Suhtlusvõrgustikus märkasin hiljuti vestlust, kus üks postitaja kurtis jalakäijate hoolimatuse üle, millele järgnes kommentaar, et noored ei austagi kedagi. Vestluse edenedes selgus, et hoolimatult käitujad ei olnud noored, vaid keskealised naised. Neid hetki on paraku rohkem kui üks, kus eelarvamused noorte suhtes on võimsamad kui tegelikkus. Valmisolek tegelikkust tundma õppida aga kesine.
Riiklikul tasandil tundub olevat noorte usaldusega hästi – meie peaminister on noor mees, valimisiga alandati, noorele on loodud erinevaid võimalusi enesearenguks, mitmesugused haridusprogrammid toetavad kodanikuharidust, õppetegevus noortekeskuses ja koolis on keskendunud aktiivseks kodanikuks kasvamisele. Kohalikud ja rahvusvahelised uuringud kinnitavad, et Eesti noorte teadlikkus ühiskonnaelust on kasvanud ja nad toetavad aktiivse kodaniku põhimõtet, on valmis osalema kooli ja kogukonna ühistegevustes.
Kas aga noorte teadlikkuse kasv sammub ühes rütmis ühiskonna valmisolekuga noortega arvestada, kui endiselt kurdetakse, et koolis ei arvestata õpilasesinduse ettepanekutega, kohtumised omavalitsusjuhtidega on pigem formaalsed kui sisulised jne?
Noore enda jaoks on oluline tema igapäevamaailm, kus väljendub kõik see, mida ta on õppinud. Teda ümbritsev kogukond on see, kust ta otsib vastuseid ja kogemusi. Ka osalusdemokraatias.
Selles olustikus peaks aga iga spetsialist või kogukonna vedur endalt nüüd küsima, kas ta on märganud enda ümber kohalikke noori selliselt, et jaganud nendega juhtimis- ja otsustamiskogemust, või on olnud eelarvamuste kammitsas, arvates, et noortel pole piisavalt teadmisi ja oskusi, andmata võimalust õppida, olemata toetavaks suunanäitajaks? Kas igapäevane kohalik reaalsus võimaldab noortel oma teadmisi ja oskusi rakendada, tunda end täisväärtusliku partnerina otsuste tegemisel, tunda rõõmu kaasatusest ja innustuda kodukoha tegemistest? Kuidas seda võimalust parendada?
Meil on täna paarsada omavalitsust ja veel enam erinevaid kogukondi. Olen kindel, et nende seas on piirkondi, kus noortel pole võimalust olnud luua oma noortevolikogu; lisaks neid, kus neil pole oma ressurssi, jõudu ja tuge viia ellu ideid; veelgi enam neid, kus noored ei ole kaasatud paikkonna arendusplaanidesse ja otsustusprotsessidesse. 2013. aasta kohalike omavalitsuste valimisnimekirju ja tulemusi vaadeldes selgub, et noorte kaasatus ka kohalike omavalitsuste valimisse on tagasihoidlik, mõnede eranditega näiteks Rõuges ja Tõllistes. Noorte usaldamine kodukoha asjade üle otsustamisse toetab aga noorte kasvamist vastutusvõimelisteks otsustajateks.
Noori ühiskonnaelu korraldamisele lähemale tuues ootavad ees vaid positiivsed emotsioonid. Selles on palju uusi värskeid mõtteid, põnevaid tõlgendusi varem tehtule, nooruslikkust ja rõõmu kogukonna tulevikuperspektiividest. Töös noortega on stiimuliks homne rõõm: alustades lihtsamatest õnnestumistest, lõpetades suurema vastutuse ja kohusetundega. Üheks näiteks on Rõuge, Haanja ja Varstu vallas Võrumaal käiv projekt „Hooliv kogukond”, mis on oma tegevusega lähemale toonud paikkonna noorte ja täiskasvanute vaated ning arvamused. Noored on saanud võimaluse jagada oma hinnanguid kogukonnas toimuvale ja välja tuua oma vajadused, lisaks saanud toeks rahalise ressursi ja toetavad täiskasvanud, kes aitavad parandusplaane ellu viia.
Kogukondlikke plaane tehes ei ole tarvis eelarvamuslikult mõelda, et noortel pole kogemust või informatsiooni, mille toel otsuseid teha. Noor tajub ja kogeb tänast maailma noore inimesena. See on ainulaadne ja äärmiselt väärtuslik. Noored on indikaator, mille abil hinnata ja analüüsida täna toimuvat, varem tehtu tulemusi. Noorte arvamused, et talle oma kodukohas kas väga meeldib või ta vajab noortekeskust, on mõlemad tõsiselt võetavad, mille järgi tehtu tulemust hinnata või uusi plaane seada.
Minu isiklik kogemus näitab, et mida varem anda noorele otsustusvõimalus, hoida kursis kogukonnas toimuvaga, arutada päevapoliitilisi küsimusi, seda kiiremini saavad talle selgeks ühiskonna seosed, kasvab julgus otsustada ja vastutada, eest vedada olulisi projekte. Tean gruppi noori, kes täna Erasmus+ programmi toel analüüsib seniseid valimisreklaame ja koostab poliitikutele soovitused, kuidas noortele poliitilised sõnumid selgemaks teha ja lähemale tuua. Kuulda on ka noorte endi kasvavast huvist uutel valimistel kandideerida.
Üleskutse kõikidele kogukondadele on märgata noorte kodanikuks olemise häid teadmisi ja anda neile kogemusi, mis toetavad vastutavaks põlvkonnaks kasvamist. Igas piirkonnas on külakogud, külaseltsid, komisjonid ja töörühmad, mille töös osalemisel õpib noor tundma oma kodukohta, panustab ideede ja tegudega, kuni sidusus on kasvanud nii tugevaks, et raske on lahti lasta. Muide, piirkondades, kus on noorsootöö välja kujunenud, on ka usaldus noorte vastu suurem.
Keskkond, kus noor kasvab, kujundab tema olemust. Kui kogukonna eesmärk on toetada avatud, väärtustatud ja ettevõtlike noorte kasvamist, siis iga tegu selles kogukonnas peab seda ka silmas pidama. Hoolivuse objektiks olemine õpetab ka teiste eest hoolitsemist. Noortel tuleb õppida elama koos teiste inimestega, luua positiivseid omavahelisi suhteid, hoolida teistest inimestest, nende mõtetest ja eludest. Olles hoolimise objekt, õpib noor ka ise hoolima teistest.
Nii võrsuvad meie ühiskonda tulevased juhid, kes oskavad arvestada. Noortekeskselt tegutsedes ja nende tänaseid ja homseid rõõme silmapiiril hoides suudame saada oodatavaid tulemusi, keskenduda noore tegemisse, õpetada oskusi, mille toel kasvab inimene, kes on aus, ettevõtlik ning teab, et ühiskonda hävitavad teod või sotsiaaltoetused ei ole lahendus.
Arvamuslugu on ilmunud ERR-s seoses Paides toimunud Arvamusfestivaliga. http://uudised.err.ee/v/arvamusfestival/4a6da58c-7cee-4fd7-8793-e853cadf4b3e/kerli-koiv-kas-noorte-arvamusel-on-uhiskonnas-kohta
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar