pühapäev, 26. jaanuar 2020

Eesti ANK kogemused 4-päevasest töönädalast. Osa 2.

Teise töönädala võtab kokku Heidi Paabort. 

Simon Sinek on öelnud, et, kui ütleme inimesele, mis ta tegema peab, saame me lihtsalt töötaja, kui me usaldame inimest, et ta teeb oma tööd, saame liidrid.
Eesti ANK on avastuspäeva piloteerinud kolm nädalat. Kui esimene avastuspäev tuli paljudele meist justkui liiga ruttu, siis järgmised enam mitte. Seega olid mitmed meist (lisaks mulle ka Kerli ja Carolyn) seda teadlikumalt planeerinud ja mõtestanud, mis võimaldas mitte korrata eelmiste kordade vigu ehk püüdsime vältida faktoreid, mis meie tähelepanu hajutaks. See muidugi ei tähenda, et see alati õnnestub. Carolyni neljapäevane avastuspäev oli üks ehe näide sellest, kuidas ta plane tegi ja nagu ta ise kirjutas: “Siis kõikvõimas naerab nende üle”. Mõnikord lihtsalt ei lähe asjad nii nagu planeerid, kuid sellegipoolest oli Carolyni päev täis avastusi. Sellest tekib mõte, et, kui palju annab avastusi ette planeerida? Lisaks ei muutu ka harjumused üleöö. Minu esimene lõks ja tähelepanu hajutaja oli harjumus, mis viis mind hommikul laua taha ja lasi avada nii Facebooki kui ka postkasti. Kerli selle päeva kogemist toetas aga juba suurem teadlikkus ja valmisolek arengupäevaks sest ta oli oma tööelu korraldanud juba selliselt, et sel päeval ei tohiks praktilisi tööprotsesse sisse tulla.  

Üks asi korraga
Kuna ka minule endale meeldib väga keskenduda ühele asjale korraga ja osalesin vahetult enne avastuspäeva väga huvitaval konverentsil, kus oli koos 300 haridustöötajat ning teemaks oli “Õppimise aeg”, jätsin teadlikult arvuti koju, et vähendada ka kiusatust see seal avada. Nii sain 95% keskenduda toimuvale. 5% puhul siiski sai kohvipauside ajal telefoni kaudu meili piilutud ning ka märgatud, et saabunud on kaks kirja, millele vastamine on avastuspäeval oluline. Seega tuli need kaks kirja siiski ka avada ja ära saata. Nii sain paremini keskenduda eesootavale. Ei teagi kas tegemist on nn aju trikiga, et leida vabandusi, et ma tunneks end hästi, kuigi ma kokkuleppest ei suutnud kinni hoida ja töökirjad teele panin või pigem teadlik lähenemine, et ma võin, kui soovin ka avastuspäeval justkui heast tahtest ikka tööasju ka ajada. Osaliselt on see seotud ilmselt ka meie ühiskonnas paljuräägitud FOMO-ga, justkui hirmuga, millestki välja jääda. Kuuluvusvajadus on üks suur tegur, mis paneb meid tegutsema ja mitte alati kõige mõistlikumal moel. Kas sellest, kui ma avan postkasti ja vastan kirjadele, ei olegi mu päev enam avastuspäev vaid tavapärane tööpäev?
Carolyinil oli sel päeval planeeritud teha selle nädala ainus pikalt magamise päev, ärgata pool 10, lugeda eelmisel nädalal võetud raamatut, kohtuda Riinuga, et panna paika nädalavahetusel toimuva koolituse plaanid ja uurida rahvusvahelise projekti GreenIdentity kohta täpsemat tausta. Paraku realiseerus see vaid osaliselt. Nimelt hajutas Carolyni tähelepanu arvuti (või oli sisetunne?), et uurida ülikooli õppekava sest ülikooli lõpp on käega katsutav ning avastas, et just avastuspäeval on tal vajadus sõita Viljandisse eelviimasele “Pärimustantsu praktikumi” loengusse. Nii tunnetas Carolyn, et plaanid ei pruugi realiseeruda ka siis, kui varakult planeerida. 

Eksperimenteerimine
Kõik need tunded, kus teed plaane aga need ei realiseeru, tekivad eelkõige sel põhjusel, et avastuspäev on meie jaoks oluline ja oleme ühenduses teinud ühised kokkulepped. Aga kui me ei suuda seda 100% järgida, kas me siis oleme justkui läbi kukkunud? Feilimine, nagu noored armastavad end väljendada, on üks huvitav termin. Feilimine, ebaõnnestumine, alt vedamine, mittehakkamasaamine on justkui miskit negatiivset, mis on juurdunud ja kaasa tulnud koolist. Mis need hinded siis ikkagi mõõdavad? Läbikukkumist? Teadmiste mahtu? Kuhu jääb teadlik võimalus vähemalt katsetada ja teha järgmine kord paremini? Me tahame feilimist justkui vältida, et mitte tunda end halvasti. Samas on eksperimenteerimine ju seotud otseselt õppimisega. Peegeldad arusaamu ja saad järgmisel korral ehk teha paremini. Miks me kardame eksperimenteerida? 
Avastuspäeva juurde tagasi tulles avastasin kohe hommikul, et ma polnud eelmise avastuspäeva mõtteid kirja pannud. Ka teised katsetajad meeskonnast veel otsivad rütmi, kuidas kogetud tundeid ja analüütilisi mõtteid kirja panna. Kuna mina panin oma mõtted kirja nädal hiljem, tekkis mõte, kas ma analüüsisin nüüd tehtut erinevalt sellest, mis ma kohe oleks kirjutanud. Ilmselt küll. Milline oleks siis parim lahendus? Hetke tunded siis ja selle päeva mõju hiljem? Ilmselt ongi mõistlik katsetada. Kuna iga avastuspäev või see, kuidas me oma uute põhimõtete sõnumeid püüame laiemalt avalikkusele teada anda, mõjutab ka automaaselt seda, kuidas sellesse edaspidiselt suhestume ja tehtut hiljem analüüsime. Ka meile endale tekitab see piloteerimine mitmeid küsimusi ja tundub, et ka teistele. Kerli toob oma avastupäeva reflektsioonis välja meie 4 päeva töö- ja avastuspäeva teemal ilmunud artikli Delfis ja peegelduse, et ta ei soovi artikli kommentaaridesse süveneda, sest on eeldatav, et seda teguviisi ei pruugi ühiskond veel mõista. 

Miks kardame pausi?
Mina otsustasin teadlikult esimesed 30 siiski läbi lugeda. Mitusada jäi aga lugemata. Kommenteerijad on seinast seina, kes toetab, kes mitte. Mittetoetajate seas nähakse seda kuidagi mittemidagitegemisena ja selle eest siiski raha vastu võttes. Ka reedel (24.01.20) ETV+ toimunud intervjuus, kus meid esindas noorsootöötaja Anna Konovalova, küsiti saatejuhi poolt ühe küsimusena, et kas see pole mitte lihtsalt vaba päev? Kuna meie ühendus toimetab kodukontorites, oleks ju lihtne näha avastuspäeva nn vaba päevana, kus saad kodus ära teha kõik, mida varem pole jõudnud. Olen ju kodus üldjuhul üksi. Paneksin muusika mängima, topiksin nõud masinasse, korjaksin laste asju kokku ja käivitaks pesumasina. Ehk jooks ka ühe kohvi ja puhkaks korra? Siinkohal tulebki mängu enesejuhtimine. Täiskasvanud inimene peaks seda ju suutma. Aga, mis juhtuks siis, kui näha näiteks seda 20 minutit hoopis nn teadliku PAUSINA.  Haridustöötajate konverentsil tõdeti, et pausi võtmine ei ole inimestele omane. Paus assotsieerub justkui logelemise, laisklemisega. Mäletan hästi oma vanema tütre humoorikat ütlemist, kes suvel minu tegemist jälgis, et “Oi, ema, sa istusid isegi 5 minutit ja ei teinudki mitte midagi”. Pausi tegemine on oluline. Paus liikudes aga veelgi parem sest siis aju puhkab. 
Kerli peegeldab eeldatavat vastuolu ühiskonna poolt järgmiselt: “Kuna me tavatööpäeva pidevaid ümberlülitusi lugemise ja kuulamise tsoonist praktilise töö tsooni on muutunud, kus lugemine, kuulamine, enesearendamine ja töö mõtestamine jääb ühele päevale ja töö praktiline protsess teistele päevadele ei muuda ju ülesannete sooritust vähemefektiivseks, pigem loodame, et ikka paremaks. Igalt ametilt oodatakse edasiminekut, arengut, paremat kvaliteeti. Millal selle tagamine peaks siis toimuma kui mitte koolituste, enesearengu ja tagasisidestamise ja edasisidestamise protsessis.” Olen Kerliga absoluutselt nõus. Meenub ühe hea sõbra  ja kolleegi (tervitused Irenele) ütlus, keda jälgis üks praktikant, et terve päeva tormad ringi, millal sa üldse mõtled ja mõtestad?”

Märgid loodusest
Maagilisel kombel viis see mind lähemale minu järgmisele avastusele. Nimelt jätkasin tookordset avastuspäeva netis surfamisega. Kuna raamatuid olin juba koju toonud ja lugenud, mõtestasin kas kinos käik võiks ka avastuspäeva alla kuuluda. Kummalisel kombel olime sel päeval kõik hakanud looduse ja keskkonna peale mõtlema. Kas avastuspäeva AVASTUS võiks olla inimese alateadlik soov olla loodusele lähemal? Annab see meile energiat? Minu leid loodusega oli alles esilinastunud Fred Jüssi dokumentaalfilm “Olemise ilu”. Nähes selle kokkuvõtet sisust, pani see mind otsima võimalust seda vaatama minna. Tänaseks olen seda ka teinud. Filmil oli meie töönädala muutmise plaanidega teatud seos sest tänases maailmas räägitakse palju edukusest ja töörabamisest. See film oli nn hümn aeglasemale elule, et käies mööda salaradu, saad olla iseendaga. Kui enda tass on tühi, pole võimekust ka teiste omi täita. Film oli ka ood Eesti loodusele, mis pani mind tahtma rohkem aknast välja vaadata ja loodusega sidet otsida ehk siis leida rohkem võimalusi looduses käimiseks/olemiseks. Kerli toob oma mõtisklustes välja looduses käimisega huvitava paralleeli. “Kui soovida tajuda looduse lummust, kas piisab selleks 5-10 minutilistest hüpetest metsa alla, või peaks metsas ringi liikuma kauem, et tajuda kõiki hääli ja lõhnu. Selliselt näen ja tajun ka mina seda arengupäeva mõtet, et kas see, et igal tööpäeval teeme pistelisi hüppeid valdkondlikku maastikku, tööalasesse kirjandusse, partnerite tegevustesse on piisav, et tajuda selle tõelist olemust või võtta aeg olla päriselt kohal ja lugeda, kuulata, tajuda, mõtestada. Sama ka ju tööga, mida intensiivsema ja välistest segajatest puhtama tööaja ma endale saan lubada, seda tulemuslikum on see, mis välja tuleb.”
Tegelikult meist kolmest jõudis loodusesse vaid Carolyn, kes tegi avastuspäeval esmalt ühe pika jalutuskäigu õues ja korjas pajutudusid, kus tegi ka ühtlasi  kolm suurt avastust. Esiteks oli neljapäeva hommikul kell 11 kergliiklusteel tohutult palju inimesi ja teiseks, et jaanuari teisel nädalal võib tõesti pajutudusid minna korjama, mis tõstatas veelsuuremat soovi uurida uue Eesti ANK projekti, GreenIdentity kohta.  Lisaks avastas Carolyn, et on tohutu külmalembeline inimene ning igatseb lund ja külma.

Milliseid väärtuseid me järgime?
Minu enda, seekord tubane, avastuspäev lõppes Tartu Ülikooli eetikakeskuse uue arutelumängu väärtustest tutvumisega. Mängus on 100 erinevat igapäevaeluga seotud juhtumit, millel on neli valikut. Valikute tutvustamise ajal saad õppida midagi enda ja teiste kohta ning ka seda, millistel puhkudel oled nõus oma väärtustest loobuma ja valid nn kesktee, mis võimaldab sulle olla ikkagi vajadusel üks meeskond. Küsimus ei ole ju alati selles, kellel on õigus või kellel vale valik, erinevused rikastavad. Oluline on sallivus ja austus teiste valikute suhtes. Need teemad on tänases ühiskonnas väga aktuaalsed ja muutuvad aina olulisemaks. Mängu sisu ja juhtumeid lugedes/analüüsides tekitas see mulle mõtte, et sarnased valikud on ka meie igapäevases töös. Milliste väärtuste alusel me töötame? Milliseid valikuid teeme noortele keskkondi ja tegevusvõimalusi luues, neid üles otsides ja leides, neid tagasisidestades? Meie tegutsemine ja väljaütlemised annavad meie sõnadele energia ja tekitab noorte seas meist maine. Ehk peaks looma Eesti ANK 20 sünnipäevaks ühe sarnase loogikaga mängu, kus nii noored, noorsootöötajad kui ka otsustajad saavad mõtestada noorsootöö väärtust ja valikuid. Ehk tekib nii parem seos, miks ühed väärtusvalikud annavad paremaid tulemusi kui teised. Kuna räägin viimasel ajal väärtuste teemast palju, anti mulle EANKis ka ülesanne mõtestada seda teemat ka uue EANK arengukava loomisel. 
Kerli kuulas oma avastuspäeval Äripäeva Akadeemia intervjuud Tiina Saar-Veelmaaga “Miks juht võiks olla mässaja?”Ta leidis, et ühelt poolt kuulates lugu ja teiselt poolt kogedes kogu protsessi läbi enda tegevuse, tundis ta inspiratsiooni, energiat, vabaduse tunnet, mis avas ta jaoks veel rohkem sisemisi kanaleid, mis teevad teed julgusele, vastutusvõimele, valmisolekule muutusi ette võtta ja juhtida. Sõnumina jäi Kerlile kõlama järgmine: “Kui skaala ühes otsas on kontrollitud organisatsioon, reguleeritud, kontrollitud töökultuur, kus inimesed ei käi mitte rolli mööda vaid nööri mööda, on raporteerimine, aruandlus ja teises skaala osas on usaldus, eesmärgi mõistmine, inimesed on vabad, oluline on nende initsiatiiv, vabadus, siis valdabki heameel sellest, et olen usalduse organisatsioonis.”
Carolyini avastuspäev sisaldas veel kohtumist Riinuga, kus toimus digitaalne koosolek ENLi ja SANAga. Seejärel jõudis Carolyn veel Viljandisse arendama enda pärimustantsu oskusi, kus tunnistas endale, et on uhke tunne vanu traditsioone elus hoida. Õhtu lõpetas aga jõuludeks kingitud male, mis sai koos  sõbraga välja otsitud. Peale poolteist tundi ja kolmandat mängu, mis oli Carolyini ainus võit, oli ta selgeks saanud kõikide malendite liikumised. 

Kokkuvõtlikult olid meie arengupäevad just sellised nagu nad lõpuks välja kukkusid sest lasime enda mõtte vabaks. Carolyn jõudis lähemale loodusele ja minul tekkis soov minna loodusesse ning tahe luua noortekeskustele väärtusvalikutega seotud mäng. Kerli avastuspäev pani teda rohkem mõistma inimese küpsemise protsessi, mässamise ja julguse jõudu muutuste loomisel. Ta leidis, et tegutsedes targemalt erinevate generatsioonidega paindlike tööviiside käsitlemisel tuleb uuendused sisse viia ka noortekeskustesse ja seda koostöös nende tööandjatega. Väikesed uuenduspiisad samm sammult viivad välja suuremate muutustekogumini aja möödudes ja just nii, et igaühel on omas tempos aega sellega kohanduda. 

AVASTUS
Kui inimesel on veidi enam endale aega, kas ta hakkab siis taas märkama looduse märke ja tähtsust tema elus? Hakkab nägema seoseid oma töö ja tööpõhimõtetega?

pühapäev, 19. jaanuar 2020

Eesti ANK kogemused 4-päevasest töönädalast. Osa 1.

Esimese nädala mõtted võtab kokku Kerli Kõiv

4-päevane töönädal?
Iga olukord või unistus jõuab sinuni mingil ajahetkel kui see on sinu arenguprotsessi osa. Olgu selleks näiteks 4-päevane töönädal. Siinjuures võib ju mõtiskleda, et kas täitus unistust mugavast äraelamisest või täitus unistus tööõnnest? Üldjuhul inimesed siiski otsivad rõõmu iseendast, eneseteostusest, mõtestatud tööst ja elust. Seega ma arvan, et 4-päevane töönädal on tööõnne tagamise protsess aga mitte selleks, et teha tööd vähem, vaid teha tööd mõtestatumalt ja edasiliikuvalt. Elame kiiresti muutuvas maailmas, mida ei saa võrrelda 40 aasta taguse tööeluga. Meie ümber on käimas mitu muutust korraga, me peame nendega toime tulema.  Selleks, et toime tulla peame omama aega, et muutusi tundma õppida. Öeldakse, et aeg on see mille puudumise kohta kõige rohkem kurdetakse. On see siis tööelus, vabandus kultuurisündmustest või spordist kõrvalejäämiseks, eraelus lähedastele aja võtmises või muus. Aega me juurde ei saa ise luua. Meie organisatsioon kohtus just ühe ministriga, kes kinnitas samuti, et selline eelnõu pole veel Riigikogus õnnestunud luua ega vastu võtta, mis annaks meile ööpäevas aega juurde. Ja tulebki endale selgeks teha, et ainuke võimalus meil endil aega juurde saada ongi iseeenda elu reguleerida ning  organisatsoonidena kui tööandjatena on meie vastutus korrastada oma asutuses töötajate tööeluaeg. Üks ministeeriumi esindaja ütles hiljuti lootusetult, mis 4-päevane töönädal, kui saaks juba 7st teha 5 oleks ka juba suur asi. Mõistetav. 
Olen ise olnud ka sellises olukorras, kus enam polnud vahet, millal töötad või kas üldse leiad aega oma kodustele. See on kohutava kiirusega inimest põletav ratas, millest tuleb leida väljapääs. Sellises läbipõlemisrattas tegutsedes pole me kunagi võtnud aega mõelda, kas saaksime teisiti, mida võiksime teha nutikamalt, kuidas koosolekud oleksid ajasäästlikumad, milline oleks meie töökultuuri nutikas lahendus. Tekib vajadus reha järele, et ebakorrapärane korda teha. Kas 2020.a Teeme ära! Talgud ei võiks olla suunatud tööelu korrastamisele, et riisuda sealt ära kõik vanad harjumused, et teha ruumi uutele nutikatele lahendustele…

Õppiv organisatsioon
Kogu sellest läbipõlemisrattast kaks korda väljatulnuna ja taastununa ma seda oma ellu kolmandat korda ei lase. Selle julguse vastu seista andsid mulle esmalt minu kolleegid, kes on uuendusmeelsed, oma emotsioone ja tööprotsessi detaile jagavad, teineteist usaldavad ning Tartu Ülikooli haridusinnovatsiooi õpingud, kus räägiti palju juhtimisest, sh ka muutuste juhtimisest. Hiljuti pidin tegema ülikoolis ettekannet õppivast organisatsioonist ja selline analüüs omaenda organisatsiooni baasil käivitas suure soovi proovida töötada nutikamalt. Koostöös sünnivad julged ideed. Eesti ANK novembrist detsembrini harjus selle mõttega, tegi kokkuleppeid ja otsuseid ja jaanuarist oleme sel teel. Meie eesmärk on jõuda noortekeskuste töö mudeldamiseni selliselt, et tööõnn oleks noorsootöös ja noortekeskuste noorsootöötajate läbiränne ei oleks enam nii intensiivne ja oleks võimalik vaadata ja kogeda valdkonda sügavuti. Meie noortekeskustena oleme ka noortele uue töökultuuri pakkujad ja innovatiivselt nutikad lahendused peaksid olema meie töö igapäevaosa. Ja nii me testperioodi sisenesime, esmalt Eesti ANK 6-liikmelises meeskonnas. See ei ole vaba päev klassikalises mõistes. 
Meeskonnas on kokkulepe, et avastus- ja arengupäeva kogemused jagatakse teistele. 

Mida tõid testperioodi 10 esimest päeva?
Avastati ennast oma aega ja tegevusi juhtimas. 
Maivi sõnul tuli see päev enda jaoks teadlikult läbimõtestada ja tegutseda oma sisetunde järgi. See ongi ju nagu päev, kus sul ei ole väliseid regulaatoreid, vaid peadki otsustama ise ja tegutsema ise. Toimetulek selle päeva segajatega on väljakutse, millega toimetulekut õpitakse. Nii ka toob Heidi välja, et esimese avastuspäeva saabumine tõi vajaduse selgeks teha endale, millise keskkonna peab enda looma, et oleks võimalik keskenduda selle päeval juhtuvale. 
Õppimine on oskus ja saab toimida vaid siis kui keskkond seda toetab. Olen ise praegu uurimas ka rohkem enesejuhitud õppimise mudelit ja eks sealgi tuleb ju täiskasvanuhariduse eksperdi Malcolm Knowles'i materjalidest välja, et olustik on esmane oluline faktor. Ettevalmistuseks luges Heidi läbi Tartu Ülikooli eetikakeskuse poolt valmistatud käsiraamatu “Tagasiside”, mis toetas mõtet, et tuleb toetada uskumust, et inimene suudab oma võimeid arendada ja ta leidis, et esimese arengupäeva eesmärgiks peabki saama ettevalmistavad tegevused, kus mul on võimalik korra nn pausi võtmisele keskenduda, et mõelda läbi, mida ma vajan 
Oleme samm-sammult väljumas töötaja oravarattast. 

Töökorraldus?
Organisatsiooni töökorralduslikud küsimused on need, mis esmalt tabada võivad - kuidas vältida töömeilide lugemise harjumust, kuidas vältida kolleegidega suhtlust ja seda eriti olukorras kus näiteks on erinevad arengupäevad. Enda töö korraldamiseks tuleb rohkem üle vaadata oma tegevusplaanid kalendris. Soovitus Heidilt: “Iga tähtajaga seotud tegevus korralda võimalusel vähemalt kaks nädalat ette ära. Selline lähenemine, et ma alustan alati tegevustest, millele tundub olevat kõige kauem aega, kaasa tulnud ammustest kogemustest. Nii tekitab töö vähem stressi ja ärevust. Nii ei avasta ma ka arengupäeval, et ups, homme on tähtaeg ja ei saagi arengupäevale keskenduda.” 
Minul endal sattus esimene arengupäev koolipäevale Tartus, millele järgnes veel teisigi ühiskondlikke kohustusi, nt volikogu hariduskomisjon ja lisaks oli meil ka praktikant Itaaliast. Isegi kui alustasime kavandamist pikalt ette on ikkagi varem kokkulepitud kohtumisi ja ülesandeid, mis ei lase sel päeval täielikult endale keskenduda. Siit ka kolleeg Riinu mõte, et testime pikemalt, siis saame ühiselt päriselt sellisesse rütmi, kus oleme osanud teadlikult ka kohtumisi ja ülesandeid pikalt ette planeerida 4-päevast töönädalat arvesse võttes. 

Märkamised ja katsetused
Minule tõi see päev läbi kogetu järgmise mõtte kinnistamiseks: “Segi ei tohiks kunagi ajada omavahel soovitud tulemust ja vahendeid selle saamiseks ning nende järjekorda. On palju inimesi, kes arvavad, et ennem tuleb süsteemi muuta ja ressursid ümber jaotada ja siis tulebki see ime. Aga kui seda ära teha, siis võib järgmisel päeval selguda, et arusaamine ideest võis olla inimestel väga erinev ja oleme uue olukorra ees, mis on veel segasem kui ennem. Seega esmalt idee, selle kirjeldus ja siis analüüs alternatiividest, kuidas selleni jõuda. Juht on see, kes juhib väärtuste, visiooni ja missiooni kujundamist ja kokkuleppeid, seega vastutab ka selle eest kui meeskonnal või organisatsioonil see puudub.”
Carolyn kasutas esimese arengupäeva avastamiseks, kas ta oskab meie organisatsiooni kodulehekülge tehniliselt muuta ja milles ta eriti osav on. Ka see on suurepärane lahendus arengupäevale kui soovitaksegi panustada oma organisastiooni ja seeläbi end treenida oskustes, mida varem pole saanud ja samas on sellest kasu ka organisatsioonile. Inimeste tundmaõppimiseks, mis on oma töös väga oluline, alustas ta raamatuga T.Erikson “Idioodid minu ümber”. Carolyn toob välja ka arengupäeva tugevat mõju motivatsioonile, andes reedesele arengupäevale järgneval esmaspäeval teada, et “Tundsin hommikul kohe, et tahan endast maksimumi anda ja see on nii põnev!”

Mõisted
Lõpetuseks paar mõtisklust mõistete kohta, mida sageli nüüd siin kasutame: 
Arengupäev… see võimaldab meil igaühel tõstatada SUPERküsimusi meie töös ja eesmärkides, mitte lihtsalt küsimusi. Olla loov, ühendada erinevad ideed. See on aeg teha maagilisi asju - asju, mis loevad nii kodus kui tööl, ühendada eraelu arengud enda tööalasega.
Segajad….kirjad, chatid, sõnumid, uudised, märkamised, teadmiste vajadused, informatsioon, töövälised kohtumised….Avastuspäevas süsteem võimaldab vähendada segamist intensiivselt tööajal ning suurendada segajate hulka avastuspäeval, kes nüüd ei ole enam segajad vaid minu avastuste teekonna osad avastuspäeval. 

AHHAA!




Avastuspäev viis nii Heidi kui Carolyni raamatukokku. Kas tõesti toimibki see oletus, et 4-päevane töönädal toob inimesed rohkem kogukonnakeskustesse, spordi- ja kultuuriüritustele, raamatukokku….




Soovituslik lugemine-vaatamine
Ka jagatavad materjalid meie poolt:
Thomas Erikson “Idioodid minu ümber”
TÜ Eetikakeskus “Tagasiside”
M.Knowles “Self-Directed Learning. A guide for learners and teachers” 

kolmapäev, 27. november 2019

PickUp Briti eri: Põhja-Tallinna Noortekeskus "Maatriksisse sisenemine"


Projekti eesmärk oli anda noortele uusi teadmisi, selleks tuli renoveerida noortele oluline arvutiklass, et see vastaks visuaalselt ning ohutuselt tänapäevastele standarditele. Projekti tegevustega said noored omandada ka uudseid  kogemusi ja koostööd. Näiteks õppisime koos, kuidas teha erinevaid ehitustöid, püüdes muuta meile väga olulist ruumi paremaks. Ja nüüd see on parem.

Idee tekkis läbi vajaduste, noored andsid juba aastaid teada, et meie noortekeskuse arvutiklass on halvas korras ning vajab renoveerimist ja muutmist. Arvutiklass on noorte seas tähtsal kohal ja pakkusime välja teha arvutiklassis vajalikud muudatused ise. Seejuures saame kõik omandada kasulikke kogemusi ning muuta omavahel koostööd paremaks.

Eesmärgi täitmiseks viidi ellu järgnevad tegevused:
1. Ruumi ülevaade, et kuidas midagi teha saaks ning planeeringute koostamine
2. Vajalike materjalide ja vahendite nimekirja kokkupanek 
3. Poes käik (lisaks veel mitmel korral)
4. Ruumi tühjaks tegemine ja vana vaiba eemaldamine
5. Seinte värvimine (alusvärv + põhivärv ehk hall) 
6. Ruudustiku pinna tegemine seintele – teibiga piirjooned ning seejärel värvimine (must ja punane)
7. Muudatuse tegemine (jätsime 2 seina valgeks, et ühele saaks näidata projektoriga pilti ning teisele seinale pakkusime kõigile noortele teha oma käega või stencili tehnikas värvilisi pilte) 
8. Seinte dekoreerimine – stencil tehnikaga erinevate arvutimängude logode joonistamine seinale noorte poolt
 9. Uue vaiba paigutamine (lõikamine, pinguldamine, liimimine)
10. Laudade ja mööbli tagasi paigutamine
11. Arvutite paigaldus, koristamine ja led-valgustusriba paigaldamine

Kui esmalt projekti ideed „Maatriksi“ kohta arutasime, kujutasin, et ruum tuleb täiesti must ja sellele on joonistatud roheliselt erinevad koodid (binary code), aga koos noorsootöötajatega plaani läbi arutades jäi peale idee teha ruumi ruuduline muster punase ja mustaga. See sobib väga hästi. Arvame, et üldiselt projekti eesmärgid õnnestusid – ruum sai lõpuks valmis ja saime erinevaid kogemusi ja tegevusi mida teha. Me kõik kasutame arvutiklassi üsna palju ja oli oluline ka lubada kõikidel arvutiklassi kujundada isegi kui see ei näe välja nagu esialgselt tahtsime. Samas saame seda ka tulevikus veel muuta kui tahame.

Noorsootöötajate vaatevinklist esines mõningaid probleeme – plaanid muutusid mitmel korral ja aitasime leida olukordadele paindlikumad lahendused, näiteks ei suutnud me püsida algses ajagraafikus ehk ruumi renoveerimisega seotud tegevused algasid hiljem ning kestsid 3 kuud. Osa aega läks muidugi suve nahka – noortekeskuse tegevused toimusid vahepeal rannas ja hoone oli suletud, puhkuste ajad jne. Plaanide osas muutsime projekti lihtsamaks – mõtlesime alguses arvutid paigaldada edaspidi lakke, ehitada ka raam nendele, kuid selgus, et lagi ei ole võimeline arvuteid hoidma ning see läheb liiga kalliks, kuna vajasime seejuures pikemaid kaableid kümnele arvutile. Sellegipoolest arvan, et tegime ära suure töö ja kiitus noortele sinna oma panust andmast! 

Saime päris palju uusi teadmisi, eelkõige praktilisi kogemusi ruumi renoveerimise osas, mida varasemalt ei olnud saanud. Arvan, et samal ajal paranes meie koostöö teiste noortega ka töötajatega ka, sest kõik tegelesid ühe arvutiklassi ehitamisega, ja saime näiteks seda oma tehtud piltidega kujundada, aga samas ei tahtnud ka seda koledaks teha.

Ruum ideaalne päris ei ole, aga oleme tulemusega pigem rahul ning ei oska öelda, mida saab teinekord paremini teha. Arvan, et tegelikult läks halvasti ka see, et vahepeal suvel ei käinud noortekas ja seega ei saanud ka alati projektis abis olla ja tegevused venisid seetõttu ka pikemaks. Samamoodi ei olnud meil võib olla samasugune nägemus ja oleksime saanud teha rohkem kohtumisi koos, et rääkida läbi, millised maalingud täpselt teeme. Aga nii on ka normaalne nagu praegu on. 

Arvutiklassi võib veel täiendada ja kujundust muuta, näiteks ei meeldi kõik maalingud, mõni on läinud valesti ja mõned lahedad pildid on veel puudu. Võiks juurde teha näiteks Rick and Morty, midagi ka Matrixist, näiteks rohelised koodid või mingid valemid. 

Hetkel on Põhja- Tallinna noortekeskuses juba alanud uus projekt, mis on samuti seotud arvutiklassiga. Nimelt korraldab noortekeskus koostöös Kesklinna ja Kristiine noortekeskusega nutiprojekti GiTGuD: e-spordimängud, mille raames hakkavad noored võistkondades üksteise vastu arvutimängudes võistlema. Hetkel keskendume nüüd arvutimängudele, mida mängitakse just selles ruumis, mida noored suve jooksul ise ehitasid ja kujundasid. See kannab seega endaga suurt tähendust ja väärtust.

Õppisime kogemusest, et tuleb tihedamini kohapeal käia, sest projekti tegevused venisid pikemaks, kuna ei saanud alati kohal käia. Arvan seega, et aja planeerimist tuleb teha paremini ja selle peale rohkem mõelda. Vahepeal tuleb ette ootamatuid asju, näiteks olid värvide kogused valed ja värv sai otsa enne kui jõudsime lõpuni teha või poest saime vale koodiga värvi ja lahendasime olukorra koos noorsootöötajate ja juhatajaga ja leidsime noortekeskuses vanad värvid üles.  

Meie projekti tulemusel paranes ruumi olukord, see näeb nüüd parem välja. Tean nüüd rohkem, mida kuidas teha. See oli huvitav ja vajalik kogemus.     

Noorsootöötajate hinnangul sai ruumi füüsiline ja visuaalne olek sai uuenduse (heas mõttes). Oli vahepeal isegi huvitav kogemus, et noored väljusid oma mugavusstsoonist ehk kui tavaliselt tulid niisama arvutis aega veetma, siis suvel seda võimalust väga polnud ja tulid hoopis seinu värvima ja noored olid kuidagi rahulikumad ja oli näha, et neil oli ka huvitav. Võimalusel noored tegeleksid hea meelega veel erinevate renoveerimistöödega, sest osad meie noored õpivad ehitust, elektrit ja muid teemasid ning reaalne praktika on parim õpik.

Meie noortekeskust külastab nii eesti kui ka vene keelt kõnelevaid noori. Tegelikult on noortel päris mitmeid ühiseid huvisid kultuuritaustast hoolimata ja seetõttu ka arvutiklassi renoveerimine täitis noortele ühist eesmärki ja mõlemad pooled osalesid projekti tegevustes ja omandasid uusi kogemusi. Ruum ei ole väga suur, mistõttu ei mahtunud me ühel ajal töid teostama, kuid väiksemates seltskondades käidi ruumi näiteks tühjaks tegemas, värvimas, maalinguid tegemas, vaipa paigaldamas, koristamas jne. 

Projektis osales kokku 40 noort ja 5-10 noort, kes jäid märkimata. Eesti keelt emakeelena kõnelevaid noori osales 20, vene keelt kõnelevaid noori 20.  

Koostöö pigem õnnestus, sest saime kõik ise tehtud. Koostöö sujus, sellega, et aitasime üksteist. Kes värvis ühte seina, kes teist jne. Need tegevused olid huvitavad ja päris lõbusad.

Oleksime saanud ise aktiivsemalt kaasa aidata, kuna ei olnud suvel nii tihti alati noortekas ja oleksime ka võinud teisi noori ka ise appi kutsuda. Erinevast rahvustest noored teevad ka edaspidi ikka koostööd.

Kogukonda kaasasime sellega, et rääkisime ja suhtlesime kohapeal teiste noortega, sest nad käivad ka arvutiklassis tavaliselt. Kui rääkida noortele, siis tundus see kõige parem viis neile öelda, mida arvutiklassiga teeme ja kutsuda neid ka. Noorsootöötajad aitasid ka noori leida ja neid kutsuda remontima. Päris paljud noored tegid ka maalinguid arvutiklassi seintele ja nüüd on seal mitmeid tuntud arvutimängude logosid või nimesid.

Me saime ise teha arvutiklassi ja noored said ka uusi kogemusi, näiteks kuidas värvida seina. Tegime kõik kindlaid tegevusi ja kõik nägid, kuidas midagi algusest peale üldse teha, näiteks sein oli alguses valge, siis tegime teibiga ruudud ja värvisime neid ümbert ja siis seest. Samuti toimus palju omavahelist suhtlemist samal ajal kui värvisime. Tore oli ka see, et oli teistsugune tegevus, mida noored suvel tegid arvutis olemise asemel ehk ehitasime arvutiklassi.

Kogukond abistas meid ja meie abistasime neid seega olime üksteisele toeks.

Tagasiside kogukonnalt oli hea. Saime uusi kogemusi ja nüüd meeldib arvutiklass kõigile palju rohkem. Me ise tahame seda veel natukene muuta tegelikult. 

Jaa, meil on olemas ka lisakogemused juhul kui elus võib minna halvasti. Näiteks oskavad paljud noored nüüd seinu ka edaspidi värvida kui vaja oma kodu ehitada.

Õppisime kuidas teha erinevaid ehitustöid, näiteks värvida seinasid ja mida peab enne seda üldse tegema ja kuidas planeerima. Panime ka esimest korda elus sõbraga koos arvutiklassi vaiba maha (liimisime põranda külge). Tegime kõik ise, isegi valgusteid vaatasime ja otsustasime panna led-valgustite riba seinale. 

Saime uuteks oskusteks läbi projekti koostööd teistega ja sai teadmisi kuidas ajaliselt planeerida üksteise aega.

Transporti oli vaja ainult poeskäikudel ja sellega aitas meid juhataja, kelle autoga käisime poes. 

Täitsime koos töötajate abiga aruandeid ja eelarve tabelit. Nad aitasid dokumente teha ja aru saada. Rahaliselt pidi kõik olema täpselt ja planeerima pidi ka.

Probleeme lahendasime nii, et küsisime abi nii palju kui saime. 

Saime uusi kogemusi ja nüüd teame, et oskame ja saame neid tulevikus uuesti kasutada. Näiteks tean, et oskan nüüd kodus remonti ise teha. Sain suhelda teistega ja õppida teistelt ka. 

Usaldusväärsus ja kohusetunne arenesid pika aja jooksul. Vahepeal ei käinud noortekas, kuigi pidime alguses ruumi juba augustiks valmis saama. Ja pärast hakkasime käima rohkem ja tegime arvutiklassis erinevaid töid. See oli tore, et noorsootöötajad aitasid ja vahepeal kutsusid niisama noori ka ruumis seinasid värvima või teipi kleepima. See oli pikk töö, aga tulemus väga hea. Vahepeal veetsime ka toredalt aega koos projekti meeskonnaga ja oli lõbus. Põhiline oli see, et saaksime ka arvutiklassis tegevused tehtud, sest muidu ei olekski saanud seda valmis. See aitas meil tegevusi lõpuni viia. Eriti lahe oli see, et saime ise vaipa panna ,sest keegi polnud noortekas varem vaipa ise põrandale pannud. 

Arvame, et soov õppida/arenemisvõime pigem arenes. Hetkel kohe ei taha midagi uut teha, aga ideid on küll ja näen, et neid saab noortekas teha. Teistega koos õppimine on päris hea, sest nii on parem ja siin sai ka kohe ise järgi proovida. Nüüd tean, et oskan isegi vaipa põrandale liimida. 

Meil on rohkem julgust ennast väljendada, konflikte lahendada, ennast analüüsida ja tean, et ma ikka oskan ka mõnda asja teha ja saan teistele näidata, et nemad ka õpiksid ja oskaksid. Konflikte väga polnud, saime hästi läbi ja leidisme koos lahendused kui oli vaja. Kõik praktilised tegevused olid mulle huvitavad. 

Meie emakeel on vene keel ja kirjutamine oli eesti keeles raskem, aga tegime seda kõik koos ja parandasime. Kuigi võttis palju aega. Arvan, et peame veel harjutama. Eelarve tabelit oskasin teha, aga valemeid enam ei mäletanud. Lisasime koos Marisega valemi ka.

Eelarve planeerimine on väga oluline. Noorsootöötajad aitasid arvutada, palju on värvi vaja, aga meil läks ikkagi midagi valesti ja tuli välja, et alguses jagus värvi, aga hiljem jäi ikkagi puudu ja ükskord saime poest üldse vale värvi. Pidime leidma lahendused. Õppisime, et eelarvega peab olema täpne. 

Matemaatikat õppisime nii, et arvutasime arved kõik kokku, kasutasime kalkulaatorit.

Kui ruumi kujundamine sai valmis, siis panime praktiliselt ise kõik arvutid tagasi ka ja vedasime kaablid nii, et need ette ei jääks teistele ja installisime vajalikud programmid ja mängud ka. Sotsiaalmeedias aitasid noorsootöötajaid postitusi teha, aga tegime neid koos ja pilte ka. Nii arenesid meie tehnoloogilised oskused.

Konkurssi "Pick-Up - Briti eri" rahastas Briti Nõukogu.





PickUp – Briti eri: Kunda „Aprillis liigu südamest!“ ja liikumisõhtu „Jookse Südamest!“


Seadsime oma projektile kaks eesmärki – panna Kunda koolipere ja linnarahvas liikuma ja oma tervisest hoolima ning erineva tausta, keele ja kultuuriruumiga noored ühise eesmärgi nimel tegutsema, tehes seda sportlikult ja tervislikult.

Kogu projekti idee ja eesmärgid sündisid ühiselt – koolis oli aktuaalseks teemaks olnud vene ja eesti noorte klassi lõimumine ja koostöö, samuti noorte vähene huvi kehalise kasvatuse väliselt liikuda või sportimisest rõõmu tunda. Leidsime, et projektiga oleks meil võimalus n-ö kaks kärbest ühe hoobiga tabada. Projekti otsene tegevus oli seotud liikumisega – esitamise kooliperele väljakutse võimalikult palju samme koguda ning korraldasime linnarahvale ning kooliperele ühise liikumisõhtu „Jookse Südamest!“, mille tegi eriliseks Kunda tänavatest moodustatud südamekujuline rada. Kõike tegevused viidi ellu eesmärgiga kõik klassid ühise eesmärgi nimel tegutsema panna, koos liikuda ning kevadest rõõmu tunda.

Üldiselt saime projekti eesmärgid täidetud. Mõistagi esines probleeme ja tagasilööke, kuid kõik leidis lahenduse ning tundsime projekti elluviimisest rõõmu. Ülehindasime eeldatavat osalejate arvu ning planeerisime väljakutse perioodi liiga lühikeseks. Koolipere osalejate arv oli natukese väiksem, kuid liikumisõhtust võttis osa u 75 inimest vähem. Väljakutse perioodi keskele jäi koolivaheaeg, siis ilmselt sellel põhjusel langes ka osalemismotivatsioon ning pidime väljakutset pikendama mai lõpuni.

Projekt oli kindlasti meile hea kogemus, kuidas korrektselt asjaajamist korraldada, kuidas planeerida sündmusi lühikese ajaga ning seada tegevustele kaudseid eesmärke. Samuti kuidas sõna pidada ja pingelistes olukordades kiireid lahendusi leida (tuli nii mõnigi selline hetk korraldajatele ette). Võimaluse korral soovime väljakutse ja liikumisõhtu korraldamisega jätkata ka järgnevatel aastatel.

Projekti mõju oli märgata – osalejad ja korraldajad tundsid rõõmu ning võidu oma vanuseastmes saavutasid enim just kõrge mitmekultuurilisusega klassid, mis näitab, et ühine eesmärk seab hoolimata rahvusest noored koos tegutsema. Projekti sisulise poole jäime rahule – võitjad tundsid auhindadest rõõmu ning mõnegi õpilase või õpetaja läbitud sammude arv oli üpris kõrge. Korraldusmeeskonna seisukohalt, kus oli ka erinevast rahvusest noori, tekkisid koheselt arutelud, kuidas midagi teha – erinevast kultuuris tehakse asju teisti, mistõttu tuli leida n-ö kuldne kesktee, mis sobib kõigile. Täpset teisest kultuuriruumist osalejate arvu on keeruline välja tuua, kuid registreerimislehtedest ning koolist saadud andmetest lähtuvalt pakume selleks arvuks 60. Korraldajate silmis koostöö õnnestus.

Positiivse näitena võtsid kaks klassi ka lapsevanemad seiklusparki kaasa, mis aitas kaasa ka lapsevanemate koostööle ja suhtlusele. Kogukonda kaasasime liikumisõhtu näol, samuti oli partneriteks kohalik haridusselts ja seikluspark. Kogukond tundis erinäolisest liikumisõhtust rõõmu, saadud tagasiside oli positiivne. Kiidusõnu jagasid ka vallajuhid, spordiinimesed ja teised osalejad. Leiame, et juhtimisime sellega tähelepanu, kuidas linnaruumis lõbusalt liikuda ning oma tervisest hoolimisest piisab 4,2 kilomeetrisest südamekujulisest jooksust või jalutuskäigust.

Korraldajad on varasemast teadlikumad projektikirjutajad, aruannetes sõnaosavamad ning rahaplaneerimises täpsemad. Arenesid ka korraldajate kujundamisoskused – väljakutse ja liikumisõhtu kujundused said palju kiita. Projekt oli tore ning kindlasti kordaksime seda võimalusel uuesti! Projektiga kinnitasime endale, et mitteformaalne õpe (näiteks läbi projektikirjutamise) on sama oluline nagu näiteks matemaatika.

Konkurssi "Pick-Up - Briti eri" rahastas Briti Nõukogu.



PickUp Briti eri: Lohusuu noortekeskus "Noored nutiseadmetest välja"


Meie projekti eesmärk oli tuua noored nutiseadmetes välja ning pakkuda uusi ja huvitavaid mängukogemusi.

Idee teostamiseks tuli tellida õhuhokilaud. Turul on neid palju erinevaid. On kvaliteetseid ja on odavamaid. Õige valiku tegemiseks pidime konsulteerima inimesega, kes oli eelnevalt kokkupuutund taolise mänguga.

Tegevused olid harivad ja õpetlikud mitmest küljest. Esiteks õppisid noored aega planeerima. Mängud pidid toimuma ühe nädala jooksul ning noored pidid ise sobitama ajakavasid ning kohtunikke. Väljakutse oli see ka turnee organiseerijatele. Juba esimestel päevadel oli näha, et noored on aktiivsemad väljaspool nutimaailma.

Samuti oli meie väike idee kutsuda noortekeskusesse vanemaid noori ja ka noori väljaspool meie kogukonda. Paljudele oli sellise uudse mängu mängimine esmakordne. Esmakordne oli ka meie noori karikatega premeerimine.

Koostöö erinevatest rahvustest noortega sujus ootuspäraselt hästi. Kõik olid mängust kaasahaaratud ning suhtlemine oli vaba. Ka kogukond võttis meie idee soojalt vastu. Mängulaua taga võis kohati ka näha kooliõpetajaid. Kuna jäime turnee läbiviimisega koolivaheaja peale, möödusid turniiri lõppmängud kiirustades. Sellest õppisime, et sarnase projekti läbiviimiseks tuleb varuda rohkem aega. Kokkuvõttes jäime ise väga rahule. Samuti jäid rahule ka noored. Loodame algaval kooliaastal näha veel rohkem uusi noori meie vahvas noortekeskuses.

Kirjutasime siis projekti õhuhokilaua jaoks, et noored veedaksid aega vähem nutiseadmetes. Viisime läbi turnee, mis kestis terve nädala, kõik osavõtjad kes soovisid osa võtta said selleks võimaluse, kuid oli ka neid kelles seda võistlusjanu ei olnud, kuid kasutasid ka lauda väga aktiivselt. Panime tähele, et tõepoolest uus asi paelus noori rohkem ja suhtlemine laua taga oli vabam ja vahetum.

Laua lõpptarnijaga meil probleeme ei olnud, tuli ja pani ka ise laua ülesse, kontrollis et kõik töötaks ja toimiks. Väike tagasilöök meil oli. sest tabloo ei hakanud tööle, kuid noored ei lasknud ennast segada ja lugesid punkte ise.

Tegime pilte ka ja need on leitavad siit:


Turnee nädalal oli noortele olemas värske ja tervislik snäkk. Tegime juurviljapäeva, puuviljapäeva, tegime ise smuutisid, mõni sai hea mõni mitte väga.

Mis me tegemata jätsime oli konkreetne nimekiri turneel osalejatele, meil on olemas võistlejate järjekord ja tabel kes kellega mängima pidi aga puhast nimekirja ei ole. Ise oleme natuke õnnetud et unustasime ka karikatest pilte teha, meil olid väga ilusad karikad.

Konkurssi "Pick-Up - Briti eri" rahastas Briti Nõukogu.