sattunud? 2015. aasta novembris alustanud Noorte Tugila riiklik programm on juba aidanud enam kui kaht tuhandet noort. Seda kinnitavad andmed Tugila logiraamatu põhjal tehtud analüüsist: selgus, et töölesaamine on noorte jaoks osutunud eeldatust lihtsamaks.

Nendest noormeestest, kes seadsid endale programmiga liitudes eesmärgiks saada tööle, on täitnud selle 71 protsenti, tütarlastest 86 protsenti. Neist, kes püstitasid endale programmi alguses eesmärgi jätkata õpinguid, on eesmärgini jõudnud (jõudmas) tütarlastest 60 protsenti ja noormeestest 54 protsenti, kusjuures paljud noored veel ootavad valitud kooli algust. 

Tööturult või haridusest eemale jäänud noore koondportree

Programmis osalevate noorte keskmine vanus on 20,1 aastat. 37 protsenti on 18-aastaseid ja nooremaid, 24-aastased ja vanemad moodustavad 15 protsenti. Seega on ligikaudu pool programmis osalevatest noortest 19-23-aastased. Noormehed on keskmiselt natuke nooremad kui tütarlapsed, vastavalt 19,8 ja 20,6 eluaastat.

Kui tütarlaste jaotus vanusrühmade lõikes on ühtlasem, siis noormeeste puhul on selge trend, et nooremas eas on tõrjutud seisu jäänuid, st programmist abi otsinuid rohkem. Maakondade lõikes programmis osalevate noorte soolist ja vanuselist jaotust uurides ilmnes, et kõigis maakondades peale Hiiumaa, Lääne-Virumaa, Tartumaa ja Jõgevamaa, on noormehi rohkem kui neidusid. 

Raport näitas, et meie programmis osalenud noortest, kellel on märge hariduse kohta, on 30 protsenti alg- või põhiharidusega, 10 protsenti üldharidusega, 13 protsenti kutseharidusega. Kõrgharidus on 4 protsendil noortest. Hetkel õppijaid on 3 protsenti ning nendest suurem osa omandab põhiharidust. Logiraamatusse kantud noortest 22 protsendi puhul on märgitud, et neil on lõpetamata haridus.

Miks on ikkagi paljud Eesti noored jäänud tööturult või koolist kõrvale, mis neid on siiani takistanud? Peamine riskitegur nii noormeeste kui ka neidude puhul on lõpetamata haridus, millele järgneb päritolu maapiirkonnast.

Mitteobjektiivsetest põhjustest hakkas silma üks oluline aspekt, mida paljudes Euroopa riikides ei ole tabatud – noorte kehvavõitu sotsiaalsed oskused. Need hõlmavad oskusi ennast motiveerida, eesmärke seada, suhelda erinevates olukordades, sh kriisiolukorras; oskust ja suutlikkust teha koostööd, töötada meeskonnana, omada empaatiavõimet, näha tervikpilti, oma tegevuste mõju tulevikuks jne.

Mida me siis saame ära teha noorte ja ka täiskasvanute, sh lapsevanemate sotsiaalsete oskuste parandamiseks? Kuidas eluks vajalikke oskusi täiendada? Kahjuks puuduvad paljud need oskused meie tänapäeva kesk- ja vanemaealistelgi.

Võib-olla on kogu konks selles, et olenemata meie igapäevasest retoorikast – märkame, hoolime, teeme koos jne – ei tunneta paljud inimesed enam kogukondade sidusust, juuri. Ei tunta end olevat osa ühiskonnast, puudub ühine eesmärk. Kõik on taandunud individuaalsusele ja loteriile, kuhu oled juhtunud sündima või millised on sinule pere poolt pärandatud hoiakud. Eesti on justkui kihistunud. 

Marju Lauristin rääkis 18. aprillil Vikerraadios Eesti ühiskonnarühmade süvenevast eristumisest viimase 15 aasta jooksul. Kaks või rohkem Eestit eksisteerib edasi. Kui taasiseseisvuse järel oli eestlastel tunne, et kõik on ees, et igaüks võib ühiskonnas mööda redelit ülespoole ronida, siis nüüd inimesed seda enam ei tunne, vaid näevad, et nad ei pääse oma maailmast välja.

Eriti suured erinevused on maa- ja linnaelanike majanduslike võimaluste ja kihistumise vahel. Maailm on tehnoloogia tõttu muutunud, ühe hetkega saab internetist info kätte, oma elu korraldada, lennata samal päeval teisele poole maakera. Samal ajal on teised, kellest lähevad need muutused ja võimalused (ka majanduslikel põhjustel) mööda. Eesti on justkui e-riik, aga uuringu järgi elab siin palju inimesi, kes tunnevad end tehnoloogiamaailmas väga võõrastena.

Tuleb tõdeda, et samasugune kihistumist on näha ka noortest, kes ei õpi ega tööta.

Sotsiaalseid oskusi ei saada vaid kodus ja koolis, need oskused tekivad igapäevaelu elades. On oluline mõista, et täna saab noor tegutseda oma piirkonna võimaluste toel ja teha valikuid ainult selle piires, mis teda ümbritsev kogukond pakub. Kui kogukond ei taga arendavat keskkonda, ei pruugi noorel olla võimalust õpitut rakendada või päriseluga seostada, sest seosed koolist saadud teooria ja vajalike eluoskuste praktikasse viimise vahel puuduvad.

Millised võiksid olla lahendused?

Kindlasti tuleks jätkata ja toetada veel enam juba täna kasutusel olevaid vanemlusprogramme (sealhulgas on sihtgrupp ka noored ise). Kindlalt tuleb hoida uuenduslikes koolides juba rakendatud põhimõtet, mis on tavaks ka Põhjamaade koolides: et iga kooli- või huviala programmi juurde kuulub meeskonnatöö tegemise nõue; võimaldatakse ise väljakutsetele lahendusi leida, eksperimenteerida, argumenteerida, osaleda kogukonda mõjutavates projektides.

Segunemas on formaal, mitte- ja informaalne õpe. Hea meel on selle üle, et järjest enam kaardistatakse nii riigi kui ka kohalikul tasandil, millised rollid on erinevatel inimestega töötavatel asutustel ja nende kollektiivset intelligentsust ära kasutades luuakse lisaväärtusi, mis omakorda võimendavad meie oskusi igapäevast elu kvaliteetsemalt veeta. Olgu selleks siis haridus-, mälu-, tööhõive- või noorsootööasutuste koostöö. 

Erinevate õppevormide segunemine annab ühiskonnale selge signaali, et igal õppevormil on väärtus. Lisaks teadmiste saamisele koolis, koolitustel või programmides tekib õppevormide segunemise toel „varjatud eluoskuste õppekava“, mis omakorda loob soodsa pinnase elukestvaks õppeks ka tulevikus.

Kuidas ühendada pere- ja tööelu ehk üks päev noorte eestkostja elust

Jõgeva maakonna leht Vooremaa uuris, kuidas ühendada pere- ja tööelu ehk, milline on üks päev noorte eestkostja elust?  Mida teeb üks ühenduse juht, millest tema tööpäevad tegelikult koosnevad, olles hariduse-noorsootöö-sotsiaaltöö eesliinil. 

Autor: Helve Laas/ Vooremaa, 20.mai 2017

Eesti ANKi juht Heidi Paabort elab Põltsamaal. Tema töökoht on Eesti, võiks isegi öelda Euroopa. Iga päev naine ringi liikumas ei ole, sest see poleks võimalik – Põltsamaal on tal kodu ja neli last. Kaugtöö võimaldab tal oma tööasjadega ka kodunt hõlpsasti hakkama saada, kuid tihti tuleb ka pealinnas käik ette võtta.

Sõiduajal saab töötada

Eesti noortekeskuste esindusühenduses Eesti ANKis on Heidi Paabortil kaks rolli – üks on jälgida noortekeskuste töö nn suurt pilti ja teine Noortegarantii alameetme Noorte Tugila juhtimine. “Minu päevad kujunevad sageli nii, et väga palju tuleb teha kulisside tagust tööd, mis pole nähtav, palju tuleb kohtuda erinevate inimestega erinevatest valdkondadest. Noorte Tugila raames tuleb kohtuda nii sotsiaaltöö,- hariduse ja noorsootöö valdkonna esindajatega. Lisaks teiste seotud ministeeriumite haldusalad.”

Sellel päeval, millest Heidi lähemalt rääkis, tõusis ta 6.30, et ennast korda seada. “45 minutit kulub selleks, et keskenduda ainult oma lastele. Mul on neli tütart ja nad tuleb kooli saata. Päris keeruline on suurt organisatsiooni juhtida mitte pealinnast. Mul on vaja liikuda, kuid suur osa liinibusse Tallinna-Tartu maanteel enam Põltsamaad ei läbi. Mul pole midagi selle vastu, et minna Puhu-Risti, kuid seal pole bussiootepaviljoni, ja sinna jõudmine ei ole turvaline. Ilmastikuolud on Eestis nagu nad on, see tähendab, et kui ma lähen kohtumistele, kus tuleb olla viisakalt riides ja kuhu vihmajopega minna ei saa, siis see tekitab tuska. Sõidan kaks-kolm korda nädalas kuhugi.

Mul pole autojuhilubasid. Aga isegi kui mul oleksid juhiload, siis sõidaksin vähe. Bussis saan töötada, autot juhtides mitte. Niiviisi kaotaksin neli-viis tundi oma tööpäevast. Hommikuti loen oma meile, need küsimused, mis ei ole väga kiired, märgin linnukestega, kõik see, mis tuleks kohe vastata, tuleb ka kohe vastata. Tavaliselt loon ka nimekirja asjadest, miss el päeval peab valmis saama. Meie organisatsionis on üheksa inimest. See tähendab, et teemad, mis minu lauale tulevad, on väga erinevad. Kuna kõik minu tiimis töövad kodukontoris paindliku graafikuga võib päev venida väga pikaks sest mõnele meeldib töötada hommikul ja teisele õhtul.”

Sel päeval oli laual Eesti ANK ja Briti Nõukogu ühisprojekti “PickUp- Briti Eri” aruanne. Selleks tuli koguda vastuseid  ja infot saada 17-lt noortegrupilt ning kogu statistika analüüsida. Lisaks veel kogu aruanne inglise keelde tõlkida. Kuna aruande algandmete kogumiseks on loodud elektroonilised süsteemid, läheb selle analüüsiga kiirelt. Kõik sõltub eeltööst. “Briti Nõukogu kaudu käisin veebruaris Berliinis. Seoses Brexitiga peetakse erinevaid kohtumisi Suurbritannia ja Euroopa Liidu esindajate vahel. Berliinis arutati, kuidas koostöö võiks jätkuda ja millest me jääksime puudust tundma, kui koostöö ei jätku. Mina esindasin Eestit. Oli huvitav kogemus.”

Kuidas aidata omavalitsusi

Noorte tugila toimetab 143 omavalitsuses ja selles on 45 tegijat. Et saada kokku aruanded, on loodud logiraamatu süsteem. “Praegu portreteerime, kes on need 2000 noort, kes on jõudnud 31.12.2017 seisuga üleriigilisse programmi. Suhtlesin sel päeval ka ka uurijatega, kes neid aruandeid koostavad, küsisin, kas lahendused, mis välja pakutakse, võiksid olla mõistlikud ja millest nende järeldused tulevad. Me peame tajuma sedagi, mida linna- või vallavalitsus saaks teha ennetavalt. Võib-olla tuleks enam suunata raha lapsevanemate koolitamisele, mida Põltsamaa keskuses teevad näiteks Maire Püss ja Karmen Maikalu ühe siseturvalisusega projekti raames.”

Paljude fondide rahastused hakkavad lõppema, tuleb mõelda, mida võtta ja mida jätta, peame juba täna säästlikult majandama. Üks osa Heidi tööst seisnebki selles, et oleks koht, kus noortega tegeleda ja probleeme lahendada, et oleksid inimesed, kes seda teevad. Pean oluliseks investeerida inimestesse.

"Käisime aprillis sotsiaalministeeriumiga Hamburgis, et õppida, kuidas Saksamaal sarnaseid juhtumeid lahendatakse. Kui näiteks Jõgeva või Põltsamaa KOVid saavad teada, et neil on näiteks sada noort, kes ei õpi ega tööta, mida nende andmetega teha, kuidas nende noortega edasi töötada. Mida saab sellest õppida KOV ise?

Kõik pole lihtsalt selleks, et käia ja näha, vaid saada kätte n-ö suur pilt ja näha, mida peaks tegema kohalik omavalitsus, mida noortekeskus, et noortel oleks parem ja et nad oleksid toetatud, mida saab teha haridusministeeerium, mida teised ministeeriumid ja mida katusorganisatsioonid seal vahel. Küsimus ei ole selles, et, meie arvame, et meie teame, kuidas noor peab elama, tahame, et meil on avatud ühiskond/keskkond, kus noor soovi korral saab alati uksest sisse astuda ja häbenamata tuge küsida.”

Iga märkamine aitab luua sidet

Viimaste aastatega on Eesti ANKi kaudu Jõgevamaale tulnud umbes 100 000 eurot, see on väga suur raha. Seda võetakse paraku iseenesestmõistetavalt, kuid ükski teine valdkond peale noorsootöö ei pea nii palju lisaraha otsima. Selle kaudu on noored saanud osa uutest huvitegevustest, projektidest, laagritest, lükatud käima mobiilne noorsootöö ja Noorte Tugila programm. Seda ei olegi nii vähe.

“Tallinnas oli mul sellel päeval mitu kohtumist. Korraldan novembris rahvusvahelist konverentsi teemal “Kogukonnagarantii“, mis on üks kaheksast vabaühenduste korraldatavast konverentsidest Eesti Euroopa Nõukogu eesistumise programmi raames. See on Eesti ANKile auasi. Kõik, mis me Eestis teeme, jõuab riigikantselei toel ka teistesse Euroliidu liikmesriikidesse ehk see on Eestile ja Eesti noortekeskustele võimalus. Oleme teistele riikidele loodetavasti heaks eeskujuks,” lisas Heidi.

Pärast kohtus naine Rootsi ühenduse Norden poolt koordineeritava “School to Work” esindajatega. “Enne konverentsi korraldame töötoa, kus arutame häid näiteid, kuidas riik suunab ühiskonna kitsaskohtade lahendamisel ressursid vabaühendustele. See tähendab, et kui riigis on tekkinud probleem, siis ei lahenda seda automaatselt oma allasutuste kaudu, vaid suunatakse vajadusel ekspertiisi omavatele vabaühendustele. Mind huvitas sellel kohtumisel, millised on rootslaste kogemused. Ühine inforuum aitab ja õppimist üksteiselt ei maksaks alahinnata. Siin pole vahet, kas räägime Rootsist, Küprosest, Maltast või Eestist, igal pool, kui töötad noorega, kes ei õpi ega tööta, peaksime lähtuma samadest tööpõhimõtetest ja  töötajal olema sarnased kompetentsid. Koolitused võiksid toimuda koos, nii saaks kõige paremini üksteiselt õppida ja saaksime üksteiselt tuge.”

Pärast neid kohtumisi hakkas Heidi koju sõitma. “Bussis vastas ta meilidele. “Praegu koolitame noorsootöötajaid noorteinfo vahendamise teemadel. See tähendab, et kuidas märgata, et noor vajab infot, kust infot leida, kuidas teda juhendada. Sellel päeval oli esimene noortejuhtide koolitus ja ma sain tagasisidet, kuidas läks ning mida oleks veel vaja teha, et noorel oleks noortekeskuses või koolis huvijuhiga või raamatukokku minnes arusaam, et tal on õigus küsida. Tänapäeva hirm on, et Google on juba teine noorsootöötaja, paned aga märksõnad sisse ja info tuleb. Küsimus on, kuidas noored oskavad internetist saadud andmeid eristada, st mis on õige, mis vale, kuidas nad seda tõlgendavad või loovad konteksti, et see, mis nad sealt leiavad, ei töötaks vastu. Seetõttu on noorteinfo vahendamine väga oluline. See on noortekeskuste igapäevane töö ja Eesti ANKi liikmed peaksid muutuma aina kompetentsemaks, selle võrra tõuseb kogu noortevaldkonna väärtus.”

Tagasi koju jõudis Heidi kella 19 ajal. Oli põnev ja tulevikku vaatav päev!