Varjatud eluoskuste õppekava

Heidi Paabort, Eesti ANK tegev- ja tugimeetme Noorte Tugila juht

ERR arvamuslugu, 07.06.2017

Originaal on leitav siit. 

Mõni aeg tagasi räägiti meedias tuhandetest noortest, kes ei tööta ega õpi. Toetusprogramm Noorte Tugila analüüsis oma 1,5-aastase tegevuse põhjal, miks paljud Eesti noored on tööst või haridusteelt kõrvale jäänud. Selgus, et üks põhjustest on sotsiaalsete oskuste puudumine, kirjutab noortegarantii tugimeetme Noorte Tugila juht Heidi Paabort.

Meie eesmärk oli selgitada tõrjutud noore koondportree, saada teada, kes on see 15-26-aastane noormees või tütarlaps, kes ei tööta ega õpi; kus ta elab ja millistel põhjustel on ta sellisesse olukorda sattunud? 2015. aasta novembris alustanud Noorte Tugila riiklik programm on juba aidanud enam kui kaht tuhandet noort. Seda kinnitavad andmed Tugila logiraamatu põhjal tehtud analüüsist: selgus, et töölesaamine on noorte jaoks osutunud eeldatust lihtsamaks.

Nendest noormeestest, kes seadsid endale programmiga liitudes eesmärgiks saada tööle, on täitnud selle 71 protsenti, tütarlastest 86 protsenti. Neist, kes püstitasid endale programmi alguses eesmärgi jätkata õpinguid, on eesmärgini jõudnud (jõudmas) tütarlastest 60 protsenti ja noormeestest 54 protsenti, kusjuures paljud noored veel ootavad valitud kooli algust. 

Tööturult või haridusest eemale jäänud noore koondportree

Programmis osalevate noorte keskmine vanus on 20,1 aastat. 37 protsenti on 18-aastaseid ja nooremaid, 24-aastased ja vanemad moodustavad 15 protsenti. Seega on ligikaudu pool programmis osalevatest noortest 19-23-aastased. Noormehed on keskmiselt natuke nooremad kui tütarlapsed, vastavalt 19,8 ja 20,6 eluaastat.

Kui tütarlaste jaotus vanusrühmade lõikes on ühtlasem, siis noormeeste puhul on selge trend, et nooremas eas on tõrjutud seisu jäänuid, st programmist abi otsinuid rohkem. Maakondade lõikes programmis osalevate noorte soolist ja vanuselist jaotust uurides ilmnes, et kõigis maakondades peale Hiiumaa, Lääne-Virumaa, Tartumaa ja Jõgevamaa, on noormehi rohkem kui neidusid. 

Raport näitas, et meie programmis osalenud noortest, kellel on märge hariduse kohta, on 30 protsenti alg- või põhiharidusega, 10 protsenti üldharidusega, 13 protsenti kutseharidusega. Kõrgharidus on 4 protsendil noortest. Hetkel õppijaid on 3 protsenti ning nendest suurem osa omandab põhiharidust. Logiraamatusse kantud noortest 22 protsendi puhul on märgitud, et neil on lõpetamata haridus.

Miks on ikkagi paljud Eesti noored jäänud tööturult või koolist kõrvale, mis neid on siiani takistanud? Peamine riskitegur nii noormeeste kui ka neidude puhul on lõpetamata haridus, millele järgneb päritolu maapiirkonnast.

Mitteobjektiivsetest põhjustest hakkas silma üks oluline aspekt, mida paljudes Euroopa riikides ei ole tabatud – noorte kehvavõitu sotsiaalsed oskused. Need hõlmavad oskusi ennast motiveerida, eesmärke seada, suhelda erinevates olukordades, sh kriisiolukorras; oskust ja suutlikkust teha koostööd, töötada meeskonnana, omada empaatiavõimet, näha tervikpilti, oma tegevuste mõju tulevikuks jne.

Mida me siis saame ära teha noorte ja ka täiskasvanute, sh lapsevanemate sotsiaalsete oskuste parandamiseks? Kuidas eluks vajalikke oskusi täiendada? Kahjuks puuduvad paljud need oskused meie tänapäeva kesk- ja vanemaealistelgi.

Võib-olla on kogu konks selles, et olenemata meie igapäevasest retoorikast – märkame, hoolime, teeme koos jne – ei tunneta paljud inimesed enam kogukondade sidusust, juuri. Ei tunta end olevat osa ühiskonnast, puudub ühine eesmärk. Kõik on taandunud individuaalsusele ja loteriile, kuhu oled juhtunud sündima või millised on sinule pere poolt pärandatud hoiakud. Eesti on justkui kihistunud. 

Marju Lauristin rääkis 18. aprillil Vikerraadios Eesti ühiskonnarühmade süvenevast eristumisest viimase 15 aasta jooksul. Kaks või rohkem Eestit eksisteerib edasi. Kui taasiseseisvuse järel oli eestlastel tunne, et kõik on ees, et igaüks võib ühiskonnas mööda redelit ülespoole ronida, siis nüüd inimesed seda enam ei tunne, vaid näevad, et nad ei pääse oma maailmast välja.

Eriti suured erinevused on maa- ja linnaelanike majanduslike võimaluste ja kihistumise vahel. Maailm on tehnoloogia tõttu muutunud, ühe hetkega saab internetist info kätte, oma elu korraldada, lennata samal päeval teisele poole maakera. Samal ajal on teised, kellest lähevad need muutused ja võimalused (ka majanduslikel põhjustel) mööda. Eesti on justkui e-riik, aga uuringu järgi elab siin palju inimesi, kes tunnevad end tehnoloogiamaailmas väga võõrastena.

Tuleb tõdeda, et samasugune kihistumist on näha ka noortest, kes ei õpi ega tööta.

Sotsiaalseid oskusi ei saada vaid kodus ja koolis, need oskused tekivad igapäevaelu elades. On oluline mõista, et täna saab noor tegutseda oma piirkonna võimaluste toel ja teha valikuid ainult selle piires, mis teda ümbritsev kogukond pakub. Kui kogukond ei taga arendavat keskkonda, ei pruugi noorel olla võimalust õpitut rakendada või päriseluga seostada, sest seosed koolist saadud teooria ja vajalike eluoskuste praktikasse viimise vahel puuduvad.

Millised võiksid olla lahendused?

Kindlasti tuleks jätkata ja toetada veel enam juba täna kasutusel olevaid vanemlusprogramme (sealhulgas on sihtgrupp ka noored ise). Kindlalt tuleb hoida uuenduslikes koolides juba rakendatud põhimõtet, mis on tavaks ka Põhjamaade koolides: et iga kooli- või huviala programmi juurde kuulub meeskonnatöö tegemise nõue; võimaldatakse ise väljakutsetele lahendusi leida, eksperimenteerida, argumenteerida, osaleda kogukonda mõjutavates projektides.

Segunemas on formaal, mitte- ja informaalne õpe. Hea meel on selle üle, et järjest enam kaardistatakse nii riigi kui ka kohalikul tasandil, millised rollid on erinevatel inimestega töötavatel asutustel ja nende kollektiivset intelligentsust ära kasutades luuakse lisaväärtusi, mis omakorda võimendavad meie oskusi igapäevast elu kvaliteetsemalt veeta. Olgu selleks siis haridus-, mälu-, tööhõive- või noorsootööasutuste koostöö. 

Erinevate õppevormide segunemine annab ühiskonnale selge signaali, et igal õppevormil on väärtus. Lisaks teadmiste saamisele koolis, koolitustel või programmides tekib õppevormide segunemise toel „varjatud eluoskuste õppekava“, mis omakorda loob soodsa pinnase elukestvaks õppeks ka tulevikus.