kolmapäev, 27. mai 2015

Teada või katsetada?

Olen koostööusku inimene ja seetõttu on oluline aeg-ajalt kiigata ka noortevaldkonna peamiste koostööpartnerite tegemistesse. Nii juhtuski, et sattusin esmaspäeval teadlikult Tartusse, kus toimus "Teada või katsetada: strateegiad, mis klassiruumis tegelikult töötavad"konverents. Haridusvaldkonna ehk noorsootöö sidusvaldkondade tundmaõppimine annab lootust, et ka nemad soovivad meie asjadest rohkem teada saada.

Tartu linnapea, Urmas Klaas arvas, et hea õpetaja on see, kes oskab end panna õpilaste olukorda ning leida nendega ühise keele, et paremini mõtestada nende elu-olu ja vajadusi. See on kaasava hariduse alus. Rõhutaksin juurde, et see ei ole oluline arvestada ainult hariduses vaid igal pool, kus töötatakse otse inimestega sh noorsootöös.

Tiina Kivirand HTMist andis ülevaate HTM kaasava hariduse seisukohtade ja stardipositsiooni kohta. Uus koalitsioon on võtnud endale eesmärgiks antud teemat edasi arendada. Esmalt tuleb selgeks saada, mis on kaasav haridus Euroopa mõistes? Kaasav haridus on elukohajärgses haridusasutuses kõikide õppurite akadeemilisi ja sotsiaalseid vajadusi arvestava kvaliteetse hariduse tagamine süsteemse lähenemise kaudu. Siinkohal on suur rõhk erivajadustega õpilastele. Tulemuseks peab olema akadeemiline, sotsiaalne ja emotsionaalne rahulolu. Sotsiaalse rahulolu all on arvestatud ka ühte noorsootöö tegevust- huvitegevuses osalemise võimalusi.

Mis täna seda kõike on takistanud? Suhtumine,  mõtteviis, oskusteabe puudumine, ei ole tagatud füüsiline ligipääs, teenuste vähesus ja kättesaadavus. Riigi ja KOV tasandil ei ole täpselt paigas, mis on kelle vastutada. Kuidas siis selle teemaga ikka edasi minna? Hetkel nähakse haridus-, sotsiaal- ja tervishoiu valdkondade paremat sidusust ja rahastamist. Loodame, et noorsootööd nähakse hariduse üldnimetuse all!

Huvitava ettekandega esines Aare Toomela Tallinna Ülikoolist (kultuuri ja neuropsühholoogia professor), kes rääkis õpilastest ja nende keskkondadest. Kooli eesmärk on õpilaste vaimse arengu potentsiaali maksimaalne realiseerimine teatud teadmiste ja oskuste kogumi omandamisel.  Vaimse arengu olemuseks on organismi võime avastada ning mälusse talletada nähtu, kuuldu, kogetu just temale sobivas keskkonnas.

Keeruliseks läheb see siis, kui teada, et keskkond on suhteline mõiste. Keskkond on asja ümbritsev maailm, kus igal asjal on teistest erinev keskkond. Seega mõjutada kellegi keskkonda peab esmalt teadma, mis on selle noore või õpilase keskkond, mis tema elu mõjutab. Hea oleks ka teada, et mitte iga keskkonna komponet ei mõjuta sest on olemas mõjuv ja mõjutu keskkond. Oluline märksõna ka meie igapäevases töös. Ükski noortekeskus ei tööta, kui selle sees olevad töötajad ei erista noorte erinevaid vajadusi, soove ja keskkondi. Elusorganismid, nagu me oleme, suhestuvad maailmaga olemasolevate retseptorite aktivatsioonimustrite piirides- eristame oma-ilm ja võõras-ilm.

Oluline on teada, et keskkonnad omakorda jagunevad kolmeks. Psüühikaga organismid, nagu me oleme, suhestuvad meelte vahendusel maailmaga individuaalse kogemuse alusel ja organiseerivad oma käitumist ainult selle kogemuse piirides. Seetõttu ei saa ka noortelt oodata midagi, mis kogemus neil puudub. Me eristame käitumiskeskkonda (s.o. psüühiliselt kogetav)  ja reaktiivset keskkonda. Osa organisme loob ise keskkondi, millega teise psüühilist seisundit muuta- eristame sotsiaalset ehk kattuv ja individuaalne ehk mittekattuv keskkond. Just siinkohal on õpetajatel ja noorsootöötajatel sarnane eesmärk. Me püüame mõjutada noore sotsiaalset ja individuaalset keskkonda. Osa sotsiaalsest keskkonnast on kõnepõhine- eristame kultuurikeskkonda ja signaalkeskkonda.

Seega saab hariduse eesmärk olla arengut toetava- s.t. kindlal viisil organiseeritud- keskkonna loomine. Ja eks seda põhimõtet kasutame ka meie igapäevases töös. 

Nii nagu õpetajad ei saa ka noorsootöötajd noortele teadmisi ANDA ega JAGADA sest me ei saa ehitada neuronite vahelisi seoseid. Saame luua raamistikke, erilisi keskkondi igale noorele just nende vajadusest lähtuvalt. Õpetada ei saa, õppida saab! Õppimine on õpilase nähtus! Meie peegeldame vaid valgust ja loome õhuvõnkeid.

Kui laps sünnib puuduvad tal kogemused. Seega tuleb teda õpetada erinevalt. Kuna iga laps kasvab erinevas keskkonnas, ei saa eeldada, et kooli või noortekeskuse keskkonnas saaks neid toetada ühtemoodi.

Õpetav keskkond on seega niisugune, mis vastab õppija antud hetke arengupotentsiaalile.

Kuidas saavutada õpetamiskeskonna loomine? Esineja arvas, et noored tuleb ära diagnoosida. Siinkohal ei ole diagnoos nn silt, mille kaudu noor sildistatakse ja surutakse kasti või määratakse toetusprogramme. Diagnoos on teatud nähtuse loomuse ja põhjuse väljaselgitamine. Kreeka keelest lähtuvalt arukas eristamine. Õpetaja võiks/peaks iga õpilase õpetatava valdkonna arengupotentsiaali ja arengu takistuste loomuse kirjeldama ehk diagnoosima ja vastavalt diagnoosile arengut toetava keskkonna kujundama.

Väljapääsuks on hierarhilise ja süsteemse tugivõrgustiku kujundamine. Võrgustiku komponentidel on erinevad, üksteist täindavad rollid. Esineja soovitas õppida tervishoiust, kus õpetatakse inimest, kuidas realiseerida maksimaalselt oma tervisepotentsiaal.

Esineja viitas, et tänasel päeval on suur osa õpetajaid esimesel rakendamise tasandil, kes ei tea täpselt, miks midagi tegema peab ja kuidas otsustada, kes millist tuge peaks saama ja seega toetab retseptide algoritmidele. Ehk on samal pulgal haiglas töötavate õdedega, kes sobivad llihtsamate protseduuride läbiviimiseks. Õeks olemine ei ole siinkohal alaväärne töö vaid viitab sellele, et nende töö spetsiifiast lähtuavalt on neil olemas teised struktuurid, kes otsuseid nende eest ära teevad.
Õpetajad peaksid olema aga tasandil, kus teab tavajuhtudel, miks midagi tegema peab ja kuidas otsustada, kes millist tuge peaks saama. See on vajalik tavaliste ja ebatavaliste juhtumite eristamiseks. See eeldab head laia teaduspõhist erialast ettevalmistust. Olemas ka peendiagnostika, kus õpetaja eristab omakorda erijuhte, miks midagi peab tegema ja kuidas otsustada, kes millist tuge peaks saama. Samal ajal toimivad paralleelselt eridiagnostika, sest igaüks ei pea oskama nt ajupilti lugeda, suunatud abitegevused (nt liikumisravi), süsteemi tervikuna funktsioneerimise jälgimine (välishindamine), uute diagnostikaviiside väljatöötamine (eeldab teoreetilist lähenemist, ülikoolide teema), uute tegevusviiside väljatöötamine (analüüsist lähtuvad järeldused). Iga lugeja saab ise mõelda, mida see kõik tähendaks noorsootöösse kohandatuna ja tõlgituna.

Seega sobivaika keskkonna loomiseks on  vaja diagnostikat ja õigeid lähenemisviise. Õpetaja enda kogemusele toetumisele võib olla ekslik. Vaja on tõenduspõhist lähenemist. Ei piisa ka tava- ja erikooli võrdlemisest kuni me ei tea, mis tegur põhjustas ühe noore õppeedukse paranemise või halvenemise. Eriline õpetamine vajab erilisi spetsialiste. Vahel tuleb luua ebatavaline keskkond, tavakeskkonnas iga abi ei toimi.

Õpetamise aluseks on seega õpilase arengupotentsiaalile vastava sotsiaalse ja kultuurikeskkonna organiseerimine, diagnoosimise oskus,  koordineeritus, tõenduspõhine ja süsteemne lähenemine.  Usun, et siinkohal saab palju paralleele tuua ka noorsootöösse. Me vajame samamoodi erinevaid otsustustasandeid, erinevaid rolle, spetsiifilisi metoodikaid jne. Ilma süsteemsuse, tõendusepõhise lähenemiseta oleme ka meie vaid tegelased, kes ei tea täpselt, miks midagi tegema peab ja kuidas otsustada, kes millist tuge peaks saama ning lähtume lihtsalt tavapärasest kõhutundest!

Usun aga, et see ajastu on nüüd möödas ning noorsootöösse liigub aina enam valdkonna tegijaid, kes tegutsevad noortega eesmärgistatult, mõtestatult ja eelkõige noorele sobivas keskkonnas!

Oli kasulik ja silmi avav seminar! Teise peaesineja mõtted püüan paberile saada juba järgmiseks nädalaks!



pühapäev, 17. mai 2015

Noore käitumine ühiskonnas on vastus tema tänasele olukorrale


Noore käitumine ühiskonnas on vastus tema tänasele olukorrale. Just sellise mõttega tulin koju 27-30. aprillil Brüsselis toimunud Euroopa Noorsootöö Konventsioonilt. Loomulikult ei ole see ainuke mind kummitav mõte aga pani mõtlema küll.  Kas selles võib olla terake tõtt? Ei ole harva see juhus, kui noorte käitumist meedias või erinevatel kohtumistel/konverentsidel üles tõstatakse. Nende passiivsust ühiskonnas toimuva suhtes või hoopis oskamatust oma esimeses töökohas koheselt käituda. Tavapäraselt müüvad negatiivsed pealkirjad enam, kui positiivsed. Mida see ühiskonna kohta ütleb?

Paar päeva tagasi, kui osalesin Euroopa Komisjoni noorsootöö ekspertide kohtumisel Brüsselis, kohtusin ühe ettevõtjaga. Ta oli ise noor aga noori tööle ei tahtnud võtta sest nende käitumine ei vasta tihti tema ootustele ja vajadustele. Tekkis küsimus, kes peab ühiskonnas võtma selle vastutuse, et noori siiski vaatamata nende  kogenematusele toetatakse ning nad ei ole vahendid kellegi teise eesmärgi täitmisel? Sh ühiskonna. Eraettevõtluse ja noorsootöö eesmärgid ongi erinevad,  mõlemal on oma loogika. On selge, et ettevõtjate silmis ei ole vahet, kas noorele tagab vajaliku kogemustepagasi noorsootöö või mõni teine valdkond. Aga keegi peab ju noort toetama? Samas nimetas ettevõtja, et noorsootöös saadavad kogemused ja oskused on hindamatu väärtusega, kui noored ainult oskaks neid ise enam esile tuua. Mõtlemiskoht meile.

Konventsioonilt jäi mind kummitama üks RISKIFAKTOR. Erinevate globaalsete väljakutsete lahendamisel nähakse noorsootööd teiste valdkondade poolt tihti, kui instrumenti, asendustegevust, teiste valdkondade aukude täitmist ja mängumaad. Siinkohal meenub mulle üks mõte- kui me teeme noorsootööd selleks, et ühiskonnas muutusi luua, võime ebaõnnestuda. Kui keskendume noorele tuleb muutus nagunii. Noorsootöö on oma väärtustega iseseisev valdkond, mis eristub paljudest teistest nn avalikus ruumis toimivatest tegevustest. Noorsootöös püüame me noort toetada AINULT TEMA vajadustest lähtuvalt ja loome tema ümber uue süsteemi. Nn tailor-made ehk rätsepa lähenemine. Me ei pea ühte väljakutset teisest olulisemaks. Nii ei ole me ka tööriist või käe pikendus mõnele ühiskonnas toimuva probleemi lahendamisel. Teineteise valdkondi austades on võimalik koostööd teha nii, et keegi oma identiteeti kaotaks. Koostöö on vastastikune. Kui me tahame, et meilt õpitaks tuleb seda ka vastupidi teha.

Ja noorsootöö identideedist siis konventsioonil räägitigi. Ise osalesin konventsioonil lisaks peaettekannetele 6-s erinevas töötoas/visiidil. Suur osa töötubasid kordasid varasemalt kuuldut- vajame proffessionaalseid noorsootöötajaid, korrati noorsootöö edukuse faktoreid, rõhutati vähemate võimalustega noorte kaasamise tähtust noorsootöösse ja noorsootöö rolli globaalsete väljakutsete lahendamisel. Kordamine on samas loomulik sest erinevates riikides on noorsootöö areng erinev ja protsessi loogikast lähtuvalt ongi tavapärane, et mitmed riigid täna räägivad sellest, millest Eestis räägiti ehk aastaid tagasi. Mõnes töötoas jäi mulle aga mulje, et vanad noorsootöö riigid on protsessi loogika ja erinevate riikide erinevad ajaloo- ja kultuuritaustad ära unustanud ja lootsid, et common ground ehk ühised põhimõtted on need, kuidas neil asjad käivad ja millesse usuvad. Ei saa võrrelda võrreldamatut ehk nt Inglismaad ja Rumeeniat, kus ühes on noorsootöö toiminud 100 aastat ja teist, kus noorsootöö alles lapsekingades.  

Esimene asi, mis konventsiooni töötubades selgeks sai oligi arusaam, et ÜHTE noorsootööd EI OLE Euroopas olemas. On erinevad noorsootööd, mis täidavad peaaegu sama eesmärki. Just täpselt, peaaegu. On riike, kus noorsootöö on väga tihedalt seotud religiooni või poliitikaga. Seetõttu ei ole see kõikidele avatud või vaba tahte alusel. Vähemalt ei toeta see avatud noorsootöö põhimõtteid. Mis on õige ja mis vale jätan siinkohal lugeja otsustada.

Kolme tiheda päeva jooksul sai selgeks, et on siiski olemas teatud PÕHIMÕTTED, milles me kõik olime nõus. Kõige olulisem on ehk see, et noorsootöö tegijad liidavad üheks suureks pildiks suure koostööpartnerite (valdkondade) võrgustiku, kus noorsootöö roll on jälgida noore suhtes suurt pilti ehk toimib nn holistiline lähenemine. Noorsootöö aitab luua vundamenti, millele noor saab ehitada ise üles oma soovidest lähtuva teekonna.

Mis veel sai selgeks? Noorsootöö on noorele lähim VABATAHTLIKUL osalusel toimiv madala lävepaku põhmõttel toimiv tegevus. Nimelt on avatud noorsootöö kaudu pakutav kõige vähem tingimusi esitav. Osalemiseks ei ole vaja tunde pabereid täita nagu üks ekspert nimetas, või  oma sobivust tõestada, sobib see, kui astud uksest sisse ja tahad midagi põnevat ette võtta. Arusaam selle põneva seost millegi uue õppimisega selgub alles siis, kui noorsootöötaja aitab tal oma tegevusi analüüsida. Viimane teema ongi päevakorda tõusnud alles viimastel aastatel sest noorsootöö väärtuse (oma brändi loomine) tõestamisel vajame tõendeid ja statistikat. Nii vähendame spekulatsioone ja saame toetuda tõenditele. 

Noorsootöö on RIKAS, rikas oma võimaluste poolest, rikas oma tegijate poolest, rikas oma meetodide poolest. On hea meel, et mitmed teised valdkonnad on seda märginud ja kasutavad ka oma tegemistes noorsootöö lähenemisi. Siinkohal võiks hea näitena välja tuua Eestis aina aktiviseeruvat koostööd noortekeskuste ja koolide vahel. Õppekava toetamine ei ole ehk noorsootöö peaeesmärk aga ühiselt õpetajatega koolititundide rikastamine on kindlasti üheks oluliseks koostöökohaks. Noorsootöö ekspertteadmise ja lähenemise viimine kooli rikastab kõiki kolme osapoolt (haridus, noorsootöö ja noor ise).

Nagu ma eelpool nimetasin fokusseerib noorsootöö NOORTE VAJADUSTELE ning konkreetse noore tugevustele, tagades sellega alati positiivse lähenemise. Noor jõuab endas selgusele läbi tegemiste, eksperimenteerimise, katsetamise. Ma ei taha väita, et noorsootöö oleks nagu üks suur labor aga usun, et noorsootöö kaudu tehtud tegemised õpetavad oma valikutest õppima. Oluline, et analüüsitakse oma tegemisi ja õpitakse neist. Noorsootöös ei panda hindeid ja seega saab noor end vaid iseenda arenguga võrrelda. Teha enda elu TOP-pe vaid enda saavutustest!
 
Noorsootöö on eriline veel selle pärast, et toimub INIMESELT INIMESELE õpe. Kus veel on noored ühe tegevusega selles ulatuses kaasatud kui noorsootöös? Ideest analüüsini, otsustest reaalsete tegudeni, mõttest vastutuse võtmiseni! Me ei räägi siin vaid mänguväljakute loomisest vaid kogu valla arendustegevusest. Osalus, osalemise õppimine. Passiivsest aktiivseks. OSALEMINE on ka ühiskonna alus.

Meenutades veel korraks mõned päevad tagasi kuuldud ettevõtja sõnu, kuidas noored ei ole tihti motiveeritud, ei ole alati õhinaga asja juures või on antud töökoht tema elu esimene vastutus, siis on hea meel lauale panna väide, et noorsootöö aitab just seda kõike vältida ehk toetab positiivselt noort tema teekonnal näiteks tööhõivesse. Kas olete märganud noorte nägusid, kui nad on tundnud eduelamust? Vastutuse koorem on vahetunud ÕHINAPÕHISE sooviga veel proovida. Noorsootöö kaudu saadud samm sammult vastutuse võtmine on muutmas noori aina enam enesekindlamaks, õpetab neile igapäevaseid sotsiaalseid oskusi (kasvõi tere ja head aega soovimine, viisakust), tekitab soovi võtta aina enam keerukamaid ülesandeid jne. Probleemide lahendamine muutub igapäevaseks ja tööintervjuul esitatud küsimused saavad vastatud analüüsitult ning enesekindlalt.

Aga ära ei saa unustada peamist tegurit noorsootöös. Inimesed, kes iga päev noortega töötavad. NOORSOOTÖÖTAJAD. Proffessionaalsed noorsootöötajad. Euroopas olevat 1,7 miljonit noorsootöötajat. Siin ei loe kas ta saab selle eest tasu või tehakse seda vabatahtlikkuse alusel. Oluline on kompetents. Sellele aitab kaasa ühtne arusaam noorsootöötaja pädevuste ja oskuste kohta, koolitussüsteemide ja nõustamise tagamine, noorsootöötaja väärtustamine nii võrgustikes kui ka teistes toetavates tegevustes.

Siinkohal ei taha ma jätta vale muljet, et noorsootöö tegemise eest ei pea töötasu maksma. Vabatahtlikul tegevusel on oma oluline osa aga vaid lisaväärtuste loomiseks ja mitte baastegevuste tagamiseks.

Kogu Euroopa liigub noortega individuaaltöö lähenemise suunas (juhtumipõhisus). Saades palju komplimente Eesti noorsootöö arengu suunal,  tean, et Eesti keskmine noorsootöötaja on oma teadmiste ja koolitustaseme poolest Euroopa TOP 7 seas ehk ta teab juba täpselt, kuidas noorega töötada. Mitte küll veel kõik sest kahjuks ei ole KOVid veel võrdses seisus noortele suunatud vahendite ja tegevusvõimaluste poolest. See tekitab ilmselt ka probleeme noorsootöötajatele osalemaks erinevatel arengukoolitustel. Siinkohal on suur roll täita ka Eesti ANKil, kes püüab oma tegevuste kaudu seda siiski kõikidele võimaldada.


Kui nüüd tulla tagasi alguse mõtte juurde, kus ühiskonna suhtumisele järgneb alati noorte vastus nende käitumisega siis on hea meel, et vastuvõetud deklaratsiooni kokkuvõte väljendas selgelt, et noorsootöösse mitte investeerimine on vastutustundetu samm tänase ja homse ühiskonna eest vastutava generatsiooni ees. Kui noor ei oma teatud teadmisi või kompetentse, võtavad nad otsuse vastu alati hirmust ja teadmatusest lähtuvalt. Selline lähenemine ei meid ega ühiskonda vist edasi ei vii? Mis teie arvate?

Blogis (3x) on kasutatud EYWC 2015 ametlikke pilte. 

Euroopa Noorsootöö Konventsiooni kohta loe lisa: http://www.eywc2015.eu/