esmaspäev, 2. oktoober 2017

EVS? Just do it!


Tere!

Olen Laura. Mina veetsin oma aasta olles vabatahtlik Tsehhi vabariigis, linnas nimega Náchod eelmisest septembrist käesolevani. See, kuidas ma sinna projekti sattusin juhtus päris ootamatult, nagu enamus asju mu elus. Annika, kes oli samas kohas paar aastat varem vabatahtlik olnud tutvustas mulle programmi ning paar nädalat hiljem olin juba sealsete 2016/2017 aasta vabatahtlike nimekirjas.
 
Minu igapäevane töö toimus väikses algkoolis aidates õpetajatel tunde läbi viia ja õpetamiseks huvitavamaid tegevusi leida. Teine suur osa tööst toimus noortekeskuses ning läbi selle korraldasime lastele ja noortele ning vahel ka kogu linnarahvale erinevaid üritusi. Minu EVT juures alguses kõige meeldivam oli ilmselt see, et ma polnud seal üksi. Me olime 20 liikmeline vabatahtlike grupp, kes kõik on täpselt sama segaduses nagu sa ise ning ega tegelikult pole karta midagi, kes aru ei saa, seletatakse kasvõi 10 korda üle, aga lõpuks hakkad mõistma, kuidas midagi toimib. Ning isegi kui oled oma organisatsioonis üksi tehakse teiste vabatahtlikega tutvumine väga lihtsaks näiteks on-arrival treeningutega, kus kohtud teistega, kes umbes samal perioodil samasse riiki on sattunud.


Muidugi ei tähenda vabatahtlikuks olemine ainult töö tegemist ja ette öeldud üritustel ning treeningutel käimist. Näiteks on see ideaalne võimalus reisimiseks, kuna kõik ümberringi on uus ja huvitav. Mina isiklikult külastasin selle ühe aasta jooksul 12 riiki euroopas, millest 9s polnud ma varem käinud.

Minupoolne soovitus kõigile, kes on kunagi mõelnud, et tahaks ise ka vabatahtlikuks minna, aga miski hoiab tagasi, siis… lase sellest miskist lahti ja just do it.

 

Isegi kui ma oma teenistuse käigus vahel mõtlesin, et oleksin pidanud oma projekti paremini valima ja mõnel päeval ei olnud tuju mitte millegi jaoks ennast voodist välja ajada, siis kõigest sellest hoolimata on Euroopa vabatahtlikuks olemine andnud mulle nii palju uusi kogemusi, tutvusi, saavutusi, olen ise ennast paremini tundma õppinud. Isegi nüüd, peale teenistuse lõppu soovin end siduda vabatahtliku eluga ning igal võimalusel nende tegemistes kaasa lüüa.

Laura Laane tegi Euroopa Vabatahtlikku Teenistust organisatsioonis SVC Déčko Náchod projekti "Volunteers nest" raames perioodil 01.09.2016-31.08.2017. Laura saatev organisatsioon oli Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendus.

Laura EVT kogemustest ja tegemistest saab rohkem lugeda blogist: https://laanelauraseiklused.wordpress.com/

kolmapäev, 7. juuni 2017

Varjatud eluoskuste õppekava

Heidi Paabort, Eesti ANK tegev- ja tugimeetme Noorte Tugila juht
ERR arvamuslugu, 07.06.2017
Originaal on leitav siit

Mõni aeg tagasi räägiti meedias tuhandetest noortest, kes ei tööta ega õpi. Toetusprogramm Noorte Tugila analüüsis oma 1,5-aastase tegevuse põhjal, miks paljud Eesti noored on tööst või haridusteelt kõrvale jäänud. Selgus, et üks põhjustest on sotsiaalsete oskuste puudumine, kirjutab noortegarantii tugimeetme Noorte Tugila juht Heidi Paabort.

Meie eesmärk oli selgitada tõrjutud noore koondportree, saada teada, kes on see 15-26-aastane noormees või tütarlaps, kes ei tööta ega õpi; kus ta elab ja millistel põhjustel on ta sellisesse olukorda sattunud? 2015. aasta novembris alustanud Noorte Tugila riiklik programm on juba aidanud enam kui kaht tuhandet noort. Seda kinnitavad andmed Tugila logiraamatu põhjal tehtud analüüsist: selgus, et töölesaamine on noorte jaoks osutunud eeldatust lihtsamaks.

Nendest noormeestest, kes seadsid endale programmiga liitudes eesmärgiks saada tööle, on täitnud selle 71 protsenti, tütarlastest 86 protsenti. Neist, kes püstitasid endale programmi alguses eesmärgi jätkata õpinguid, on eesmärgini jõudnud (jõudmas) tütarlastest 60 protsenti ja noormeestest 54 protsenti, kusjuures paljud noored veel ootavad valitud kooli algust. 
Tööturult või haridusest eemale jäänud noore koondportree
Programmis osalevate noorte keskmine vanus on 20,1 aastat. 37 protsenti on 18-aastaseid ja nooremaid, 24-aastased ja vanemad moodustavad 15 protsenti. Seega on ligikaudu pool programmis osalevatest noortest 19-23-aastased. Noormehed on keskmiselt natuke nooremad kui tütarlapsed, vastavalt 19,8 ja 20,6 eluaastat.

Kui tütarlaste jaotus vanusrühmade lõikes on ühtlasem, siis noormeeste puhul on selge trend, et nooremas eas on tõrjutud seisu jäänuid, st programmist abi otsinuid rohkem. Maakondade lõikes programmis osalevate noorte soolist ja vanuselist jaotust uurides ilmnes, et kõigis maakondades peale Hiiumaa, Lääne-Virumaa, Tartumaa ja Jõgevamaa, on noormehi rohkem kui neidusid. 

Raport näitas, et meie programmis osalenud noortest, kellel on märge hariduse kohta, on 30 protsenti alg- või põhiharidusega, 10 protsenti üldharidusega, 13 protsenti kutseharidusega. Kõrgharidus on 4 protsendil noortest. Hetkel õppijaid on 3 protsenti ning nendest suurem osa omandab põhiharidust. Logiraamatusse kantud noortest 22 protsendi puhul on märgitud, et neil on lõpetamata haridus.
Miks on ikkagi paljud Eesti noored jäänud tööturult või koolist kõrvale, mis neid on siiani takistanud? Peamine riskitegur nii noormeeste kui ka neidude puhul on lõpetamata haridus, millele järgneb päritolu maapiirkonnast.

Mitteobjektiivsetest põhjustest hakkas silma üks oluline aspekt, mida paljudes Euroopa riikides ei ole tabatud – noorte kehvavõitu sotsiaalsed oskused. Need hõlmavad oskusi ennast motiveerida, eesmärke seada, suhelda erinevates olukordades, sh kriisiolukorras; oskust ja suutlikkust teha koostööd, töötada meeskonnana, omada empaatiavõimet, näha tervikpilti, oma tegevuste mõju tulevikuks jne.

Mida me siis saame ära teha noorte ja ka täiskasvanute, sh lapsevanemate sotsiaalsete oskuste parandamiseks? Kuidas eluks vajalikke oskusi täiendada? Kahjuks puuduvad paljud need oskused meie tänapäeva kesk- ja vanemaealistelgi.

Võib-olla on kogu konks selles, et olenemata meie igapäevasest retoorikast – märkame, hoolime, teeme koos jne – ei tunneta paljud inimesed enam kogukondade sidusust, juuri. Ei tunta end olevat osa ühiskonnast, puudub ühine eesmärk. Kõik on taandunud individuaalsusele ja loteriile, kuhu oled juhtunud sündima või millised on sinule pere poolt pärandatud hoiakud. Eesti on justkui kihistunud. 

Marju Lauristin rääkis 18. aprillil Vikerraadios Eesti ühiskonnarühmade süvenevast eristumisest viimase 15 aasta jooksul. Kaks või rohkem Eestit eksisteerib edasi. Kui taasiseseisvuse järel oli eestlastel tunne, et kõik on ees, et igaüks võib ühiskonnas mööda redelit ülespoole ronida, siis nüüd inimesed seda enam ei tunne, vaid näevad, et nad ei pääse oma maailmast välja.
Eriti suured erinevused on maa- ja linnaelanike majanduslike võimaluste ja kihistumise vahel. Maailm on tehnoloogia tõttu muutunud, ühe hetkega saab internetist info kätte, oma elu korraldada, lennata samal päeval teisele poole maakera. Samal ajal on teised, kellest lähevad need muutused ja võimalused (ka majanduslikel põhjustel) mööda. Eesti on justkui e-riik, aga uuringu järgi elab siin palju inimesi, kes tunnevad end tehnoloogiamaailmas väga võõrastena.
Tuleb tõdeda, et samasugune kihistumist on näha ka noortest, kes ei õpi ega tööta.

Sotsiaalseid oskusi ei saada vaid kodus ja koolis, need oskused tekivad igapäevaelu elades. On oluline mõista, et täna saab noor tegutseda oma piirkonna võimaluste toel ja teha valikuid ainult selle piires, mis teda ümbritsev kogukond pakub. Kui kogukond ei taga arendavat keskkonda, ei pruugi noorel olla võimalust õpitut rakendada või päriseluga seostada, sest seosed koolist saadud teooria ja vajalike eluoskuste praktikasse viimise vahel puuduvad.
Millised võiksid olla lahendused?
Kindlasti tuleks jätkata ja toetada veel enam juba täna kasutusel olevaid vanemlusprogramme (sealhulgas on sihtgrupp ka noored ise). Kindlalt tuleb hoida uuenduslikes koolides juba rakendatud põhimõtet, mis on tavaks ka Põhjamaade koolides: et iga kooli- või huviala programmi juurde kuulub meeskonnatöö tegemise nõue; võimaldatakse ise väljakutsetele lahendusi leida, eksperimenteerida, argumenteerida, osaleda kogukonda mõjutavates projektides.

Segunemas on formaal, mitte- ja informaalne õpe. Hea meel on selle üle, et järjest enam kaardistatakse nii riigi kui ka kohalikul tasandil, millised rollid on erinevatel inimestega töötavatel asutustel ja nende kollektiivset intelligentsust ära kasutades luuakse lisaväärtusi, mis omakorda võimendavad meie oskusi igapäevast elu kvaliteetsemalt veeta. Olgu selleks siis haridus-, mälu-, tööhõive- või noorsootööasutuste koostöö. 


Erinevate õppevormide segunemine annab ühiskonnale selge signaali, et igal õppevormil on väärtus. Lisaks teadmiste saamisele koolis, koolitustel või programmides tekib õppevormide segunemise toel „varjatud eluoskuste õppekava“, mis omakorda loob soodsa pinnase elukestvaks õppeks ka tulevikus.

kolmapäev, 31. mai 2017

Kuidas ühendada pere- ja tööelu ehk üks päev noorte eestkostja elust

Jõgeva maakonna leht Vooremaa uuris, kuidas ühendada pere- ja tööelu ehk, milline on üks päev noorte eestkostja elust?  Mida teeb üks ühenduse juht, millest tema tööpäevad tegelikult koosnevad, olles hariduse-noorsootöö-sotsiaaltöö eesliinil. 

Autor: Helve Laas/ Vooremaa, 20.mai 2017

Eesti ANKi juht Heidi Paabort elab Põltsamaal. Tema töökoht on Eesti, võiks isegi öelda Euroopa. Iga päev naine ringi liikumas ei ole, sest see poleks võimalik – Põltsamaal on tal kodu ja neli last. Kaugtöö võimaldab tal oma tööasjadega ka kodunt hõlpsasti hakkama saada, kuid tihti tuleb ka pealinnas käik ette võtta.

Sõiduajal saab töötada
Eesti noortekeskuste esindusühenduses Eesti ANKis on Heidi Paabortil kaks rolli – üks on jälgida noortekeskuste töö nn suurt pilti ja teine Noortegarantii alameetme Noorte Tugila juhtimine. “Minu päevad kujunevad sageli nii, et väga palju tuleb teha kulisside tagust tööd, mis pole nähtav, palju tuleb kohtuda erinevate inimestega erinevatest valdkondadest. Noorte Tugila raames tuleb kohtuda nii sotsiaaltöö,- hariduse ja noorsootöö valdkonna esindajatega. Lisaks teiste seotud ministeeriumite haldusalad.”

Sellel päeval, millest Heidi lähemalt rääkis, tõusis ta 6.30, et ennast korda seada. “45 minutit kulub selleks, et keskenduda ainult oma lastele. Mul on neli tütart ja nad tuleb kooli saata. Päris keeruline on suurt organisatsiooni juhtida mitte pealinnast. Mul on vaja liikuda, kuid suur osa liinibusse Tallinna-Tartu maanteel enam Põltsamaad ei läbi. Mul pole midagi selle vastu, et minna Puhu-Risti, kuid seal pole bussiootepaviljoni, ja sinna jõudmine ei ole turvaline. Ilmastikuolud on Eestis nagu nad on, see tähendab, et kui ma lähen kohtumistele, kus tuleb olla viisakalt riides ja kuhu vihmajopega minna ei saa, siis see tekitab tuska. Sõidan kaks-kolm korda nädalas kuhugi.

Mul pole autojuhilubasid. Aga isegi kui mul oleksid juhiload, siis sõidaksin vähe. Bussis saan töötada, autot juhtides mitte. Niiviisi kaotaksin neli-viis tundi oma tööpäevast. Hommikuti loen oma meile, need küsimused, mis ei ole väga kiired, märgin linnukestega, kõik see, mis tuleks kohe vastata, tuleb ka kohe vastata. Tavaliselt loon ka nimekirja asjadest, miss el päeval peab valmis saama. Meie organisatsionis on üheksa inimest. See tähendab, et teemad, mis minu lauale tulevad, on väga erinevad. Kuna kõik minu tiimis töövad kodukontoris paindliku graafikuga võib päev venida väga pikaks sest mõnele meeldib töötada hommikul ja teisele õhtul.”

Sel päeval oli laual Eesti ANK ja Briti Nõukogu ühisprojekti “PickUp- Briti Eri” aruanne. Selleks tuli koguda vastuseid  ja infot saada 17-lt noortegrupilt ning kogu statistika analüüsida. Lisaks veel kogu aruanne inglise keelde tõlkida. Kuna aruande algandmete kogumiseks on loodud elektroonilised süsteemid, läheb selle analüüsiga kiirelt. Kõik sõltub eeltööst. “Briti Nõukogu kaudu käisin veebruaris Berliinis. Seoses Brexitiga peetakse erinevaid kohtumisi Suurbritannia ja Euroopa Liidu esindajate vahel. Berliinis arutati, kuidas koostöö võiks jätkuda ja millest me jääksime puudust tundma, kui koostöö ei jätku. Mina esindasin Eestit. Oli huvitav kogemus.”

Kuidas aidata omavalitsusi
Noorte tugila toimetab 143 omavalitsuses ja selles on 45 tegijat. Et saada kokku aruanded, on loodud logiraamatu süsteem. “Praegu portreteerime, kes on need 2000 noort, kes on jõudnud 31.12.2017 seisuga üleriigilisse programmi. Suhtlesin sel päeval ka ka uurijatega, kes neid aruandeid koostavad, küsisin, kas lahendused, mis välja pakutakse, võiksid olla mõistlikud ja millest nende järeldused tulevad. Me peame tajuma sedagi, mida linna- või vallavalitsus saaks teha ennetavalt. Võib-olla tuleks enam suunata raha lapsevanemate koolitamisele, mida Põltsamaa keskuses teevad näiteks Maire Püss ja Karmen Maikalu ühe siseturvalisusega projekti raames.”

Paljude fondide rahastused hakkavad lõppema, tuleb mõelda, mida võtta ja mida jätta, peame juba täna säästlikult majandama. Üks osa Heidi tööst seisnebki selles, et oleks koht, kus noortega tegeleda ja probleeme lahendada, et oleksid inimesed, kes seda teevad. Pean oluliseks investeerida inimestesse.

"Käisime aprillis sotsiaalministeeriumiga Hamburgis, et õppida, kuidas Saksamaal sarnaseid juhtumeid lahendatakse. Kui näiteks Jõgeva või Põltsamaa KOVid saavad teada, et neil on näiteks sada noort, kes ei õpi ega tööta, mida nende andmetega teha, kuidas nende noortega edasi töötada. Mida saab sellest õppida KOV ise?
Kõik pole lihtsalt selleks, et käia ja näha, vaid saada kätte n-ö suur pilt ja näha, mida peaks tegema kohalik omavalitsus, mida noortekeskus, et noortel oleks parem ja et nad oleksid toetatud, mida saab teha haridusministeeerium, mida teised ministeeriumid ja mida katusorganisatsioonid seal vahel. Küsimus ei ole selles, et, meie arvame, et meie teame, kuidas noor peab elama, tahame, et meil on avatud ühiskond/keskkond, kus noor soovi korral saab alati uksest sisse astuda ja häbenamata tuge küsida.”

Iga märkamine aitab luua sidet
Viimaste aastatega on Eesti ANKi kaudu Jõgevamaale tulnud umbes 100 000 eurot, see on väga suur raha. Seda võetakse paraku iseenesestmõistetavalt, kuid ükski teine valdkond peale noorsootöö ei pea nii palju lisaraha otsima. Selle kaudu on noored saanud osa uutest huvitegevustest, projektidest, laagritest, lükatud käima mobiilne noorsootöö ja Noorte Tugila programm. Seda ei olegi nii vähe.
“Tallinnas oli mul sellel päeval mitu kohtumist. Korraldan novembris rahvusvahelist konverentsi teemal “Kogukonnagarantii“, mis on üks kaheksast vabaühenduste korraldatavast konverentsidest Eesti Euroopa Nõukogu eesistumise programmi raames. See on Eesti ANKile auasi. Kõik, mis me Eestis teeme, jõuab riigikantselei toel ka teistesse Euroliidu liikmesriikidesse ehk see on Eestile ja Eesti noortekeskustele võimalus. Oleme teistele riikidele loodetavasti heaks eeskujuks,” lisas Heidi.
Pärast kohtus naine Rootsi ühenduse Norden poolt koordineeritava “School to Work” esindajatega. “Enne konverentsi korraldame töötoa, kus arutame häid näiteid, kuidas riik suunab ühiskonna kitsaskohtade lahendamisel ressursid vabaühendustele. See tähendab, et kui riigis on tekkinud probleem, siis ei lahenda seda automaatselt oma allasutuste kaudu, vaid suunatakse vajadusel ekspertiisi omavatele vabaühendustele. Mind huvitas sellel kohtumisel, millised on rootslaste kogemused. Ühine inforuum aitab ja õppimist üksteiselt ei maksaks alahinnata. Siin pole vahet, kas räägime Rootsist, Küprosest, Maltast või Eestist, igal pool, kui töötad noorega, kes ei õpi ega tööta, peaksime lähtuma samadest tööpõhimõtetest ja  töötajal olema sarnased kompetentsid. Koolitused võiksid toimuda koos, nii saaks kõige paremini üksteiselt õppida ja saaksime üksteiselt tuge.”

Pärast neid kohtumisi hakkas Heidi koju sõitma. “Bussis vastas ta meilidele. “Praegu koolitame noorsootöötajaid noorteinfo vahendamise teemadel. See tähendab, et kuidas märgata, et noor vajab infot, kust infot leida, kuidas teda juhendada. Sellel päeval oli esimene noortejuhtide koolitus ja ma sain tagasisidet, kuidas läks ning mida oleks veel vaja teha, et noorel oleks noortekeskuses või koolis huvijuhiga või raamatukokku minnes arusaam, et tal on õigus küsida. Tänapäeva hirm on, et Google on juba teine noorsootöötaja, paned aga märksõnad sisse ja info tuleb. Küsimus on, kuidas noored oskavad internetist saadud andmeid eristada, st mis on õige, mis vale, kuidas nad seda tõlgendavad või loovad konteksti, et see, mis nad sealt leiavad, ei töötaks vastu. Seetõttu on noorteinfo vahendamine väga oluline. See on noortekeskuste igapäevane töö ja Eesti ANKi liikmed peaksid muutuma aina kompetentsemaks, selle võrra tõuseb kogu noortevaldkonna väärtus.”


Tagasi koju jõudis Heidi kella 19 ajal. Oli põnev ja tulevikku vaatav päev!

teisipäev, 7. märts 2017

Eesti noorsootöötajad koolitusel ”Stairs to Internationality (…all you need for international youth work!)”

13.-20.02 toimus strateegilise koostööprojekti ”Boost your possibilities” raames Soomes, Anjala noortekeskuses rahvusvahelise noorsootöö koolitus  ”Stairs to Internationality (…all you need for international youth work!)”. Eesti grupi koosseisus osalesid koolitusel Kristiina Karp (Iisaku Noortekeskus), Geter Ehrenpreis (Keila noortekeskus), Reelika Lodjak ja Triin Tomera (Lille Maja), Kairi Lusti (Sõmeru noortekeskus), Urve Sarapik (Ridala Vallavalitsus), Roman Hmelevskoi, Lea Pullerits, (Mustamäe Avatud Noortekeskus) ja Stiina Kütt (Eesti ANK).

Koolitusele tulid kokku rahvusvahelisest noorsootööst huvitatud noorsootöötajad Eestist, Soomest ja Sloveeniast, kelle hulgas nii rahvusvahelise tööga alles alustajaid kui juba kogenumaid. Läbi mitmekesiste tegevuste käsitleti koolituse jooksul teemasid nagu väärtused, õppimine, erinevad lähenemised ja praktikad, määramatus, kvaliteet ning mõju rahvusvahelises noorsootöös. Arutleti ka noorsootöötaja kompetentside üle, milleks andis sisendi European Training Strategy käsiraamat “A Competence Model for Youth Workers to Work Internationally” ning saadi ülevaade “Boost your possibilities” projekti raames läbi viidud rahvusvahelise noorsootöö mõju uuringu tulemustest. Lisaks tutvuti Soome noorsootööga ning meetoditega, mida Anjala noortekeskuses töös noortega kasutatakse. Koolitusel osalejad said end proovile panna erinevates olukordades, luua tähenduslikke kontakte kolleegidega, arutleda tulevikukoostöö teemal ning tõsta enda valmisolekut tegelemaks rahvusvahelise noorsootööga. Koolituse jooksul koguti erinevatesse tegevustesse panustades ning ülesandeid täites elektroonilisi õpimärke Badgecraft süsteemis, mis kinnitavad ning aitavad meeles pidada ja teistele näidata koolitusel omandatut. 

Enda muljeid koolitusest ”Stairs to Internationality (…all you need for international youth work!)” jagavad osalejad.

”Õppisin koolitusel tundma erinevate kultuuride noorsootööd, nende häid ja halbu külgi. Arutlesime põhjalikult teemal, miks just rahvusvaheline noorsootöö meie organisatsioonile ja osavõtjatele kasulik on ning õppisime aru saama määramatuse tähtsusest inimese õppimise arengus ja kogemuste omandamises. Kasulik oli üle korrata erinevad õppimisstiilid ja nende kasutamine ka mitte-formaalses õppimises. Minule andis koolitusel osalemine suurema enesekindluse rahvusvahelise noorsootööga tegelemiseks. Sügisel tuleb esmakordselt meie organisatsiooni EVT vabatahtlik ning tulevikus sooviksin ka olla saatev organisatsioon.” (Kairi)
”Koolitusel õppisin noorsootöö nurgakive. Mida toredat kokata erinevatest koostisosadest, ning kuidas õpitut seostada rahvusvahelise noorsootööga. Ja muidugi Sir Ken Robinsoni mõtted olid väga värkendavad. Koolitus oli mulle väga kasulik. Selline iseennast analüüsiv koolitus aitab oma eesmärke paremini seada, ning ka saavutatav tundub käega katsutav.” (Kristiina)

”Mul on hea meel, et sain ”Boost your possibilities” projektis osaleda juba algusest peale. Samuti on saanud selles projektis osaleda ka meie noortekeskuse noorsootöötaja Eveli Maripuu. See projekt andis väga hea kogemuse ja teadmise kuidas korraldada rahvusvahelist noorsootööd läbi kohaliku noortekeskuse. Samuti olen saanud väga hea teadmise kuidas peaks korraldama rahvusvahelist noorsootööd ja mida selleks peab teadma jne.  Oleme hakanud konkreetsemalt tegelema rahvusvahelise noorsootöö korraldamisega (infopäevade korraldamine, vabatahtlike kutsumine, konkreetse info edastamine, jne.). Läbi selle projekti oleme tutvunud Soome ja Sloveenia noorsootööga ning tulevikus on lihtsam luua nende noorsootöötajatega kontakt, et koos nt. läbi viia  noortevahetuse või õpirände projekte. Kui on loodud konkreetne kontakt on lihtsam olla rahvusvahelises projektis partner ning teha ka koostööd rahvusvahelisel tasandil. Samuti saime läbi projekti tuttavaks ka Eesti teiste maakondade noorsootöötajatega, kellega varem otsest kontakti ei omanud. On tekkinud konkreetne koostöö, mis arvatavasti poleks toimunud, kui ei oleks selles projektis osalenud. Projektis osales väga palju erinevaid inimesi, kelle kogemustest saime meiegi õppida. Edaspidi plaanime võtta oma noortekeskusesse esimese välisvabatahtliku.  Esimesed sammud on selleks loodud. Oleme hakanud oma noori julgustama osalema rahvusvahelistes projektides.” (Urve)

"Tuletasin meelde, et alati on oma tegevuste puhul hea mõelda, et miks ma seda teen professionaalsest, personaalsest, noorte ja maailma aspektist. Samuti sain endaga kaasa mõtte iga tegevuse juures läbi mõelda, et kas just rahvusvaheline noorsootöö on parim viis ja samas laiemalt ka kõrvale, et kas noorsootöö. Et ikkagi kriitilise pilguga suhtuda ja siis ongi lihtne avastada noorsootöö ja rahvusvahelise noorsootöö  väärtust. Kõige suuremaks üllatuseks osutus minu jaoks kokkamine - see oli selline uudne ülesande lahenduskäik, mida poleks vist ühelgi teisel koolitusel keegi pakkunud ning mida kavatsen kindlasti ka oma töös rakendada. Seega oli tegemist vist elu võimalusega." (Reelika)

"Stairs to internationality" koolitusel osalemine oli minu jaoks väga oluline ja rikastav kogemus. Kuna ma alles praktiseerin noorsootööd, siis sain palju uusi teadmisi nii rahvusvahelise noorsootöö kui ka noorsootöö kohta üldiselt. Koolitus oli väga hästi üles ehitatud ja tegevused olid nii õpetlikud kui ka lõbusad. Jään antud koolitust meenutama ainult heade sõnade ja mõtetega. Olen olulise kogemuse, uute teadmiste ja mitmete uute tuttavate võrra rikkam” (Triin)

”Koolitus aitas analüüsida enda olemasolevaid oskuseid ja seda, milles veel areneda võiks. Oli palju huvitavaid mõtteid, kuidas rohkem kohalikul tasandil rahvusvahelist noorsootööd teha. Lisaks sain luua uusi kontakte nii välismaal kui Eesti noorsootöötajatega!” (Lea)

Projekti ”Boost your possibilities” otsad tõmmatakse kokku lõpukohtumisel ja Soome noorsootöö konverentsil Nuori 2017 Tamperes 27.-29. märtsil, kus esitletakse projekti raames valminud rahvusvahelise noorsootöö mõju uuringu tulemusi.


Projekti “Boost your possibilities – Youth Centres for youth mobility and intercultural learning” rahastab Erasmus+. 

kolmapäev, 1. märts 2017

Noorte Tugila juht: Eestis võib noor väga lihtsalt sattuda tõrjutud olukorda


Heidi Paabort, Noorte Tugila juht
Eesti Päevaleht, 02.03.2017

Igal koolist või tööturult eemale jäänud noorel on oma lugu. Meil pole vaja neid kritiseerida, vaid märgata olukorra põhjust ja aidata.
Väitega, et tööturult või hariduse omandamisest eemale jäänud noorte arv – 30 000 – on välja mõeldud või pseudoprobleem, ei saa nõustuda. Enamasti ei ole need noored välismaale läinud, suur osa neist elab Eestis ja nende heaks on võimalik midagi ära teha.

Arv 30 000 pärineb 2015. aastal tehtud uuringust, mis näitas, et 15–29-aastasi noori, kes ei õpi ega tööta, oli 29 200. Neist olid ametlikult töötud 9000 ja mitteaktiivsed (ehk need, kes ei õpi, ei tööta ega ole ka registreeritud töötukassas) umbes 20 200. Viimastest 12 500 on noored, kes hoolitsevad oma laste või teiste pereliikmete eest, 3500 olid haiged, vigastuse või puudega ning 4200 oli muudel põhjustel tööturult eemale jääjaid, kelle seas on nii maailmarändurid kui ka noored, kes on end ise ühiskonnast nn välja lõiganud.
Kuigi maailm vajab avastamist ja väikelaste vanemad peavadki ise oma lapsi kasvatama, on neilgi inimestel omad hirmud. Mis saab edasi? Kurb, kui lapsega kodus veedetud aeg või silmaringi laiendamine lööb pooliku haridusega või töökogemuseta noorele tulevikuks uue haava – tunde, et teda keegi ei vaja.

Kui noor on kaotanud kontakti ühiskonnaga, siis on pere roll kontakti taastamisel väga tähtis.

Eestis öeldakse liiga tihti, et noored on ise süüdi. Tegelikult saavad noored väga vähe oma elu-oluga seotud otsustes kaasa rääkida. Kaasamata noori nende kasvamise ja arenemise ajal otsustamisse, ei saa me loota, et nad üleöö võtaksid vastutuse oma elu eest. Kas vanem on maha maganud õige aja noort suunata või pole tal selleks piisavalt oskusi? Vahest on tehtud hoopis liiga palju? Mugavat äraolemist võimaldava keskkonna loovad vanemad.

Kadunud või peidetud nooreks muutumine on pikk protsess, millel ei ole üht lihtsat põhjust. Tegemist on paljude asjaolude kokkulangemisega. Olukorrad võivad olla erinevad ja probleemide ilmnemise käik erinev.

Kui noor on kaotanud kontakti ühiskonnaga, siis on pere roll selle taastamisel väga tähtis. Vaadates aga Eesti elu – laiali paisatud perekondi ja nõrka sidet pereliikmete vahel –, tekib küsimus, kuivõrd toetavad need peresidemed noore jaoks on. Uuringud näitavad, et lahutatud perest pärit noore võimalused tööturule tagasi jõuda on palju väiksemad, sest noored satuvad tihti konfliktidesse. See soodustab probleeme koolis ja võib viia väljalangemiseni. Keeruline on ka olukord, kus noorel on puue või vanemad on töötud. Sisserännanud perede puhul väheneb tööturule jõudmine lausa 70%.

Pere läbisaamine, kultuuriruum, majanduslik seis, sõpruskond, õpetaja ebakompetentne hinnang, vanemate eeskuju ja pärandatud hoiakud mõjutavad noori rohkem, kui seda arvata oskame.

Mida hiljem Eestis tööturule sisenetakse või mida vähem töökogemusi omatakse, seda suurem on lõhe tegeliku ja loodetava palga ja elustandardi vahel. See omakorda on ohuks järgmisele põlvkonnale, sest hoiakud ja võimalused pärandatakse oma lastele. Vähem olulised ei ole vaimse tervise riskid, sest noor tunneb, et ta on saamatu, puudub motivatsioon midagi muuta. Noor satub nn surnud ringi – vajadus eneseteostuse järele on põletav, kuid ta isoleerib end ühiskonnast, sh poliitilistest probleemidest. Ta ei oska ega soovi enam osaleda otsustamises ega oma elu korraldada.

Noorte aitamine on ühiskonnale kümneid kordi tulusam kui probleemidega mittetegelemine või noorte süüdistamine.

Hariduse omandamine on kindlasti üks pääsetee, kuid Noorte Tugila kogemus kinnitab, et isegi see ei garanteeri alati võimalust pääseda tööturule või alustada iseseisvat elu. Eestis on paljud noored olukorras, kus neil pole majanduslikke võimalusi või peavad nad toetama hädas olevaid perekonnaliikmeid, sest riigi või kohaliku omavalitsuse tugi ei ole alati piisav. Kui palgalõhe puhul räägitakse meeste eelisseisust, siis mitteaktiivsete noorte puhul Eestis vahet ei ole – abivajajaid on Noorte Tugila kogemuste kohaselt meeste ja naiste seas üsna võrdselt.

Tõrjutud olukorda võib sattuda Eestis väga lihtsalt ka ainult keskkonna tõttu. 2015. aastal oli 15–24-aastasi maanoori mittetöötavate ja -õppivate noorte hulgas 43%. See oli viimase 15 aasta kõrgeim näitaja.

Igaüks teab, et väikestes kohtades, mis on keskustest eemal, ei leia tööd isegi haritud ja kogenud spetsialistid, mis siis rääkida vähese kogemuse või pooliku haridusega noortest. Piirkondades, kus puudub sobiva ajagraafikuga transpordiühendus keskusega, ei pruugi noor isegi hea tahtmise korral tööle pääseda. Või on pakutav palk selline, mis on pärast transpordikulude mahaarvamist võrdne töötu toetusega, ja seega on odavam kodus lapsi kasvatada kui tööle minna.

Isegi kui noor otsustab kodukandist suuremasse linna kolida, võivad sotsiaalse võrgustiku puudumine või vähesed majanduslikud võimalused viia inimese kiiresti tõrjutud seisu. Kui pakutav töökoht ei võimalda isegi üüri maksta, on üleskutsest linna tulla vähe kasu.
Eestis ei oodata avasüli ka välismaalt tagasi tulijaid. Noorte Tugila poole on pöördunud noored, kel pole Eestisse naastes enam sõpru, häid tuttavaid ega vajalikke kontakte töö leidmiseks.

Kui vanemate vanusegruppide probleemid (nt haigused) tähendavad riigile suurt kulu, siis tõrjutud noortele võib tihti piisata vähesest – julgustavast sõnast, abist tööle kandideerimisel, tööpraktikast või isegi uutest tuttavatest, et nad leiaksid julguse minna uuesti õppima või leida töö.

Kui pakutav töökoht ei võimalda isegi üüri maksta, on vähe kasu ka üleskutsest tulla kodukandist suurde linna.

Riigi toetatud Noorte Tugila programmi fookuses ongi noorte nõustamine noorsootöö ja kogukonnatöö kaudu, nende varustamine olulise informatsiooniga ja elukorralduse toetamine. Tugi lähtub konkreetse noore vajadustest ja on mitmekesine. Tulemuse tagab võrgustiku- ja kogukonnatöö noorte ümber – see, et keegi neist hoolib ja neid märkab. Me ehitame toe üles noorte sisemistele tugevustele ja ressurssidele.
Noorte aitamine on ühiskonnale kümneid kordi tulusam kui probleemidega tegelemise vältimine või noorte süüdistamine. Ükskõik mis põhjusel on noor tööturult või koolist eemale jäänud, meie kõigi kohus on teda sinna tagasi aidata – süüdistusi esitamata, sest osa süüd on keskkonnal.

Eesti riigi ja rahva püsimiseks on oluline edastada sõnumit, et ühiskond hoolib noortest, ja sõnumit tegudega kinnitada. Avatud dialoog hinnangute asemel ja noorte olukorra tegelike põhjuste mõistmine annab meile suuremad võimalused tekkinud probleeme märgata ja lahendustele lähemale jõuda. Ainult siis võime olla kindlad, et isegi kui noorte elutee viib neid vahepeal välismaale, teavad nad, et maailmas on üks koht, kus neid alati oodatakse. Nii nagu ühiskond suhtub praegu noortesse, suhtuvad nemad tulevikus Eestisse. Kui kaotame need noored neile abikätt ulatamata, väikestki pingutust tegemata, ei pruugi neid tulevikus Eesti jaoks enam olemas olla.

reede, 10. veebruar 2017

Muutusi ei tule, kui me ise neid noortele ei võimalda

Eesti ANK tegevjuht Heidi Paaborti poole pöördus Põltsamaa piirkonna meediaväljaanne, et saada mõtted Põltsamaa ühendavalla noorsootöö loomiseks. Avaldame selle ka Eesti ANK blogis.  
Juba üheksa kuu pärast toimuvad valimised, mis muudavad ligi 11 000, sh 2000 noore Põltsamaa piirkonna elaniku elu. Valimised teeb eriliseks veel see, et 2017. aastast saavad valida noored alates 16. eluaastast. Nende vajadused ja soovid jõuavad sel põhjusel ka aina enam otsustajate lauale. Paljud kahtlevad, kas noored on selleks valmis. On, kui me ise laseme neil seda olla. Küsimus on arendavate keskkondade loomises ja usaldamises.
On selge, et saabuvad muutused peavad looma lisaväärtust, sh võimaldama meile lisaks olemasolevale seda, mida meile meeldib teha peale tööd, kooli või pereelu.
Suur osa meist on vabal ajal seotud mõne klubi või huviringiga, mis lisaks toredale vaba aja veetmisele on hariv, uusi sotsiaalseid võrgustikke/suhteid loov ning aitab meil tunda end ühiskonnas vajaliku ja motiveerituna. Kui me ise peame seda endale oluliseks, peame me seda tagama ka noortele, Eesti seaduste mõistes 7-26-aastastele isikutele. Noored on täna ainuke sihtgrupp, kes saab kõige vähem enda heaolu teemal kaasa rääkida. Nende eest on enamus ära otsusatud.
Kui veel kümme aastat tagasi nähti, et eluks vajaliku hariduse saab ainult koolist, siis täna nähakse haridust juba veidi laiemana. Lisaks formaalharidusele on oluliseks muutunud ka informaalne ja mitte-formaalne õpe.
Kaasajastatud noorsootöö, mis kasutab oma töös mitte-formaalõppe meetodeid ja on osa elukestvast õppest, on Eestis eksisteerinud sama kaua, kui Eesti on olnud vaba. Noorsootöö alla kuuluvad noortekeskustes tehtav töö, töömalevad, osaluskogud, huvikoolid, huviringid näiteks spordi- ja kunstikoolis, näitering kultuurikeskuses või seltsimajas, laagrid ja suvepäevad noorteühenduste juures, pühapäevakool kiriklas.
Noorsootöö on noortele tingimuste loomine arendavaks tegevuseks. Noorsootöö kaudu saadakse uusi teadmisi, oskusi, õpitakse vastutama ja ise oma elu juhtima. Olema iseseisev. Kui esiti võib tunduda, et noorsootöö kaudu toetatakse vaid noort ennast, siis tegelik pilt on avaram. Tänu noore toetamisele aitab valdkond kaasa ühiskondlike probleemide lahendamisele ja loob uusi väärtusi.
Jagatud ressurssidega noorsootöö 

Oma töö kaudu osalen mitmes Euroopa tasandi koostöös, kus endalegi ootamatult tõden, et olenemata noore elukohast, kultuurilisest taustast ja ajaloost on tänased noorte väljakutsed näiteks siirdumisel tööturule või hariduse jätkamisel hirmutavalt sarnased.

Meie ees on palju väljakutseid, sh alatine küsimus – akadeemiline võimekus versus praktilised oskused; suur infomüra teenuste vahel, kus noor ei tea, kelle kaudu tuge saada või kes mida pakub; noorte sotsiaalse vastutuse puudumine: noor ei ole harjunud, et teda kaasatakse otsustamisse ja seega ei oska ta võtta hilisemat vastutust; liiga palju universaalseid mudeleid ehk vähe ruumi noore isikupäraks jne.

Noorsootöös määratakse valdkonna väljakutsed riigi tasandil erinevate analüüside alusel ning pannakse paika nn strateegilised eesmärgid. Noorsootöö on samas kohaliku omavalitsuse korraldada, kes peab oma piirkonna kitsaskohtade lahendamiseks leidma vahendid kas oma eelarvest või lastevanemate rahakotist.

Mida enam sekkuvad tegevusvõimaluste loomisprotsessi erinevad tasandid, huvigrupid ja vaatenurgad, seda põnevamaks ja mitmekülgsemaks see muutub. Mida enam kaasame teenuste loomisesse noori, seda enam saame olla kindlad, et nad soovivad nendest tegevustest ka osa saada või tegevust vedada. Hindama ei pea tulevikus ainult võimaluste mitmekesisust, vaid ka noorte osalust selle loomises ja vedamises. Viimane mõjutab kindlasti ka jätkusuutlikkuse aspekti. Ideaalne noorsootöö toimub noortelt noortele või koos noortega. Ise kõik noorte eest ära tehes peab leppima ka olukorraga, kus lõpuks end ürituselt üksi leitakse.

Kuigi järgmisel kahel aastal suunatakse lisaressursse meie tulevase piirkonna noorsootöösse riiklike programmide toel, peab mõistma, et ellu aitab meil jääda tark investeering noortega töötavatesse spetsialistidesse, võrgustikutöösse, noorte kaasamisoskusesse, piirkonna ühtsemaks muutmisesse ja noorte ühisinfovälja loomisesse. 
Võti peitub mobiilsuses ja usaldusväärsetes suhetes
Kuna noored pidevalt vahetuvad, muutuvad pidevalt ka nendega seotud väljakutsed. Väljakutsetele vastamine peab olema võimalikult efektiivne ja tulemuslik. Nii peab tulevasse valda looma süsteeme, mis on ajas ja tegemistes paindlikud, mobiilsed ja noorte endi poolt disainitud. Stabiilsus tulevases suurvallas tuleb noorsootöö tarbeks tagada motiveeritud noortega töötavate spetsialistide olemasolu ja taristutega, koormus ja sisu aga peab muutuma vastavalt vajadustele. Seega tuleb üle vaadata, et igas külas, alevis ja linnas oleks olemas koht, kuhu noored on alati oodatud. Olgu selleks siis noortekeskus, külaseltsi maja või kultuurimaja. Teiseks spetsialistid, kes noortega töötavad. Ilma usaldusväärsete kontaktideta ei järgne uusi osalusi.

Ühte ja ainsat mudelit meie piirkonnale pakkuda ei ole, sest Põltsamaa piirkonna noorel, just nimelt noorel ja mitte vaid kohalikul omavalitsusel, on erinevad vajadused. Ilma milleta aga ükski piirkond jääda ei tohi, on võimalus kohaliku elu edendamisse sõna sekka ütleda (noortekogu tegevus), taotleda ressursse või saada tuge oma ideede elluviimiseks (noorte omaalgatused), saada infot ja nõustamist oma elu puudutavatel teemadel (Noorte Tugila tegevus, hariduse jätkamine, kutsumuse leidmine, rahvusvahelised programmid, vabatahtlik tegevus), osaleda neid huvitavates ringides (sh huvihariduses) ja koolitustel. Vaheaegadel tuleb kindlasti võimaldada laagreid ja töömalevaid. Lähtuvalt huvist tuleb piirkonnal kokku leppida, kes on pakkujad ja tagada vajadusel noortele või juhendajale transport. Rahalise ökonoomsuse tagab jagatud ressurssidega noorsootöö. Kõike teenuseid ei pea ise pakkuma. Liikuda võivad nii spetsialistid kui ka noored ise.

Igal noorel, olenemata tema elukohast, peab olema võrdne võimalus oma potentsiaal leida, huvidega tegeleda ning vahel lihtsalt oma muresid ja rõõme jagada. Võimaldame seda siis nii täna kui ka tulevikus!

Heidi Paabort
Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse tegev- ja tugimeetme Noorte Tugila juht

pühapäev, 22. jaanuar 2017

Noorsootöötajad naasid Mariborist nelja rahvusvahelise koostöö projektiga

9.-17. jaanuaril 2017 osales viis Eesti noorsootöötajat rahvusvahelise noorsootöö projekti „Find Your Way To Internationality" (FYWI) teisel kontaktseminaril, mille tulemusena esitatakse Erasmus+ projektide veebruari taotlusvooru neli projekti.
Ühes tagasisideringis pidid osalejad kirjeldama oma päeva looma mängides
Kristel Pisa (Emmaste Vaba Aja Keskus) ja Jakaa Lorenci (Mkc Marenberški - Ustvarjalne Delavnice, Sloveenia) täpsustasid FYWI esimese kontaktseminari raames juunis valminud projekti „Adnan's Cooking Camp”. Õigupoolest esitasid nad projekti juba Sloveenia noorteagentuuri Erasmus+ projektide 2016. aasta oktoobri taotlusvooru. Tagasisidena öeldi neile, et projekt vastab kõikidele tingimustele, kuid agentuuril ei ole selle toetamiseks aasta lõpus piisavalt raha. 

Kristel ja Jakaa viimistlesid projekti ja esitavad selle uuesti Erasmus+ projektide veebruari taotlusvooru. „Adnan's Cooking Club” on rahvusvahelise noortevahetuse projekt, mille fookuses on toit, toidutegemine, toiduained ja toidukultuur. Kummastki partnerorganisatsioonist osaleb Sloveenias Radlije's toimuvas noortevahetuses kümme 13-17aastast noort, kes tutvustavad oma maad rahvusroogade kaudu. 
Maret, Klavdija ja Anna teevad rühmatööd

Kristel kinnitab, et jäi teise kontaktseminariga rahule: „Arutlesime rühmades põhjalikult selle üle, mis on mõju (impact) ja mis on tulemuste levitamine (dissemination) jms. Mulle meeldis selle kohtumise struktuur ning see, kuidas õpimaterjale ja muud infot seintele pandud plakatitel visualiseeriti. Kõigile oli teada päevakava, kelle kord on midagi teha. Süvendasin oma teadmisi Erasmus+ projektide kirjutamisest. Olen täis julgust ja tahtmist rahvusvahelisi projekte ka edaspidi teha, kuna ma tõesti tunnen, et kuulun tänu nendele seminaridele rahvusvahelisse noorsootöötajate võrgustikku.” 

Maret tutvustab sloveenlastele EVT-d
Maret Kallejärv (Rannu Pere- ja Noortekeskus) ja Auli Auväärt (Lille Maja noortekeskus) kuuluvad meeskonda, kes esitas SA Archimedese Noorteagentuuri Erasmus+ projektide oktoobri taotlusvooru noorsootöötajate rahvusvahelise pagulasteemalise koolituse „Labyrinth in the Head” projekti. Sellesse projekti on kaasatud kuue maa noorsootöö ühingud: lisaks kahele Eesti noortekeskusele on partnerorganisatsioonid Türgist, Itaaliast, Sloveeniast, Soomest ja Suurbritanniast. Projekti eesmärgiks on kaardistada ja uurida pagulastega seotud pingeid inimestes ja kogukondades osalevate maade näitel ning leida meetodeid nende pingete leevendamiseks. 

Plaanitava koolituse keskmeks on sensoorse labürintteatri meetodid, mis aitavad teema käsitlemisel asetada rõhu kõikide inimeste inimlikule ühisosale ning astuda vastu mingite inimgruppide dehumaniseerimisele või inimeste jagamisele „meiks” ja „nendeks”. Agentuurilt saadud tagasiside põhjal täpsustati nüüd jaanuari kohtumisel, miks tahetakse kasutada just sensoorse labürintteatri metoodikat ja kuidas aitavad plaanitavad tegevused kaasa soovitud tulemuse saavutamisele. 

Maret on rahul ka sellega, et sai end proovile panna Erasmus+ programmi tutvustajana. Ettevalmistuse ajal stressi tekitanud esitlus Maribori karjäärikeskuses sloveenia noortele töötutele täiskasvanutele andis lõppkokkuvõttes Maretile eneseusku juurde, hoolimata sellest, et pool vestlusest käis sloveenia keeles osalejate ja kahe sloveenlasest kaasesitleja vahel.
Teises tagasisideringis istuti ümber mobiililõkke ja kooti üksteise vahele ämblikuvõrku
Lisaks said nii Maret kui ka Auli oma metoodikapagasisse juurde mänge. Jääsulatajaid viisid osalejad üksteisele läbi iga sessiooni alguses, üks köitvam kui teine. Ka tagasiside meetodeid kogunes iga päevaga üha rohkem. Ühtlasi selgus, et noorsootöötajad armastavad ennastunustavalt mängida. Lausa mitu õhtut möödus tundide kaupa „Libahunti” mängides. Selle mängus strateegiaid arutasid eestlased pikalt veel tagasireisilgi.  
Kaira ja Kristel on roninud Maribori kõrgeimasse tippu

Uute inimestena osalesid teisel kontaktseminaril Anna Konovalova Kurtna noortekeskusest ja Kaira Västrik Hiiumaa Noorsootöö Keskuse Kärdla noortemajast. Anna noortekeskus sai partneriks kolme riigi (Sloveenia, Soome ja Eesti) noortevahetuse projektis, millele rahastuse saamisel toimub augustis Soomes seikluskasvatuse metoodikal põhinev ellujäämislaager, kus igast riigist osaleb 8 noort. Anna toob koolituselt välja: „Praegu sain rohkem teadmisi Erasmus+ programmi ja sealt raha taotlemise kohta, kuidas on vaja taotleda ja mis on vaja läbi mõelda. Lisaks sain uusi mänge, jääsulatajaid ja muid meetodeid.”

Kaira Västrik Hiiumaa Noorsootöö Keskuse Kärdla noortemajast kirjutab koos oma Sloveenia partneriga noorte kunstilaagri projekti, mis peakst toimuma Sloveenias juuni lõpus – juuli alguses. Kaira naerab: „Ma olen täis energiat, et kirjutada projekt lõpuni... eriti täna on selline tunne.” Ta lisab, et leidis uusi koostöökontakte ka Soomes. Kindlasti peab Kaira kohtumise üheks plussiks just noorsootöötajate võrgustiku teket. 

Endale omaselt hea tujuga kirjeldab Kaira: „Vabal ajal rääkisime ka sellest, kuidas kellegi noortekeskuses töö käib: mis toimib ja mis ei toimi, kuidas noored midagi vastu võtavad. Näiteks kokkamine sobib hästi igas riigis. Noortekeskuses ühiselt kokates söövad noored ka toite, mida nad muidu ei sööks. Huvitav oli teada saada sedagi, et sloveenlased hindavad eesti ja soome noorsootööd näiteks seikluskasvatuse meetodite rakendamise pärast. Sloveenias neil seda ei ole.” 
Soome poisid ehitasid vabal ajal telksauna, mida õhtuti ohtralt ka kasutati
Kuidas läheb neljal FYWI kontaktseminaridel sündinud rahvusvahelisel projektil, kus eestlased on partneriks, selgub Erasmus+ veebruari taotlusvooru tulemuste avaldamisel. Hoidke meile pöialt. :D 


Auli Auväärt (Lille Maja norotekeskus) 
Maret Kallejärv (Rannu Pere- ja Noortekeskus) 
Kaira Västrik (Hiiumaa Noorsootöö Keskuse Kärdla noortemaja)
Anna Konovalova (Kurtna noortekeskus) 
Kristel Pisa (Emmaste noortekeskus)


Noorsootöötajad saatis rahvusvahelise noorsootöö koolitusele osalema Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendus. Projekti rahastab Erasmus+ ja veab eest Sloveenia noortekeskuste katusorganisatsioon Mladinska mreža MaMa.