Kuidas ühendada pere- ja tööelu ehk üks päev noorte eestkostja elust

Jõgeva maakonna leht Vooremaa uuris, kuidas ühendada pere- ja tööelu ehk, milline on üks päev noorte eestkostja elust?  Mida teeb üks ühenduse juht, millest tema tööpäevad tegelikult koosnevad, olles hariduse-noorsootöö-sotsiaaltöö eesliinil. 

Autor: Helve Laas/ Vooremaa, 20.mai 2017

Eesti ANKi juht Heidi Paabort elab Põltsamaal. Tema töökoht on Eesti, võiks isegi öelda Euroopa. Iga päev naine ringi liikumas ei ole, sest see poleks võimalik – Põltsamaal on tal kodu ja neli last. Kaugtöö võimaldab tal oma tööasjadega ka kodunt hõlpsasti hakkama saada, kuid tihti tuleb ka pealinnas käik ette võtta.

Sõiduajal saab töötada

Eesti noortekeskuste esindusühenduses Eesti ANKis on Heidi Paabortil kaks rolli – üks on jälgida noortekeskuste töö nn suurt pilti ja teine Noortegarantii alameetme Noorte Tugila juhtimine. “Minu päevad kujunevad sageli nii, et väga palju tuleb teha kulisside tagust tööd, mis pole nähtav, palju tuleb kohtuda erinevate inimestega erinevatest valdkondadest. Noorte Tugila raames tuleb kohtuda nii sotsiaaltöö,- hariduse ja noorsootöö valdkonna esindajatega. Lisaks teiste seotud ministeeriumite haldusalad.”

Sellel päeval, millest Heidi lähemalt rääkis, tõusis ta 6.30, et ennast korda seada. “45 minutit kulub selleks, et keskenduda ainult oma lastele. Mul on neli tütart ja nad tuleb kooli saata. Päris keeruline on suurt organisatsiooni juhtida mitte pealinnast. Mul on vaja liikuda, kuid suur osa liinibusse Tallinna-Tartu maanteel enam Põltsamaad ei läbi. Mul pole midagi selle vastu, et minna Puhu-Risti, kuid seal pole bussiootepaviljoni, ja sinna jõudmine ei ole turvaline. Ilmastikuolud on Eestis nagu nad on, see tähendab, et kui ma lähen kohtumistele, kus tuleb olla viisakalt riides ja kuhu vihmajopega minna ei saa, siis see tekitab tuska. Sõidan kaks-kolm korda nädalas kuhugi.

Mul pole autojuhilubasid. Aga isegi kui mul oleksid juhiload, siis sõidaksin vähe. Bussis saan töötada, autot juhtides mitte. Niiviisi kaotaksin neli-viis tundi oma tööpäevast. Hommikuti loen oma meile, need küsimused, mis ei ole väga kiired, märgin linnukestega, kõik see, mis tuleks kohe vastata, tuleb ka kohe vastata. Tavaliselt loon ka nimekirja asjadest, miss el päeval peab valmis saama. Meie organisatsionis on üheksa inimest. See tähendab, et teemad, mis minu lauale tulevad, on väga erinevad. Kuna kõik minu tiimis töövad kodukontoris paindliku graafikuga võib päev venida väga pikaks sest mõnele meeldib töötada hommikul ja teisele õhtul.”

Sel päeval oli laual Eesti ANK ja Briti Nõukogu ühisprojekti “PickUp- Briti Eri” aruanne. Selleks tuli koguda vastuseid  ja infot saada 17-lt noortegrupilt ning kogu statistika analüüsida. Lisaks veel kogu aruanne inglise keelde tõlkida. Kuna aruande algandmete kogumiseks on loodud elektroonilised süsteemid, läheb selle analüüsiga kiirelt. Kõik sõltub eeltööst. “Briti Nõukogu kaudu käisin veebruaris Berliinis. Seoses Brexitiga peetakse erinevaid kohtumisi Suurbritannia ja Euroopa Liidu esindajate vahel. Berliinis arutati, kuidas koostöö võiks jätkuda ja millest me jääksime puudust tundma, kui koostöö ei jätku. Mina esindasin Eestit. Oli huvitav kogemus.”

Kuidas aidata omavalitsusi

Noorte tugila toimetab 143 omavalitsuses ja selles on 45 tegijat. Et saada kokku aruanded, on loodud logiraamatu süsteem. “Praegu portreteerime, kes on need 2000 noort, kes on jõudnud 31.12.2017 seisuga üleriigilisse programmi. Suhtlesin sel päeval ka ka uurijatega, kes neid aruandeid koostavad, küsisin, kas lahendused, mis välja pakutakse, võiksid olla mõistlikud ja millest nende järeldused tulevad. Me peame tajuma sedagi, mida linna- või vallavalitsus saaks teha ennetavalt. Võib-olla tuleks enam suunata raha lapsevanemate koolitamisele, mida Põltsamaa keskuses teevad näiteks Maire Püss ja Karmen Maikalu ühe siseturvalisusega projekti raames.”

Paljude fondide rahastused hakkavad lõppema, tuleb mõelda, mida võtta ja mida jätta, peame juba täna säästlikult majandama. Üks osa Heidi tööst seisnebki selles, et oleks koht, kus noortega tegeleda ja probleeme lahendada, et oleksid inimesed, kes seda teevad. Pean oluliseks investeerida inimestesse.

"Käisime aprillis sotsiaalministeeriumiga Hamburgis, et õppida, kuidas Saksamaal sarnaseid juhtumeid lahendatakse. Kui näiteks Jõgeva või Põltsamaa KOVid saavad teada, et neil on näiteks sada noort, kes ei õpi ega tööta, mida nende andmetega teha, kuidas nende noortega edasi töötada. Mida saab sellest õppida KOV ise?

Kõik pole lihtsalt selleks, et käia ja näha, vaid saada kätte n-ö suur pilt ja näha, mida peaks tegema kohalik omavalitsus, mida noortekeskus, et noortel oleks parem ja et nad oleksid toetatud, mida saab teha haridusministeeerium, mida teised ministeeriumid ja mida katusorganisatsioonid seal vahel. Küsimus ei ole selles, et, meie arvame, et meie teame, kuidas noor peab elama, tahame, et meil on avatud ühiskond/keskkond, kus noor soovi korral saab alati uksest sisse astuda ja häbenamata tuge küsida.”

Iga märkamine aitab luua sidet

Viimaste aastatega on Eesti ANKi kaudu Jõgevamaale tulnud umbes 100 000 eurot, see on väga suur raha. Seda võetakse paraku iseenesestmõistetavalt, kuid ükski teine valdkond peale noorsootöö ei pea nii palju lisaraha otsima. Selle kaudu on noored saanud osa uutest huvitegevustest, projektidest, laagritest, lükatud käima mobiilne noorsootöö ja Noorte Tugila programm. Seda ei olegi nii vähe.

“Tallinnas oli mul sellel päeval mitu kohtumist. Korraldan novembris rahvusvahelist konverentsi teemal “Kogukonnagarantii“, mis on üks kaheksast vabaühenduste korraldatavast konverentsidest Eesti Euroopa Nõukogu eesistumise programmi raames. See on Eesti ANKile auasi. Kõik, mis me Eestis teeme, jõuab riigikantselei toel ka teistesse Euroliidu liikmesriikidesse ehk see on Eestile ja Eesti noortekeskustele võimalus. Oleme teistele riikidele loodetavasti heaks eeskujuks,” lisas Heidi.

Pärast kohtus naine Rootsi ühenduse Norden poolt koordineeritava “School to Work” esindajatega. “Enne konverentsi korraldame töötoa, kus arutame häid näiteid, kuidas riik suunab ühiskonna kitsaskohtade lahendamisel ressursid vabaühendustele. See tähendab, et kui riigis on tekkinud probleem, siis ei lahenda seda automaatselt oma allasutuste kaudu, vaid suunatakse vajadusel ekspertiisi omavatele vabaühendustele. Mind huvitas sellel kohtumisel, millised on rootslaste kogemused. Ühine inforuum aitab ja õppimist üksteiselt ei maksaks alahinnata. Siin pole vahet, kas räägime Rootsist, Küprosest, Maltast või Eestist, igal pool, kui töötad noorega, kes ei õpi ega tööta, peaksime lähtuma samadest tööpõhimõtetest ja  töötajal olema sarnased kompetentsid. Koolitused võiksid toimuda koos, nii saaks kõige paremini üksteiselt õppida ja saaksime üksteiselt tuge.”

Pärast neid kohtumisi hakkas Heidi koju sõitma. “Bussis vastas ta meilidele. “Praegu koolitame noorsootöötajaid noorteinfo vahendamise teemadel. See tähendab, et kuidas märgata, et noor vajab infot, kust infot leida, kuidas teda juhendada. Sellel päeval oli esimene noortejuhtide koolitus ja ma sain tagasisidet, kuidas läks ning mida oleks veel vaja teha, et noorel oleks noortekeskuses või koolis huvijuhiga või raamatukokku minnes arusaam, et tal on õigus küsida. Tänapäeva hirm on, et Google on juba teine noorsootöötaja, paned aga märksõnad sisse ja info tuleb. Küsimus on, kuidas noored oskavad internetist saadud andmeid eristada, st mis on õige, mis vale, kuidas nad seda tõlgendavad või loovad konteksti, et see, mis nad sealt leiavad, ei töötaks vastu. Seetõttu on noorteinfo vahendamine väga oluline. See on noortekeskuste igapäevane töö ja Eesti ANKi liikmed peaksid muutuma aina kompetentsemaks, selle võrra tõuseb kogu noortevaldkonna väärtus.”

Tagasi koju jõudis Heidi kella 19 ajal. Oli põnev ja tulevikku vaatav päev!